Avaleht / Välismaa / Elu välismaal / 2017 aasta ei olnud minu aasta

2017 aasta ei olnud minu aasta

Seda postitust olen ma mõttes kirjutanud juba detsembri algusest. Üldse kirjutan ma blogi tihti oma mõtetes, millegipärast kui arvuti taha istun on kõik need mõtted peast läinud. Aga see postitus ei ole, see keerleb mu peas. Ma olen teinud aasta kokkuvõtteid juba ammusest ajast, mulle lihtsalt meeldib omal moel aasta kokku võtta ja nö punkt panna sellele.

See postitus on hakanud väga erinevalt näiteks esimeseks mõtlesin, et kirjutan ainult pildistamise poolest, siis jällegi plaanisin teha üliemotsionaalse postituse, et see asi endast välja saada, rahunedes mõtlesin et ehk ei kirjutaks midagi, ühel emotsionaalsemal hetkel plaanisin blogi kinni panna ja ära lõpetada üldse kirjutamise jne jne. Alustan siis otsast ja vaatame mis tuleb:)

Iti pildistas ja ütles, mismoodi poseerima peab

2017 aasta oli kõike muud kui hea või helde meie vastu. Aasta esimest poolt ma ei mäletagi. Ilmselt oli elu rahulik-stabiiline ja kõik oli nii enam-vähem kontrolli all. Minu mälestused hakkavad alates aprillist. Mai ja pool juunit pidime olema Eestis, osa aega Itiga kahekesi ja osa kõik koos. Mul oli plaanitud väike arv pildistamisi juunisse. Mai alguses Iti ja Karli sünnipäevad ning minu väike operatsioon. Kui seda plaani tegime, tundus mõte hea ja kõik super. Aga juba aprilli alguses tundsin, et ma ei taha Eestis olla nii kaua. Tahtsin olla kodus, isegi kui Karli ära on mitu nädalat, ikkagi oleksin eelistanud Saksa kodu. Kuid plaan oli tehtud, kõik piletid broneeritud ja op oli mul vaja ära teha. Mis tegelikult nagu polnudki päris opetaratsioon, vaid laparoskoopia ehk mulle tehti 2 auku, üks naba alla ja teine vasakule poolele. Taastumine võttis umbes paar nädalat, sellest kirjutasin kunagi juba ka.  Aga see selleks.
Ja vaatamata kõigele tulime Eestisse. Ma ei kahetse oma elus palju asju, sest niikuinii muuta ei saa enam neid. Proovin ikka õppida negatiivsest ja ennast tagasi “jalule” ajada ning edasi minna, targemana. Aga seda Eestisse tulemist kahetsen ja mõtlen tihti, et mis siis oleks kui me poleks tulnud. Alates sellest hakkas meie allakäigu trepp peale.

Saksast tagasi tulemine oli meie jaoks kohutavalt raske. Me pole päriselt sellest siiani taastunud, igal ühel meist (Karlil, Itil ja minul) on omad haavad. Ma ei suuda vaadata sealseid pilte ilma, et pisarad voolama hakkaks. Üldiselt ei taha ma sellele kõigele mõeldagi ja proovin elada rohkem tänases. See kõik teeb lihtsalt haiget.

 

Kogu tagasituleku aega ja asjade kulgu teavad, vaid üksikud inimesed. On asju, millest ma ei ole valmis rääkima aga ometi, tunnen praegu, et oleme hästi suure osa oma sõpru ja perekonnast jätnud enda elust kõrvale. Ja me nagu peaks veidi selgitama olukorda või enda käitumist. Ega ma ei tea, kes seda blogi loeb üldse.

Sellel keeristormil, mis meie elu laastas teises aastapooles oli hästi palju erinevaid suundi – Karli töö, Betti magama panemine, minu töö, Iti lasteaed, rahaline olukord, uue elamise korraldus, auto mootori karki minek jpm ning minu “tervis”. Enamus need teemad on sellised, millest me ei räägi. Mitte selleks, et need oleks nii suured saladused, vaid need on kõik hellad teemad, et me ei taha nendest rääkida.

Hästi paljud on uurinud, minu töö kohta. Ja ma olen alati vastanud, et ma ei ole saanud tööle minna, kuna olen pidanud oma tervisega tegelema. Ilma edasi seletamata.  Ma ei oska praegu siiagi seda kirja panna. Olen umbes 10 korda alustanud lauset ja siis selle kustutanud.
2018 a märtsis pidi Itist saama suur õde. Alustasime tagasi sõitu Saksast teadmisega, et ükskõik kui pöörane kõik muu on, siis on ootamas meid vähemalt üks suur suur positiivne elumuutus. See tundus sama aegselt hea aga ka hirmus, kuna kogu edasine elu oli see hetk täielik teadamatus.  Kahjuks aga oli meie esimene sõit Eestis otse sadamast ITK EMOsse, kus saime teada, et meie beebit pole enam. Meie beebi, kes oli see positiivsuse kiir kõige vahel. Teda polnud enam. Minu keha oli jälle meid alt vedanud ja ma ei saanud hakkama. Ma ei hakka seda süüdistuste rida siia kirja panema, mida kõike mõtlesin. Aga kahjuks see ei lõppenud sellega. Järgmiseks avastati mul elus emakaväline rasedus ehk minus olid korraga peetunud emaka sisene rasedus ja elus emaka väline. Sellest oli saanud täielik õudusunenägu. Liikudes edasi tänasesse, siis kõik okei nüüd. Olukorra lahendamine kestis kokku mõned kuud aga füüsiliselt on mu keha korras. Psüühiliselt hakkab ka saama vaikselt.

 

Sai selline natukene isiklikumat laadi postitus aga las ta siis olla nii seekord – veidi emotsionaalsemat laadi jäämäetipp meie elust.

Ma siiralt loodan, et 2018 aasta tuleb parem.

Vaatasime aasta lõpus mingit saadet, ma enam isegi ei tea mis saade see oli. Igatahes oli intervjuu Rasmus Puuriga ja ta ütles nii tabavalt:” Mida kõrgemad on tõusud, seda madalamad on langemised” Ma tahakski loota, et sellest sügavast mõõnast kujuneb välja üks suur tõus.

Aitäh teile, kes toetavad meid kaugemalt ja lähemalt. Aitäh teile, kes te olete meil olemas. Aitäh teile, kes te annate aega.

Minu õepoja, Fredi tehtud pilt

 

 

 

image



originaalpostitus

Loe samast kategooriast

USA elamis- ja tööloa taotlemine – järgmine samm tehtud ehk juhtuminumber on käes

Kolmapäeva hommikul pidime Bryaniga koridoris peaaegu kokku põrkama, sest tormasime mõlemad üksteise poole, et edastada …