Avaleht / Välismaa / Elu välismaal / Elamisluba – olemas!

Elamisluba – olemas!

2.juuli 2018 on see päev, mil ma lõpuks (peale pea 2 aastat ootamist) sain kätte oma alalise elamisloa ehk permanent residency. Nagu ma aimasin, siis saingi kohe alalise, mitte ajutise – see tähendab, et elamisluba on mul nüüd kogu eluks. Suur aitäh blogilugejale Helenile, kelle nõuanne aitas protsessi kiirendada ning sain oma Eesti karistusregistritõendi palju kiiremini korda aetud. 🙂 Nüüd on järgi veel kodakondsus, mida saan ilmselt taodelda 12 kuu pärast, kui soovi on ja seadus vahepeal ei muutu. Elamisloa ja kodakondsuse vahel aga polegi suurt erinevust, kui et kodanikuna saab valimas käia ning Austraalia passi taodelda. Isaac taotles enda kodakondsust eelmise aasta novembris ning samuti endiselt ootab, seega ilmselt teen seda ka minagi, kui aeg käes. Maksumusest rääkides on kodakondsus odav lõbu ja maksab vaid paarsada dollarit võrreldes elamisloaga, mis partnerviisa puhul oli üle $7000. Aga nüüd on vähemalt olemas! 🙂

Isaaci lilled mulle elamisloa puhul 🙂

Minul on selja taga üks üsna kiire kuu tööalaselt, kuna asendasin enda ülemust. Tänutäheks sain neli vaba päeva, millest kaks langesid suisa nädalavahetusele! Meie töövaldkonnas seda tavaliselt ei juhtu, sest just nädalavahetused on kõige kiiremad. Haarasin härjal sarvist ning vaatasin, mis ümberringi huvitavat toimub, et oma vaba aega mitte niisama kodus tühja passida. Nii saigi laupäeva hommikul mindud koos Meritiga Fremantle-sse, kus leiab hetkel aset talvefestival, mille raames on üles pandud uisuplats. Et ülikooli ajal sai uisutamist vabaainena võetud, otsustasime õpitut meenutama minna. 😀 Vaatamata sellele, et jää oli konarlik, uisud kehvad ja lapsi välja liiga palju (koolivaheaja esimene päev), oli meil tore. 🙂 Hiljem mekkisime hõõgveini ning käisime lõunatamas, kus jätkus juttu kauemaks. Sama Winter Wonderland ehk Talve Võlumaa festival toimub meil ka siin Mandurah’s järgmised kolm nädalat, mis tähendab, et tööl tuleb jälle megakiire kuu, kuna meie restoran korraldab sealset Cabin Bar’i ning samuti ka pop-up toidutelke, mis tähendab, et käed-jalad saavad tööd täis olema.

Tööst veel nii palju, et endiselt mulle seal meeldib. Eks igal kohal on oma plusse ja miinuseid, aga õnneks kaalub positiivne negatiivse hetkel üle. Avastasin end mõtlemast paar päeva tagasi, et üks peamisi põhjuseid, miks mulle seal meeldib, on just see atmosfäär ja töökaaslased, sest see meenutab mulle meie kokkuhoidvat gümnaasiumiklassi. 🙂 Alati saab nalja, aga kui vaja, siis kõik panevad ikkagi oma panuse korralikult töösse ning sedasi on meil siin ikka megakiireid päevi üle elatud.

Trühvli degustatsiooni õhtu

Laupäeva õhtul olime kutsutud ühe mu töökaaslase sünnipäeva õhtusöögile ja kuigi me sealt kedagi teist ei tundnud, siis otsustasime ikkagi minna, seda enam et õhtusöök toimus minu töö juures ja samal päeval algas just uus talvemenüü, mille degusteerimisele ma ei jõudnud minna. Nagu ikka, viis toit keele alla. 🙂 Edasi suundusime Isaac’i töö juurde bändi kuulama ning selline oli minu laupäev. 🙂

Pühapäevaks sai Isaac töö kaudu tasuta piletid AFL ehk Austraalia jalgpalli mängule Perthi uuel Optus staadionil ning kuna meil oli ka kolmas pilet, siis kutsusime Meriti kaasa. Piletitega kaasneb tasuta ühistransport mängule 3h enne ja 3h pärast mängu, mis tähendab, et me hüppasime Mandurah’st rongile ja saime sedasi kenasti tasuta staadionile. Merit oli meid juba ees ootamas ning suundusime Carlton Draught õlle poolt sponsoreeritud sviiti mängu vaatama. Mõõtu võtsid kodumeeskond Fremantle Dockers ning idaranniku Brisbane Lions. Ma ei ole siiamaani süvenenud, et kuidas AFL täpselt käib ja mis need reeglid on, ausalt tunnistades pole ühtegi mängu korralikult otsast lõpuni vaadanudki, haha. Kahjuks ei saa peale eilset seda ka öelda, sest pakuti tasuta süüa ja juua ning me veetsime rohkem aega üksteisega pläkutades. Nii palju võib küll öelda, et kodumeeskond sai haledalt pähe ning pool rahvast suutis juba poole mängu pealt koju ära minna. Meie aga jäime ikka lõpuni ning pärast külastasime veel staadioni kõrval asuvat suurt pubi. Kuna õhtu oli veel noor, siis suundusime veel tagasi kesklinna et käia läbi Belgia õllekohvikust, peale mida oligi aeg tagasi rongi peale suunduda ja koju sõita. Selleks ajaks oli kell juba veidi rohkem saanud ja 3h tasuta sõitu oli läbi, aga meil kõigil läks õnneks, kui piletikontrolörid oma silmad selle koha pealt kinni pigistasid. 😀






Tänase päeva veetsin kella kolmeni hommikumantlis diivanil keras mitte midagi tehes ning nüüd ootan Isaacit töölt koju, et minna Nepaali restorani minu elamisluba tähistama. 😀

Lõpetuseks leidsin telefonist veel paar klõpsu – käisime lähedalasuvas pubis komöödia ja õllede degusteerimisõhtul ning minu vaated hommikuti tööle kõndides ja õhtuti töölt tulles. 🙂





originaalpostitus

identicon
Blogi, mis jutustab eestlanna Sirli ja tema uusmeremaalasest abikaasa Isaac'i elust Daintree vihmametsas, troopilises Põhja-Queenslandis, Austraalias. :) Head lugemist! Anno 2012

Loe samast kategooriast

On see ikka mulle?

Just enne Saksa kolimist käisime Maiduga pildistamas, kes oli selleks hetkeks juba meile sõbraks saanud. Arutasime sessiooni …