Avaleht / Elu / Elulised blogid / Aplaus iseendale

Aplaus iseendale

Pealkirjast võiks järeldada, et tänane lugu on enesekiitusest või lausa eneseupitamisest, aga tegelikult on selle taga hoopis teine teema. Sellegipoolest minu jaoks oluline ja loodan leida ka samas olukorras olevaid lugejaid. Kuidas leida tahet ja/või võimalusi enda keha liigutamiseks koos lapse või lastega? Panen kirja meiemoodi hommikuvõimlemise.

Olen tänaseks kodus olnud veidi üle aasta, meie pesamuna päikesekiir tähistas paar päeva enne aastavahetust oma esimest sünnipäeva. Naudin kogu südamest koduse ema elu ning kasutan kindlasti ära kõik need lubatud 3 aastat.

Kuna elan alles kolmandat aastat selles armsas väikeses maakohas, kus väljaspool kodu suhtlen vaid pisikese kodupoe müüjatega “Tere – head aega!” tasandil, siis on meie päevad üsna rutiinselt rahulikud. Hommikukohv, kodu korda, ühised mängud, jalutuskäik poodi või kaameraga metsa, koolist-töölt tulijatele soe toit ning muud vajalikud igapäevatoimetused ning siis taas ühised mängud, kodu korda ja ongi uneaeg.  Selle kõige käigus on mugavus mind pisut ümber sõrme mässinud, aga samas olen ka tükk maad rahulikumaks muutunud võrreldes tööl käimise ajaga.

Rahulik omas ajas kulgemine on aga jätnud jälje minu kehale, kuna tunnistan oma ebatervislikku toitumisharjumust ja pidevat näksimisvajadust. Sünnitusest möödunud aasta jooksul olen omale paar kilogi juurde hankinud ning kõhtu vaadates on tunne nagu taasrasedal 4.-5. kuul. Peale neljandat last ehk võtabki taastumine pisut rohkem aega, aga samas tunnen, et ka minu enda pingutused on olnud nullilähedased. Seega haarasin härjal sarvist ja juhin ta nüüd jaanuarist alates tervislikuma ja kaunima mina poole.

Toitumisega on lood jätkuvalt nii ja naa. Samas olen 99% ulatuses suutnud loobuda saia söömisest, mis on asendunud sepikuga. Palju see aitab, ei tea. Puhas vesi on küll juba peaaegu nagu hea sõbranna käevangus,  mis on kindlasti edumaa võrreldes aastataguse kohvihooliku eluga.

Puu- ja juurvilju võiks muidugi toidulaual rohkem ja tihedamalt olla, aga eks ma koolitan ennast ka selles vallas. Ja hetkel ei saa ma oma lemmikuid – mandariine ja viinamarju -süüa ka öise tissisõltlase Täpikese pärast, kellele need mingeid karedaid laike kehale tekitasid.

Aga see, mida saan enda heaks teha, seda ka teen. Ja selleks on oma keha liigutamine. Jalutusķäigud käruga kuuluvad nagunii meie igapäevaellu, nüüd lisasin juurde ka minitreeningu “two-in-one”. Mida see tähendab? Täpikesele meeldivad lastelaulud sobivad kenasti mulle erinevate harjutuste taustaks. Pole ma mingi hommikuvõimleja kunagi olnud, aga nüüd on see üheskoos kerekeerutamine ja kõhukõverdamine suurepärane abiline ja ergutaja-virgutaja. Täpikese ~10kg on kaasaskandmiseks paras koormus ja pingutus. Parim kõige selle juures on muidugi lapse entusiasm, elevus ja kaasaelamislust ning iga laulu lõppedes kõlab ka aplaus. Meile mõlemale. 😍

DSC_0130

Emme tõstab õhku mind, olen tema naerulind

Tegelikult alustasin oma kõhulihastele trenni pakkumisega üsna ruttu peale sünnitust, aga siis oli veel ilmselgelt vara, sest ettevõtmine lõppes koledate kõhuvaludega ja sinnapaika ta jäigi. Tänaseks on “plank” täiesti valuvaba ning kuulub kindlalt minu “kiikude” ja “jalgrattasõitude”  juurde. 😉

Nüüd siis veepudel valmis ja “Kui sul tuju hea, siis käsi kokku löö” võib alata! 🙂

 



originaalpostitus

Loe samast kategooriast

Welcome Atavist! A Groundbreaking Publishing Platform Joins the WordPress.com Family

Today we’re announcing that Atavist, a multimedia publishing platform and award-winning magazine, will be joining …