Avaleht / Elu / Tervise- ja kaalulangetusblogid / BEEBIBLOGI: Titeemmedega pole millestki rääkida

BEEBIBLOGI: Titeemmedega pole millestki rääkida

Ilgelt tahaks siia kirjutada, et lapse saamine ei ole mind kanaemaks muutnud ja ma jätkuvalt suudan seltskonnas särada, huvitavatel teemadel tunde vestelda ja vajadusel hommikutundideni kusagil üritusel esinduslik välja näha.

Noup.
Kohe üldse mitte. Ei. Ei vasta vähimalgi määral tõele.
Tegelikult ka!

Käisin mõned nädalad tagasi endiste kolleegidega õhtustamas. Ma isegi ei suuda meenutada, millest me rääkisime. Ilmselt ilmast?
Oeh.
Noh, mina võtsin Printsessi kaasa, kuna abikaasa oli tol õhtul tööl. Terve aja ma katsusin oma imelise imiku imelisi näppe oma kohvitassist eemale hoida või otsisin laualt puuvilju-juurvilju, mida talle näppu pista. Vahepeal puhastasin niiskete salvrärikutega neiu sõrmi, nägu, kaela, põlvi ja enda riideid. Siis andsin talle jälle midagi näppu ja siis imetlesin, kui imeline see beebi mul ikka on. Ümbritsevale ma väga tähelepanu ei pööranud.
Vestlusest ma ka väga osa ei võtnud, kuna enamus teemasid ei olnud minu jaoks huvitavad.
Oeh.

Jah, minust on saanud see ajudeta titeemme, kes oskab ainult pudikeeles rääkida ja keda keegi seltskonnas enam tähele ei pane.
Pigem olen ma ilmselt häiriv kohatäide oma sipleva ja sagiva imikuga.

image Teen hästi palju pilte sellest, kuidas ta kärus istub. Iga sekund on ju niiiiii eriline #mommybrain

image Riietus by “et saaks vaevata imetada”

image Panin lapsele papud jalga, lapsele ei meeldinud. Awww, nii nunnu ju! Teeme pilti! 

Olen täheldanud, et värsked emad tihti tunnevad end solvatuna, kui neid äkitselt enam kusagile ei kutsuta. Noh, mina ei tunne. Ma ei tahagi minna kuskile. Ma ei oska seal millestki rääkida. Päriselt ka.

Minu huvid on hetkel beebi ja trenn. Kui nendel teemadel lobiseda ei saa, siis ma olen vait ja/või hoidun sotsiaalsest äksjonist.

Minu jaoks on meeldiv aja veetmine midagi sellist, mis ei eelda minult kramplikku oma lapse kinni hoidmist, et ta valesid asju ei näpiks. Midagi sellist, kuhu ma saan lapse ilma teisi häirimata kaasa võtta, et ma ei peaks enne hulluks minema, et leida inimene, kellele oma laps suure veenmise peale ära sokutada. Mitte, et ta üldse kellegagi lepiks, eksole.
Midagi sellist, kus ka minul on huvitav, kus ma saan end lõdvaks lasta, rääkida endale huvi pakkuvatel teemadel (beebid!!!!!) Ning istuda jalad harkis kasvõi põrandal. Noh, sest sealt ei saa Printsess alla kukkuda.

image Vaadake, mul on beeeeeeebiiiii! 

Õnneks on selliseid kohti ja üritusi küll. Oleme näiteks novembribeebidega kokku saanud. Seal oli peale minu veel igavene hunnik oma beebisid armunud nägudega vahtivaid emmesid, kes muudkui vatrasid hammastest, uinakutest, kärudest ja lisatoidust. Mmmmm, ilus.
Oleme ühe teise novembribeebi emmega kaks korda ka beebikinos käinud. Meie neiu oli viimati küll ülimalt kehvas tujus (hambad, noh! Või kasvuspurt), aga vähemalt polnud ma üksi – nutvaid tittesid oli veel 🙂
Veel käin ma meeleldi näiteks oma ämmal külas, kes teeb alati kõik, et meie beebil seal hea oleks. Lisaks ei pea ma ise ka lillegi liigutama – söök-jook ilmub automaagiliselt ise lauale. Nõud kaovad sama maagiliselt kohe, kui olen söömise lõpetanud.
Ja siis veel muidugi jooksutiirud käruga ja trenn välijõusaalis. Printsess peab end enamasti viisakalt üleval, vahel isegi magab. Mina saan rahumeeli sipelda ja ilma nautida.

Ma isegi ei põe, et ma selline olen. Las ma olen. Ma ootasin seda imelist imikut niiiii kaua oma ellu. Ma olin sellest täiskasvanu küünilisest, materjaalsest ja kirjust elust nii tüdinenud.
Kellel on parem töö, uhkem kodu, kes on rikkam, kellel on kallimad riided. Koguaeg pidi keegi kellestki parem olema. Koguaeg olid mingid täiesti mitteolulised probleemid, pidev glamuuri ja populaarsuse jahtimine.

Pidutseja pole ma iial suurem asi olnud. Ei käi regulaarselt ka reisimas. Alkoholist tahaks üldse lahti öelda. Sõbrannasid, kellega kohvitada-lobiseda mul pole. Noh, paar tükki on, aga mitte Tartus.
Ega ma ise pole ka suurem asi seltskond, ma kujutan ette.

Ma ei pahanda üldse, et mind enam ilusate ja edukate inimeste hulka ei arvata.
Ma liigun ringi enamasti ühe, vahel ka kahe lapsega. Riietun mugavalt, ning enamasti sellistesse hilpudesse, mis võivad muretult porgandipüreega kokku saada.
Soeng on “peaasi, et on kõvasti kinni” ja jalatsid on sellised, millega jaksab ka 3 tundi ringi jalutada.
Edukas noor naine?
I think not.
Ma olen ikka täitsa emme.

Abikaasa vahel ikka kurdab, et ma treenin end nii kobedaks, et nii võib keegi mind ära napsata. Haaah!
Ma arvan, et kui ma ikkagi 99,47% ajast liigun imikuga ja olen a) spordiriietes, higine ja meikimata; b) väljaveninud püksitagumikuga ja nutva beebiga või c) toidupoes koos lastega ja ostan vetsupaberit ja mähkmeid ning topin agressiivselt, näost punane nagu peet, neid käru all asuvasse korvi ise sealjuures igaks juhuks rahustavalt ümisedes ja käru kiigutades, siis ei julge ükski vastassooline isegi minu poole vaadata. Ma arvan, et enamuse ajast on meestel minust kahju või siis nad ei saa päris täpselt aru, kas ma olen poiss või tüdruk (meikimata ja värki).

Mu beebi on beebi väga vähest aega ja ma hiljem hakkan sellest nohisevalt ilmaimest oma kaisus kindlasti puudust tundma. Ma ei lase end häirida sellest, et ma võõrale silmale tundun depressiivne ja igav koduperenaine, kes päevast päeva muudkui imetab ja mähkmeid vahetab. Ma pigistan sellest lapsehoolduspuhkusest nii palju välja, kui annab. Küll mul on tulevikus aega edukas ja seksikas olla. Praegu ma olen emme.

image

Ilusaid unenägusid!



originaalpostitus

Blogi kaalulangetusest, harrastusspordist ja kaloritest. Hetkel käib võitlus beebikilodega ning vaikne ettevalmistus poolmaratoniks.

Loe samast kategooriast

Ma olen tugev!

Lõpuks ometi tuli see õige kirjutamise tunne. Päevad ja nädalad on nii kiiresti läinud, et pole …