Avaleht / Fotoblogid / AJAST JA EESMÄRKIDE SAAVUTAMISEST

AJAST JA EESMÄRKIDE SAAVUTAMISEST

image

Ma tahan kirjutada millestki, millele ma olen juba ammu mõelnud. Miks ma seda seni teinud ei ole, on ilmselt põhjus, et ma ei olnud veel ise seda täielikult omandanud ning pole siianigi, kuid ilmselt on mingisugune murdepunkt elus toimunud, kus olen ise läbi katsetanud ja proovinud midagi, kus saan nüüd peaaegu kindlalt midagi väita. Vähemalt nii kindlalt, et enda nimi ja nägu selle taha panna.

Minu puhul on see teadmine või teadvustamine tulnud ilmselt eelneva kahe aasta jooksul, mil ma olen Islandil elanud ning mis minu puhul on seda kindlasti suuresti soosinud, sest mul on olnud võimalus kohtuda ning elada igapäevaselt inimeste ümber, kes vähemal või suuremal määral sarnast mõttemaailma omavad. Siikohal pean aga oluliseks mainida, et sellel faktil, et minuga see kõik siinpool ookeanit juhtus, ei ole mitte mingisugust rollikaalu ideel endal.  Mind on alati natukene kummastavalt imestava pannud need mõtted, kui ma kuulen kedagi enda poole suunatuna rääkimas “Sul on nii vedanud” ja “Su elu on nii ideaalne” ja “kuidas Sa nii palju jõuad” ja nii edasi ja nii edasi, teate küll sarnaste lauseehitustega ütlusi, kus idee vähe muutub. Ainus, mida ma tõeliselt mõistan on see, kui keegi tähelepanu pöörab sellele, kui õnnelik ma olen. Sest seda ma tõepoolest olen. Vedamisest ning sellest, et mul ühte ööpäeva rohkem tunde antud oleks, ma ei tea aga midagi.  Ma lugesin kunagi ammu aastaid tagasi sellist lauset, mis on mind senini tugevalt saatnud ja selle ütles H. Jackson Brown Jr. ning kõlas see nii: 

“Ära ütle, et sul ei ole piisavalt aega. Sul on täpselt sama palju aega antud ööpäevas, nagu seda oli Helen Kelleril, Paavstil, Michaelangelol, Ema Theresal, Leonardo da Vincil, Thomas Jeffersonil ja Albert Einsteinil.

Seega. Kui nemad said, siis kuidas mina või Sina ei saa, eksole. Maakera liigub ikka sama kiirusega ümber päikese ning 24-tunni süsteem toimib igalpool, vahet ei ole, kus me siin maamuna peal pesitseme. Ma ei usu, et siin on tegemist mingisuguse imelise saladusega või sellega, kus punktis me antud hetkel oma eluga oleme ja kellest ümbritsetud. Tõsi on see, et ma usun, et inimestel meie ümber on suur roll kõige tegemises ning veel enam mitte tegemises. See ei ole kaugeltki aga vabandus või ettekääne sellele, kuidas me iseenda eesmärkidele stoppmärke ette peaksime panema. Teised inimesed meie ümber saavad ainult mõjutada meid midagi tegema kas meid aidates või seda alla surudes. See, mis inimesed me enda ümber valime, on aga suuresti jälle meie enda teha. Mis toob meid lihtsalt tagasi selle idee juurde, kuidas me olemegi ise (ja paljugi ainult ise) omaenda õnne sepad. Me ju kõik teame seda lauset ja tsiteerime seda erinevatel hetkedel. Kui palju me aga sellele päriselt tähelepanu pöörame, kui seda välja ütleme ja kui palju me võtame ise samme, et enda õnnele ka järgi minna (kui selline asi, nagu õnnele järgi minemine üldse eksisteerida saab muidugi). Kõige taga seisab aeg. See sama aeg mida meil kõigil on sama palju, mida me kas kasutame või ei kasuta ning mida suur osa meist kahjuks küll, pigem ei kasuta. Ma mäletan kord vestlust enda islandi isaga, kui ta ühel perioodil kutsus grupi tudengeid ülikoolist igal reedel enda firma kontorisse, pakkus neile õlut ning rääkis neile kuidas luua enda firmat ning kuidas seda tugevalt ja püsivalt üles ehitada. Ma muiates ütlesin talle: “Jagad enda edu saladust, jah.” Ta vaatas mulle muutumatu emotsiooniga otsa ja vastas: “Siin ei ole saladust. Me kõik teame, et selleks, et heasse füüsilisse vormi saada, peame me trenni tegema. See ei ole edu saladus. Me kõik teame seda, mina lihtsalt jagan, kuidas mina seda tegin.”  Ja ma usun, et nii paljutki ongi. Kui me tahame millestki heaks või parimaks saada, peame me seda korduvalt tegema. Ei ole olemas mingisugust saladust või ainult ühte viisi, mida ainult valitud inimesed teavad, kes tunduvad olevat paremad, edukamad, rikkamad, kellel on rohkem aega või kellel lihtsalt on “vedanud”.  Millegis heaks saamine on paljude väikeste sammude tegemine. Selleks, et joosta ära maraton, ei ole “edu saladuseks” see hetk, kui maraton päriselt joostud saab, vaid loevad kõik need kilomeetrid, mis enne seda joostud on. Selleks, et hea raamat kiiresti läbi saada (ehk eesmärk saavutada) on vaja iga päev natukene lugeda. Võib-olla need 5 lehte, mida sa iga päev loed, ei muuda su elu koheselt, kuid kui sa korrutad need viis lehte kogu nende päevade arvuga, mis raamatu lõpetamiseks kulub, muudavad need päevad tervikuna ning annavad lõpptulemuseks eesmärgi saavutamise. Kui sa lähed ühe korra nädalas pooleks tunniks jooksma, ei muuda see koju tagasi jõudes väga palju sinu kehaehituses. Vähemalt mitte märgatavalt. Kui sa aga lähed jooksma kuu aega iga päev pooleks tunniks, võid kuu aja pärast aga näha küll märgatavaid muutusi. Vaja on ainult tegema hakata.  Kogu konks seisneb minu arvates aga ühes lihtsas ja pisikeses asjas, miks tegelikult nii vähesed meist  endale seatud eesmärgid ka tegelikult saavutavad. Asi seisneb selles, et kui millegi saavutamiseks on vaja võtta mingil ajaperioodil palju väikeseid lihtsaid samme, siis… neid samu väikeseid samme on väga lihtne ka mitte teha, sest need ei vii meid eesmärgile märgatavalt koheselt lähemale. “Ma täna ei viitsi lugeda”, “Ma olen liiga väsinud, et täna jooksma minna”, “Ma ei tunne, et ma tahaksin joogat täna teha”, “Mul ei ole aega…”. Sul on alati aega. Asi on prioriteetides ja selles, kui palju sa tegelikult enda eesmärke saavutada tahad.  Fakt on see, et keegi ei tule sulle sinu unistuste figuuri kandikul tooma või raamat, mida sa läbi lugeda tahad, ei loe end sinu eest. Sina pead võtma iga päev neid väikeseid samme, mis viivad sind lähemale sinu eesmärgile. Ja sa pead neid iga päev järjekindlalt tegema, kuni neist saab osa sinu rutiinist. Sina pead tegema iga päev need mitmed väikesed lihtsad sammud, mida on väga kerge ka mitte teha. Aga see on sinu otsustada, kas sa jätad jooksma täna minemata või lähed enda “ma-väga-ei-viitsi” tundega ikkagi välja jooksma. Minemine viib sind ühe väikese sammu jälle edasi, mitte minemine kas jätab paigale või viib tagasi. Mitte märgatavalt muidugi. Ja seepärast ongi seda nii lihtne mitte teha.  Kõige ilusam asi, mida ma õppinud olen, on enda aja planeerimine ja seda, kuidas jõuda rohkem. Asi on valikutes, mida me igaüks saame ise teha. Ärka natukene varem, mine veidi varem magama, vaata vähem telekat või ole vähem arvutis/telefonis. Selle asemel, et mugavalt voodis köhuli peale pikka tööpäeva olla ning telefonis Facebooki scrollida, on sul valik võtta see aeg ja minna kasvõi 15 minutiks jooksma või 15 minutit raamatut lugeda. Sest 15 minutit on parem, kui üldse mitte tegemine. Lihtsalt väikeste sammude järjepidev astumine viib eesmärgile lähemale, nende samade väikeste sammude mitte astumine ei muuda märgatavalt midagi, kuid ei vii kahjuks kusagile. Toimub paigalseis ja või ühe koha peal tammumine. Tulemust ei too aga kumbki variant.  Seega on meie kõikide edukuse ning eesmärkide saavutamine ainult ja ainult meie endi kätes. Tuleb lihtsalt iseendaga tööd teha ning lõpetada mingite harjusmuspäraste toimingute tegemine, mis lõpptulemuseni ei vii. Mõista, et meil alati on aega, asi on meie enda mugavuses ja prioriteetide seadmises. Et meil on alati valikuid ning ei ole olemas “ma olen liiga vana” või “on liiga hilja”. Ma siiralt usun, et millegi tegemiseks ei ole kunagi keegi liiga vana või ei ole liiga hilja. Ainus asi on liiga hilja mitte alustada.  Ma olen enda lühikese, peagi 22 eluaasta jooksul õppinud enda aega nii palju väärtustama, et kõrvalt vaadates tundub isegi natukene kahju, kuidas endale kallid ning olulised inimesed seda palju vähem väärtustada näevad sest aega on nii lihtne iseenesest mõistetavalt võtta ning käsitleda seda millegina, mida tundub piiratud koguses olevat. Kui palju eksisteerib inimeste eludes see müstiline “homme” mida tegelikult ju ei eksisteeri. See, et sul on plaan tänase asemel homme jooksma minna, sest äkki viitsid homme paremini või kuidas sa homme alustad iga päev pool tundi joonistamist, et selles paremaks saada või kuidas sa homme hakkad rohkem lugema, iga päev kuduma, kirjutama, ujumas käima või varakult ärkama. Kui homne eksisteerib, eksisteerib ta samal kujul, nagu on praegune hetk. Ja praegune hetk on tegelikult ainus hetk, mis päriselt ka olemas on. Me ei saa kindlad olla, kas järgmine tundki eksisteerib sellisel kujul, nagu me seda enda peas tulevikuna näeme. Seepärast ongi oluline mõista aja definitsiooni ning selle mõju meie aktsioonidele, mis meie enda valikul meid kas edasi viivad või paigal hoiavad.  Ja see idee kehtib erineva kaalukusega pea kõigis elu valdkondades. Kui sulle ei meeldi enda töö, on vaja võtta aktsioon ja see lõpetada, et sa saaksid teha midagi, mis sulle meeldib, sest kulutada 8+ tundi 24tunnist ööpäevas tehes midagi, mis ei vii sind sammugi lähemale iseenda heaolule või eesmärgile, on väga suur aja raiskamine. Kui sa arvad, et ei ole olemas teist võimalust mõtle korra või viis korda uuesti ja sa leiad, et alati on vastus. Alati on mündil teine pool. Alati on rohkem võimalusi kui üks. Vahe on selles, kui raske või ebamugav see meile olla võib. Ja kui paljud on meist valmis tegema elumuutva sammu, mille tulemus ei ole koheselt näha, vaid algab uuesti nende samade “väikeste sammude astumine” mille kestkel on raske end fookuses hoida, sest tulemus ei ole koheselt käega katsutav. Mida aga paljud meist ei mõista on see, et iga päev sammude tegemise suurus sõltub niisamuti meist. 30 minutit raamatu lugemist viib kiiremini raamatu lõpetamisele kui 10 minutit. Nüüd pane see sama võrdlus erinevatesse situtatsioonidesse. Vahe on aga selles, et 10 minutit mingi tegevuse tegemine (mis ei pruugi olla alati kõige mugavam) on mugavam väljapääsu tee kui 30 minutit. Kui joosta ei meeldi, on 10 minutit kergem joosta, kui 30 minutit. Tõsi on see, et 10 minutit on parem kui üldse mitte. Aga siin on jällegi järjekordne meie enda valik, kui kiiresti me eesmärgini jõuda tahame.  Ma ärkan viimased viis kuud iga hommik kell kaheksa hommikul. Isegi siis kui ärkama ei pea. Ärkan juba isegi siis, kui mõnikord luban endale paar tundi kauem magada, sest eelnev õhtu on mind tavapärasest hiljem voodisse viinud. Olles võtnud mingil perioodil iga hommik selle aktsiooni, et kell 8 üles äragata, on praeguseks hetkeks mu kehasse niimoodi sisse harjunud, et ärkan ka ilma äratuskellata. Ärkan varemgi. Esimesed nädalad need nii loomulikuna välja ei kujunenud. Pidin ennast kas voodist välja rullima või lihtsalt vastu tahtmist püsti tõusma. Miks? Sest see annab mulle ööpäevas mitu tundi juurde, et teha midagi, mis viib mind enda eesmärkidele lähemale.  Kella üheksaks olen ma juba ära jooksnud kuus kilomeetrit või ujumas ära käinud. Raamatut lugenud, hommikusööki valmistanud ja söönud, pool tundi joonistanud või joogat teinud. Pikas perspektiivis nende samade tegevuste kordus viib mind mu enda seatud eesmärkidele lähemale. Tuleb lihtsalt alustada. Ja keegi ei ütle, et selle alustamine või korduv tegemine alati meeldiv on. Aga ma eelistan nende kõikide tegevuste tegemist sellest hoolimata, kui jääda hommikul voodisse laisalt magama ning iga päev mõelda, et “ma homme alustan” või lükata iseenda pikemas perspektiivis olev heaolu kusagile teadmatusse tulevikku, sest kaks tundi enne tööle minekut magada tundub mugavam kui välja jooksma minna. Tõsi, muidugi tundub. Mulle ka. Ja iga hommik ei ole ülevoolavat motivatsiooni, kuidas see mind parema figuurini viib. Aga teadmine, et selle mitte tegmine ei vii mind kusagile edasi, on piisav, et end voodist välja ajada.  Ja mida ma kogu nende aktsioonide lahti seletamise juures tajunud olen, on see, kui palju aega tekib juurde. Päev on küll tegemisi täis, aga alati jõuab veel. Alati leiad sa kusagilt tunni, et kusagile kohtumisele minna, näitusele minna, veel üks raamat lugemisse võtta või millegi uue tegemist alustada, sest “kes palju teeb, see palju jõuab.” Eksole. Me teame seda lauset ka kõik. Ja see peab ka paika, sest tegemiste käigus sa õpid enda aega planeerima ning eristama olulist ebaolulisest. Ja igaüks meist saab alustada täna. See, kas me seda teeme, on meie enda otsustada. Tõsi on see, et suur osa ei alusta. “Alustan homme” või “Ma uuest nädalast”. Ja siin me siis jälle oleme… Ma alustasin täna hommikul 30-päeva iga päev jooga tegemist pool tundi enne päeva alustamist, sest ma olen alati tahtnud suuta peapeal seista. Väikene, mitte liiga suur soov. Sama kerge, kui seda on saavutada, et igal hommikul pool tundi harjutada on sama lihtne ka mitte teha. Ainus vahe on see, et kui ma igal hommikul pool tundi joogat teen, on mu tõenäosus 30 päeva möödudes olla mitu sammu lähemal sellele, et ma suudan peapeal seista. Ma tõin selle näite selleks, et kõik eesmärgid ja aktsioonide võtmised ei pea olema üüratult suured ning ebamugavad. Ka väikesed soovid ja väikesed aktsioonid on olulised. Miks ma tahan nii väga peapeal seista, mina ei tea, aga tahan. Ja kui ma midagi tahan, pean ma seda saama. Hea asi selle juures on see, et paljud “ma tahan…” asjad on suure protsentuaalse tõenäosusega ainult meie enda teha ka. Ja siis on meie enda valik, kas me alustame nende saavutamist või mitte. Ma ei tea kuidas teiega, aga mulle meeldib enda aega planeerida nii, et ma päeva lõpuks oleksin võimalikult paljudele “ma tahan…” asjadele lähemal, sest üleöö ei juhtu kahjuks enamasti midagi.  Seega… kas me võtame selle otsuse ja hakkame tegema midagi, mida me tegelikult teha tahame või lükkame seda aina edasi sinna müstilisse homsesse, on meie enda otsus. Lõpetuseks üks ilus mõte taaskord mu islandi isalt, mida ta iseendale 20 aastat tagasi ütles: “Ma mäletan, et ma vaatasin kõiki neid edukaid inimesi ja mõtlesin, et ma ei jõua kunagi nii kaugele. Siis ma aga tajusin, et nad on lihtsalt inimesed, nii nagu minagi. Ja kui nemad saavad seda teha, saan mina ka.”  Ja tegelikult on ju elu liiga lühikene ja liiga ilus ja liiga põnev ja nii palju on ju õppida ja näha, et seda mitte millegi tegemisele raisata. Ma loodan, et te kõik jõuate ühel hetkel ka sinna punkti, kus ärkvel olek on põnevam ja rohkem rahuldust pakkuv kui magamine. Hoolimata sellest, kui vana Sa oled või kui palju juba teinud (või mitte teinud). There’s always more. image image image image image image image image image



originaalpostitus

Young moment collector and (fashion) photographer's notebook- daily photos of work, life in Iceland/Estonia and emotions.

Loe samast kategooriast

Jesper – vastsündinute pildistamine Tartus

Pisike Jesper oli 12 päeva uus(kas pole mitte ülilahe nimi?), kui ta minu juurde jõudis, …