Avaleht / Elu / Elulised blogid / Elu Ameerikas: Treeningnädalate ametlik lõpp

Elu Ameerikas: Treeningnädalate ametlik lõpp

Eelmise nädala neljapäeval tähistasime Alexi sünnipäeva. Alex on Rumeeniast pärit kutt, kes on meie klubis kapten ja üks nendest, kellega ma kohe väga hästi läbi saama hakkasin. Ta oli korraldanud BBQ grillimise koos ohtra alkoholi ja hunniku inimestega. Alustasime me juba kella kolme ajal ning kui mina veidi pärast kümmet lahkusin, tulid osa inimesi alles pidu panema. Igal juhul, nagu ma juba varasemalt olen oma soojadest suhetest rumeenlastega rääkinud, nii ka sel korral suhtlesin just nendega kõige enam ja lisaks oli neil kaasavõetud mingi enda tehtud jook Rumeeniast, mis on USAs illegaalne oma suure alkoholisisalduse tõttu. Mina muidugi polnud mingi papist tüdruk ja nii me shot shoti järel testisime, kummad on ikkagi kõvemad joojad Euroopas.  imageimage

PS! Mina lahkusin joojate seltskonnast viimasena, seega tõenäoliselt võitsid eestlased.
PS2! Ma ei ole päris kindel, mis probleem sellel murul oli, aga millegi pärast muutus ta järjest sopasemaks ja mu valged tennised nägid õhtu lõpuks välja sellised:

image

PS3! Siin ei aidanud isegi mitte kolm pesumasina tsüklit.  Järgmisel hommikul olin ma täiesti vinksisvonksis ja valmis maailma vallutama. Teine vaba päev järjest ning sel korral koos Juliaga, kellega me otsustasime minna outlet malli avastama, aga kahjuks on see nii mõttetu siin, et etteruttavalt juba mainin, et Black Friday hullu shopingut ma siin tegema ei hakka, selleks lähen Miamisse, ajee! 

 

imageimage

Eelmisel nädalal käisin ka endale lõpuks küüsi peale panemas. Eelmisel korral USAs elades ma loobusin, sest hinnad olid ulmed ja ameeriklaste tehnika sellele tööle veel ulmem. Sel korral vaatasin kõrvalt, kuidas teised käisid ja tulid üpris kenade küüntega tagasi, seega võtsin julguse kokku ja läksin ka. Tegemist oli mingi salongiga, mis oli täis Taist pärit inimesi, pisikesed ja siblisid ja inglise keelt eriti ei rääkinud. Esialgu üritasin neile selgeks teha küll, et ma tahaks geellaki moodi asja, aga ega nad eriti aru ei saanud ja nii pandi ikkagi mulle tipid peale ja hakati prantsuse maniküüri tegema. Mingitest geelidest, lampidest, joonistustest pole siin juttugi, pannakse aga ühe pulbri sisse ja teise pulbri sisse ja kolmanda pulbri ja voila, valmis! Umbes poole peal vaatasin oma küüsi, need olid nagu õhupallid näppude otsas ja ma juba peas kerisin, kellele ma kaeban ja kui palju kaeban ja ei ole nõus maksma jne, aga lõpuks kui töö tehtud sai (ja massaaž ka nauditud, sest seda tehti küünte kuivamise ajal), olin ikka väga rahul. Väga minu teema, tunnen ennast palju enesekindlamana.  Tööl käisin ka, pühapäevaga lõppes ametlikult meie treeningnädal ehk esmaspäevast (tänasest) alates oleme kõik tööl omapäi. Viimane nädal oli selles mõttes tore, et meil juba lasti päris palju omapäi teha ja need, kellel treenitavad olid, pigem nautisid seda, sest me tegime nende eest kogu töö ära. Ühel õhtul oli banketiüritus, sel korral kellegi sünnipäev, ma ei saanud lõpuni välja aru, kelle, sest õnne sooviti mitmele inimesele ja kõnesid pidasid kõik. Millest ma aga aru sain, oli see, et kellelgi oli 8 lapselast ja need kõik olid tüdrukud, väga ilusad ja rikkad ja puha, aga kahju oli sellest, et nad isegi ei kuulanud oma vanaema-vanaisa kõnesid, vaid salaja istusid telefonides ja tsättisid oma sõpradega. Kui kahju.. 21.sajand.  PS! Natuke jäi magustoite alles ja need pistsime köögis kõik nahka!  image  Viimane nädal on ilma poolest olnud päris tormine, nii et õuealad on meil suht tihti kinni olnud üldse ja see muudab sisealad selles mõttes lihtsaks, et 20 laua peale on umbes 22 teenindajat. See mulle siinse töökoha juures väga meeldib, et töötajaid ei ole kunagi puudu, pigem alati rohkem.  All pildi peal on Julia. 

imageimage

image

Viimasel pühapäeval treenitavana olin ma tööl juba üksinda, omaette laudades, sest hommikusöögi ajal olin tubli ja sain hakkama ja keegi ei viitsinud mind enam treenida. Naljakas oli aga see, et Kevin, kes on kolm korda mu õpetaja olnud (ja selle aja jooksul mitte midagi mulle õpetanud), arvas nüüd, et paras oleks mind õpetama hakata. 

Tegelikult tuli see sellest, et hommikusöögi ajal kutsuti kõik uued kontorisse ja pandi meie ette test (juba kolmas), mille me pidime ära tegema ja mille pärast mina üldse ei muretsenud. On üks asi elus, mida ma oskan pagana hästi, kui ma midagi ei tea ja see on spikerdamine. Lõputu jutt juba sel teemal, aga mina ei saa lihtsalt aru, millal need joogid mulle pähe jäävad. Ma ausõna tahaks, aga no ei tule. Vodkad – anna ainult soov kätte, ülejäänud joogid – nehh.  Ühesõnaga sellest jookide teemast ajendatult arvaski Kevin, et kaua võib siis seda pulli teha, et ei tea midagi ja hakkas mulle neid õpetama. Mis tegelikult oli tore, sest ma natukene sain neid selgeks ka. Ja nii jõudsimegi esmaspäeva, mil me Kirsikaga jäätisekokteilidega tähistasime ametlikult õppimisaja lõppu!  

image Lõpetuseks räägin teile, et meil siin küll enamasti pole sääski (või need vähemalt OFFi peale lendavad minema), aga meil on miskisugused nähtamatud elukad, kelle puhul on ainult tunda, et nad hammustavad, aga mitte kunagi näha. Lisaks ei mõju neile ka OFF. Ja mu jalad on praegu täispikkuses nagu tuulerõugetes, ilma naljata, sest ega mina märganud esimestel päevadel ennast millegagi kaitsta.  Üks kapten ütles selle peale, et selle järgi saab kohe aru, kes on esimest aastat tööl.   Loodetavasti varsti kaovad ära, vähemalt ei sügele enam. Esimestel päevadel ma kratsisin ennast nagu kirpudes vaevlev koer. 

image Mul on meremehe voodi ja kogu aeg tehtud nagu kruiisilaeval



originaalpostitus

identicon

Loe samast kategooriast

Novembris olen tänulik

Olen üritanud järgmist postitust kirjutada järjepidevalt alates möödunud pühapäevasest isadepäevast saati aga nagu näha on, …