Avaleht / Spordiblogid / Arutelu iseendaga

Arutelu iseendaga

Millal ma viimati jooksin?
20.detsember ja 5 km, viimane pikem jooks oli 9.detsember ja 16 km.

image

Mida ma praegu teha tahan?
Hommikuid alustada 100 kätekõverdusega ja kükke teha kui tuju tuleb. Rullida ja lihastele erilist tähelepanu pöörata. Käia Kickpoksi proovimas ja endiselt pole jõudnud tantsima – peegli ees ikka, aga teostada tahaks enda “andeid”. Jooksutuju pole, aga kui ma end õue veaksin sel eesmärgil, siis ilmselt tekiks taas.

Mis teeb kurvaks?
Lihas areneb palju kiiremini kui kiiruslikud võimed. Ehk lihastrenniga näen arengut aga jooksu puhul on tuim töö ja erilist arengut ei märka. Eks nii ole, et nii palju kui teed ka saad – ei jookse piisavalt. Selleks, et saaksin piisavalt joosta on vaja tugirühma, aga mina olen selles osas nüüd oma egoismi tõttu üpris üksi. Samas jooks on ikkagi minu liigutamise üks alustalasid ja aitab ka pead palju värskemaks muuta. Alati tekivad sellised tujutsemised kui pole kaua jooksnud, mida on ilmselt näha ka postitustes – nagu puberteet.

Millised võistlused huvi pakuvad?
Ultrad ja maratonid ning Vägilase jooksud.

image Ookeani pildid rahustavad sisemist rahutust

Sooviksin oma emotsioone Teiega jagada, kuid samal kujul jäävad tekstid tuimaks. Ei ole üldse huvitav või tundub endale väga palju energiat nõudev ettevõtmine see nädalavahetustel või töövabadest päevadest võistlemine, lisaks tekitab päris palju pingeid omadega. Eks Haanja pettumus endiselt kraabib ja hirm on taas katkestada. Tekib tunne, et olen valel ajal ja vales kohas. Esialgsed plaanid said täidetud ja edasi on teadmatus? või pigem ootus, et noh..millal see võistlus toimub, mina olen igal juhul valmis, ilmselt mitte füüsiliselt, kuid vaimselt midagi suurt tegema. Samas ma alustasin ultraga, et saada endast paremini aru, nüüd olen kuidagi valgustatum ja mõistan miks ma midagi tegin mingil ajahetkel ja kuidas need teod ja tunded mind mõjutavad. Tahaks öelda endalegi, et otsusta nüüd ära, miks sa nüüd endas kahtlema hakkasid!? Paraku see kõik pole nii lihtne kui kõrvalseisjale tundub.

Ma ei kogu võistlusi, ma ei tea kas ma kogun emotsioone või mitte, aga kuidagi väga tühi tunne jääb peale jooksusid. Viisakusest suudan naeratuse näole manada, kuid see pole ju väga aus eelkõige enda vastu. Kõike peaks ikka hingega tegema. Olen ju üpris kas kõik või mitte midagi inimene. Kas mulle on seda vaja?

Treeneri käe all õppides jääb tunne nagu ma ise poleks neid rekordeid suutnud ja see on pigem teiste kui iseenda võit. Olen suur ise, ise, ise tegelane. Selline tunne nagu ma ei pingutaks piisavalt ja teen kõike kuidagi üle jala, sest kui midagi nässu läheb siis ju oli kava vale või maht ebapiisav..mina lihtsalt täitsin ettekirjutusi.

Ja siis veel need, kes on veendunud, et peab seda või teist tegema enne võistlemist! Äkki mul on ükskõik ja ma teen neid asju, mida mina tahan. Igaühel on oma tõde. Äkki sel aastal leian enda jaoks sobiva. Kuigi taas on kahtlus, et äkki ma treenin end üle või jään arengu seisu/puudumise tõttu koju nutma mingil hetkel. Väga rusuv tunne on igatahes. Palun kevadet, sooja suve ja palju energiat!



originaalpostitus

identicon
Alustasin blogi kaalulangetajana. Jälgisin toitumiskava, treenisin nii koduselt kui spordiklubis ja osalesin rahvaspordiüritustel. Nüüd on põhiliseks eesmärgiks joosta üha paremaid aegu võistlustel ja püüda end ületada igal sammul.

Loe samast kategooriast

Koolidest

Enne kui ma päris teema juurde lähen, tahaksin ma ära märkida selle, et mul jäi …