Avaleht / Elu / Inspiratsioon / Blablabla nagu ikka

Blablabla nagu ikka

Tänaseks olid mul suured plaanid, muudkui majapidamine eeskujulikuks vuntsida ja tomatikasvusid kakkuda ja…noh, lihtsalt tubli tahtsin olla.
Tahtsin mis ma tahtsin, laiselnud oleksin niikuinii.
Tegelikult leidsin end provintsipealinnas Eriti Tähtsaid Asju ajamas ja kui asjad olid piisavalt kaugele ära aetud jõudsin veel kinnogi. Mamma Miat vaatasin, film oli üsna “meh”- elamus, Ritsiku juures on seda ristseliti ja ruutpesiti läbi arutatud, mul pole muud lisada peale selle, et Abba muusika mulle siiski meeldis, nii nüüd kui eelmisel sajandil.

Mõte läks filmi lõpus hoopis imelikke radu pidi uitama. Stseen, kus noor titeema oma pitsidesse mässitud pambuga ristimisvaagna poole sammus, samal ajal last täiesti ebavajalikult kätel solgutades..laps ei olnud ju rahutu, ei nutnud ega midagi? No ja siis tulid meelde poeskäigud ajal, mil oma lapsed veel pisikesed olid. Kui oli pood, milles võtsin kauba tarimiseks korvi asemel lausa käru, siis kui mitmeid kordi ma riiulite vahel kopikaid veeretades ja arvestades, kas ikka jagub ja mida võiks ostmata jätta tabasin end kärus vaikselt pikutavat riisikotti või lihakäntsakat kiigutamas? Või siis aias lehti riisudes käru tühjaks viima minnes leidnud, et lõdistan käru, nagu oleks selles kisendav põnglane?
Aga nüüd, teate, tekivad uued veidrused. Räägin tööl arvutiga, kiidan autot hea käitumise eest, patsutan mikserit hea töö eest. Jaah, ma olen erakordselt seltskondlik, nagu mõistate.
Kui käitumismuster muutub selliseks, et hakkan ennast “meietama” või kasutan Guglunkilikku enesest kolmandas isikus vestlemist, siis palun eletrišokki.
Tänan, me tunneme end juba päris hästi, arvavad nemad.



originaalpostitus

identicon
Jutud. Lihtsalt jutud.

Loe samast kategooriast

Podcast teemal suhkruvaba elu

Mõne asjaga kohe on nii, et see tuleb ikka ja jälle su juurde tagasi. Nii …