Avaleht / Välismaa / Elu välismaal / 2016 vs 2017 suusahooaeg Uus-Meremaal

2016 vs 2017 suusahooaeg Uus-Meremaal

Kui võrrelda kahte hooaega, siis esimene tõsiasi, mis pähe lööb, on klassikaline: „Oi kuidas aeg küll lendab!“ Ma saan muidugi aru miks see aasta on mulje, et suusahooaeg on palju kiiremini möödunud. Peamiseks süüdlaseks see, et sel aastal on üldplaanis vähem uudsust ning seetõttu on ka keerulisem päevi üksteisest eraldada ja jääbki mulje, et aeg lihtsalt kaob.

Imeline päev

See oli üks super päev (kui unustada ära, et ma tegin korraliku õhulennu, mille ajal jõudsin mõelda, kui palju ma viga saan. Puhtjuhuslikult maandusin õnnelikult ja ainult uhkus sai veidi kannatada)!

TÖÖ

Eelmine aasta töötasin ma 3 kuud baristana ning 1 kuu olin rajaohutuses vabatahtlik. See aasta olin ma umbes kuu aega rajaohutuses vabatahtlik ning siis 2,5 kuud rajaohutuses täiskohaga tööl (selle nädala lõpus saab tööleping läbi). Tunnipalk on peaaegu sama (rajaohutuses $1 võrra kõrgem), aga varustuse kasutamise eest saan ka hüvitist ning töötunde on rohkem, nii et lõplik palganumber on parem. Ja kuigi mulle meeldis eelmine aasta Giant kohvikus töötada, siis sel aastal on töö palju huvitavam, kuigi füüsilises mõttes kordades raskem ning koju jõudes olen mõnikord läbi kui Läti raha. Ei ole naljaasi tavalisel tööpäeval 20-25km maha suusatada ja seda tehes tihtipeale ka lisaraskust õlal/käes kanda. Kõige väsitavamad on need päevad, kui on väga sulailm ning lumi on pehme ja raske. Ja kui ma pean veel radu markeerima siis olen ma eriti läbi, sest radu markeerides sõidan ma sahas (suusaninad koos, suusasabad laiali) ning see on reielihastele ja põlvedele tohutu koormus. Seetõttu on alati väga valus vaadata, kuidas keegi sinisel või raskemalgi rajal sahas alla tuleb. Autš!

Smurfi varbad

Tegu pole sinikatega, vaid värv, mida me kasutame radade markeerimiseks, leidis oma tee ka mu varvasteni. Riietelt on seda hulga lihtsam maha pesta, kui naha pealt…

Töö osas on kindlasti erinev ka see, et kui eelmine aasta tõmbasin ma Uus-Meremaa ajaks Kirjasule tegemised koomale, siis sel aastal ei ole ma seda teinud. See aga tähendab, et mõnikord on peale väsitavat tööpäeva mäel vaja veel kodus ka kirjatööga tegeleda. Samas on aga tore see, et kui mägi on halva ilma tõttu suletud, siis on mul midagi teha ja saab natukenegi lisa teenida. Muidugi ei mõju selline 1,5 koha peal töötamine hästi seltsielule ehk lähme edasi järgmise punkti juurde.

Sinine taevas

SÕBRAD

See aasta on Lodges elamine kõvasti parem. Lõpmatute pidude, purupurjus inimeste ja laamendamiste asemel on meil seltskond, kes võib küll pidu pidada, aga seejärel enda järel ka kõik ära koristab ning siiani ei ole mitte ühtegi asja ära lõhutud. Lausa imeline! Suurem osa töövälisest suhtlusest toimubki just Lodge rahvaga. See aasta küll oluliselt vähem, kuid sellel on väga head põhjused (vt eelmine ja järgmine punkt). Väga tihti tuleb ennast lausa sundida toast välja ja teistega sotsialiseeruma aga ma tean, et lõppkokkuvõttes ma naudin seda, nii et natuke enda takka utsitamist on vaja üle elada. Nii lähedast sõbrannat, kui eelmise aasta Sarah, ei ole see hooaeg leidnud. Kuid mis seal ikka, sest tegelikult on kamp vägev! Saab lauamänge mängida, lolli juttu ajada, filosofeerida ja ka koos suusatada.

Lisaks Lodge rahvale on muidugi olemas Todd ja Tash, kes ka siin juba mitmendat hooaega tööl käivad ning hooaja lõpuks tuli ka Zane Austraaliast tagasi. Ja kui see kamp (+Ruby) õhtul meie juurde sisse sajab, on sotsialiseerimist ning sõpru rohkem kui küll!

Pikemat aega mäe peal töötanud inimesed on ka otse välja öelnud, et nad ei näe mõtet hakata sügavaid sõprussidemeid sõlmima. Iga suhte loomine ja hoidmine nõuab tegelikult ressursse (emotsionaalses ja ajalises mõttes) ning kui sa tead, et kolme kuu pärast see inimene lahkub ja sa ei näe teda 99,9% tõenäosusega enam mitte kunagi, siis ei tasu see sõprussuhtesse investeerimine end ära. Muidugi on ka erandeid, aga üldplaanis tasuvat tõsisemalt võtta neid, kes on teiseks hooajaks tagasi tulnud, sest nende puhul on suurem tõenäosus veel kohtumiseks. Muidugi on igal reeglil ka erandid, nii et seda ei tasu range piirina võtta aga samas kõlab see mõneti loogilisena.

ELUKOHT

Kuigi ma elan endiselt Lodge’s siis eelmine aasta elasin ma peamaja teisel korrusel omaette toas ning see aasta elame peamajast üle õue asuvas stuudios. Eelmine aasta kasutasin ma tuba ainult magamiseks. Kui ma tahtsin laua taga kirjutada, süüa teha, süüa, teed teha, midagi külmikust näksida, interneti kasutada, teiste inimestega suhelda, wc’s või duši all käia, siis pidin ma toast väljuma, sest toas oli mul ainult kummut, kapp ja voodi. Kõik. Kui aga juba korra nina toast välja pistad, oli suur tõenäosus kellegagi kokku põrgata ja hoopis allakorrusele tšillima jääda. See aasta on aga meie eluruumis olemas kõik, mida vajame: oma väike kööginurk, külmik, vannituba, laud, seltskond ja internet. Hulga keerulisem on leida põhjust, et end ühisruumi vedada, kuid nagu mainitud, siis vahepeal sunnin end ikka seda tegema.

Minu meelest on stuudio antud valikutest paarile kõige mõnusam elukoht. Tuba peamajas on küllaltki väike ja kahe inimese asjadega ikka annab sinna ära mahtuda. Cabin pakub vähemalt oma vannituba, aga sealgi ei ole peale voodi mitte midagi rohkemat. Stuudio on aga nagu ühetoaline korter. Muidugi korter ise (mis on ka siin majutusüksuseks) oleks veel vingem, aga see oleks jällegi hulga kallim ja kuna me oleme stuudioga rahul, siis ei tasuks vist vahetus ära.

VABADUS

Auto võrdub vabadus! Vähemalt Ohakunes on see väide tõsi. Eelmine aasta oli mul auto ning see tähendas, et pea iga kord, kui mägi oli suletud, sõitsin ma kuskile ümbruskonda uurima ja mõne stressirohke tööpäeva lõpus tiirutasin niisama ringi, et aju puhata saaks. Lisaks ei olnud ka muret, kuidas poest kahe nädala toiduvaru koju tuua. See hooaeg olen ma Ohakunest ära käinud neljal korral (2x Whanganuis, 1x Taurangas, 1x Taihepes). Seda, et ma National Parkis või Raetihis käisin, ei saa kuidagi Ohakunest ärakäimiseks lugeda, sest need kohad pole piisavalt kaugel. Muidugi on alati võimalik vajadusel autot laenata, aga see pole sama. Lisaks on see aasta kitsam nii rahaliselt kui ajaliselt, nii et ehk on see isegi hea, et autot ukse ees ei seisa. Sellegipoolest loodame, et järgmisel aastal õnnestub hooaja alguses auto osta, sest see teeks elu oluliselt lihtsamaks.

Mgi

Vaade Desert Roadilt minu töökohale

Tauranga

Päris naljakas oli pühapäeval suusatada ning siis esmaspäeval roheluses kõndida.

Lill

Tauranga ujumas

Soolase veega kuumaveebasseinid. Mõnus!

RAHA

Raske on öelda, kuidas tegelikult rahaline seis on, kas nüüd parem või halvem kui eelmine aasta. Esimene kuu ei teeninud ju ma midagi ning Bryan pidas oma palgast kahte inimest üleval. Ja nüüd kui ma olen ka teeninud, siis on kogu aeg see raha kuskile läinud, nii et mingitest hiiglaslikest säästudest ei saa unistadagi. Kulutused on muidugi vältimatud olnud, sest ma pidin maksma viisalõivu ja arsti külastuse eest, et üldse tööviisa saada ning Bryan pidi maksma Lõunasaarele minemise eest, et seal eksamit teha ning kulude jagamise plaan kukkus läbi. Lisaks oli vaja osta ka pilet tagasi Eestisse (või pigem küll Helsinki, vaatab kuidas sealt edasi saab) ning kuna rongiliiklus on Uus-Meremaal endiselt uskumatult kehv, siis on vaja enne äralendu ka kaks ööd Aucklandis veeta. Ka üür on see aasta kõrgem. Eelmise aasta tuba oli küll väike ja tühi, aga selle eest maksin ma 95$ nädalas, samas kui stuudio rent on nädalas 145$ inimese kohta. On ikka vahe, kas kord kahe nädala tagant makstavast palgast läheb maha 190$ või 580$ (kuna Bryan maksab oma palgast meie mõlema üüri). Samas me ei saa teha üllatunud nägu, sest me teadsime, et see hooaeg tuleb rahaliselt väga kitsas. Tuletagem meelde, et me ei uskunud, et ma isegi enne septembrit tööviisa kätte saan, aga sain juba augustis! Nii et nälga me ei jää, aga rikkuritena ka Uus-Meremaalt ei lahku.

Soodukas

Okei, oleks saanud ka ilma selle ostutuurita hakkama aga mitte väga kaua, sest soe pesu ning sokid on üliolulised, et tööpäev mugavalt mööduks. Ja kui selline super firma nagu Icebreaker pakub 70% allahindlust, siis minu loogika ütleb, et tasub ära. On ikka vahe, kas maksta 700$ ringis (originaalhindade summa) või 211$ (summa, mis ma reaalselt maksin). Selle raha eest sain kaks lühikese varrukatega meriinosärki, ühe pikkade varrukatega meriinosärgi, seitse paari sokke ja ühe õhukese mütsi.

Silt

Näide sellest, kuidas me mõnikord silte tormituulte eest varju panime. Luke on selle taiese autoriks ning ma olin talle nii tänulik, sest muidu oleks rajamasin sellest kas üle sõitnud või tuul selle kuskile minema puhunud.

Ma ei teagi, kuidas veel kahte hooaega võrrelda. Omanäolised on need mõlemad olnud ja ma olen nii palju uut kogenud ja uut õppinud. Eelmise hooaja tipphetkeks on muidugi see, et ma tutvusin Bryaniga. See aasta olen ma aga lihtsalt ülimalt tänulik ja õnnelik, et ma sain tulla tagasi mäele ning teha seda tööd, mida ma nii väga tahtsin.

Vikerkaar

 

Tagged: ruapehu, suusatamine, töötamine, Uus-Meremaa



originaalpostitus

Loe samast kategooriast

Uus-Meremaa

MAALILINE, MITMEKÜLGNE, MÜSTILINE JA ÜLLATUSTEROHKE Omakeskis oleme kogu Uus-Meremaa perioodi neljaks jaganud: Ettevalmistused (märts 2016 …