Avaleht / Maa / Taludeblogid / Eluteater

Eluteater

Eelmise loo lõpus lubasin kahte asja – et hakkan kohe uut lugu kirjutama ja et teen rullbiskviiti. Õnneks ei lubanud ma seda, et see uus lugu ka valmis ja avaldatud saab. Küll aga sai siin köögis avaldatud üks biskviidirull ja kohalik publik võttis selle vastu ka. Eelmisel nädalal käisin lähetuses, aga kuna aega oli piisavalt, siis jõudsin mandrimaal muudki ette võtta. Printisin endale netist 6 piletit välja ja turnee võis alata. Nojah, bussis oli hakatuseks -12 külmakraadi, aga eks ta muudkui soojenes. Nii, Pärnu uus bussijaam on valmis! Imeilus, hubane, puhas, moodukas. Meenutas justkui mingit vabaajakeskust. Tegin Pärnus ainult ühe pildi ja mulle endale see hirmsasti meeldib. Selle võiks isegi Kapa-le lasta. image Pärnust vurasin Tallinna (jätan tööjutud nimme vahele, kuigi mul on väga ägedad kolleegid ja alati inspireerivad kohtumised nendega). Tallinna jõudsin päikese viimaste kiirtega ja istusin trammile, et sõita Kopliforniasse.  image

image Kopli olevat uus Kalamaja, arendused algamas ja puha. Mina näen juba praegu seal suuri parke, huvitavaid maju, avarust ja muidugi merd (kui õigest kohast vaadata). Läksin külla oma pisipiigale, kellel nüüd on oma tuba ja mitte väike. Lubasime emme-issi linna peale ja hakkasime mängima.  Vaatasime Islandi reisipilte. Seal oli ühel pildil meie lapse peas ilus pärm. Siis tegime üle hüppenööri kõrgushüppeid. Vaatasime mänguasju ja mängisime. Vaatasime minu telefonist sünnipäeva pilte ja ta ütles sõrme põsel hoides hästi mõtlikult, et see oli tõesti üks väga tore pidu. Rääkisime, kuidas Muhus teise vanaema juures suur koer lastele kelgusõitu tegi. Vaatasime öökullikujulist äratuskella, mille vanavanaema päkapikk jõuludeks toonud oli. Kirju linnuke avas ja sulges silmi ja näitas värvilist tulukest. Mängisime palli, tibu-tibu-ära-näita ja vaatasime mingit imelikku multikat. Uuteks tantsudeks olid džunglitants ja ahvitants. image

image Aga Aserbaidžaani ja Kirgiisi muinasjutud, millised raamatud me remondimöllust leidsime, osutusid ööjutuks ikka parajaks pähkliks. No mis kibitka ja mis haokubu ja mis nimed veel! Õnneks tuli uni ruttu. Ju oli siis nii igav jutt.  Äkki ehmatasime mõlemad ööunest istuli. See pagana lind, mida me õhtul näppisime, otsustas täpselt kell 5:46 äratama hakata! Oleks see siis ainult piiksunud, ta vilgutas tuledega ka, rääkimata sellest, et silmad punnis peas olid. Eks me muidugi ise selle enesele teadmata äratama olime ju pannud.  image Kaunis koidik Koplifornias Nüüd aga korraks eelmisesse sajandisse ja eelmisesse riiki. Olin juba täitsa täisealine inimene, kui sõitsin elus esimest korda rongiga. Ma ei mäleta, kuhu me koolikaaslastega Balti jaamast sõitsime, aga nad aasisid mind peale seda veel mitmeid aastaid. Olin istunud nimelt pingi serva peal,  nagu kana õrrel, silitanud käega istmeid ja öelnud hingestatult: Mötle, kui kena siin köik on, puhta puust ja… image Nüüd oli mul tõesti vist üle aastakümnete samasugune katsumus ees – pidin sõitma rongiga Raplasse. Mõtlesin, et mis see siis ikka ära ei ole. Töökaaslane ka julgustas ja juhendas. Aga noo, mina oskan asja ikka keerulisest veel keerulisemaks mõelda. Et kui on kirjas, et minna rongile vasakult poolt, siis kelle või mille poolt vaadates vasakult? Või mida siis teha, kui piletil on sõna tsoon, aga perroonil ei ole ühtegi tsooni? Ja kui jaama tablool on sõna “rada”, aga piletil ei ole ei rada ega ka mitte ühtegi kohanime? Aga kui mul oleks netist viis erinevat rongipiletit ostetud olnud, kuidas ma neil siis vahet oleks teinud? Ja kust ma pidin teadma, et Rapla rong ei ole mitte Rapla vai hoopis Türi rong? Ei saand ma lõpuks aru ka nendest klassidest ja pidin hiljem piletikontrollile aru andma, miks ma 1.klassi asemel tavalises klassis istun. Aga mulle meeldis seal! Ütlesin talle, et alguses läks valesti, aga siis jäigi nii.  Ja siis – läksin oma piletiga peale küll, aga kas seda oleks pidanud valideerima või kellelegi näitama? Siis öeldi äkki, et pileti saab klienditeenindajalt. Aga kus siis konduktor on? Tallinna töökaaslased itsitasid telefonis, et tee siis kellegi teise järgi. No valisin siis ühe poisiohtu härra või härraohtu poisi. Tema seletas kõike hästi valju ja selge häälega. Aga tema jäigi rääkima! Esiteks, et temal on uued kõrvaklapid ja vahel nimetatakse neid ka Mikimausideks ja ega me ei tea, miks neid just Mikimausideks kutsutakse? Ja kas me McGyverit oleme näinud ja mis seal kõik toimus ja kas me Knight Riderit oleme näinud ja mis seal kõik toimus ja kas me A-rühma oleme näinud ja loetles kõikide tegelaste nimed perfektse hääldusega ette ja kas me Kit car`i teame ja sama veel paljude vanade filmidega ja lõpuks, et Hei Lääts on surnud, aga Kihnu Virvel on ka päris hea muusika. Vahva kutt oli. Igatahes kostus äkki kuskilt jutuvada või enda mõtete tagant ootamatult sõna RAPLA! Hea, et ikka rongist veel kuidagi välja sain.  image Tagasi Tallinna sõitis juba vana proff ise. Suures vaimustuses olin ka Balti jaama uuest turust. Väga lahe koht ja milline kaup! Sõin seal head tänavatoitu ja vaatasin neid paljusid noori toimekaid teenindajaid. Mõtlesin, et igaühel neist on lisaks sellele, et iga päev turuhoones inimestele toitu müüa, kindlasti ka mingi unistus või suurem plaan. Kuhugi ehk reisida, õppima  minna või oma firma teha, midagi enneolematut leiutada, Superstaari saates kuulsaks saada? Ükspäev telekas noortelt küsiti, et mis on teie suurim probleem praeguses elus ja üks noormees ütleski, et valikuid on liiga palju ja lihtsalt ei suuda otsustada, mida edasi teha või kuhu minna. Ma mõistan neid täielikult, sest toidupoes ka ei suuda tänapäeval valida, mida osta.  image Ja veel üks lugu. Kui meie poisid väikesed olid, siis nad käisid võistlustantsu õppimas. Võistlustel käisime ka ja seal koguti iga hooaeg punkte, muidugi juhul, kui paremaid kohti saadi. Aastad läksid ja teismelistena hakkas võistlustantsu huvi maha jahtuma. Sellest ei olnud hullu midagi, sest linnas oli juba uus, teistsuguse tantsu trenn loodud ja sinna nad tahtsid minna. Mõtlesin siiski, et saaks see poiss nüüd ometi  enne veel D klassist C klassi ja näeks ta korra frakiga ka tantsupõrandal ära, aga see nägemus jäi siiski nägemata. Break, hip-hop jm tänavatants oli nad üle löönud. Siis ükskord oli seal uues tantsukoolis, meie kuulsas Semiiris, aastalõpukontsert. Need on seal alati väga uhked etendused, aga stiiliks ikka ainult tänavatants. Istusime puupüsti täis saalis, kardinad avanesid.  Ja suurele, mustale teatrilavale liugleb valgusvihus imeilusa muusika saatel aeglast valssi tantsiv üksik paar. Minu poiss! Ja seljas valge frakk!!! Uhh, see oli nagu helesinise unistuse täitumine. Sealt edasi tuli juba tümps ja möll nagu ikka. Aga meelde tuli see lugu mulle selle pärast, et mu piletipakist viies pilet oli Nordea kontserdimajja Tõnis Niinemetsa etendusele, kus tantsuosa lavastas ja tantsis ka ise kaasa meite poeg, kuigi mitte see valge fraki poiss. Tema oli laupäeval bändiga hoopis Eesti Laulu laval, kuigi mitte võistlejana vaid nö vaheklipis. Aga see lugu keelati nüüd ERR-is ära. Ja tegelikult on ta hoopis restoranis kokk.  Olgu, täiesti lubatud on, et nüüdseks on teil juba kõik täiesti sassis, et kes on kes ja mida ta tegi või teeb. Aga see ei olegi üldse tähtis, loo mõte on selles, et investeerige elamustesse. Päeva lõpuks loevad ainult mälestused. Nii et hästi emotsionaalne nädalalõpp oli. Ja Tõnis Niinemets on elusast peast lihtsalt ülihea stand up koomik, soovitan! image image image image image image image Koju jõudsin öösel kell pool kolm, nii et selle ilusa päeva pikkus oli 5:46-st kuni 03:00-ni. Järgmisel hommikul ei maganudki kaua ja kuhu me läheme, kui on hea tuju, halb tuju, kurb tuju, rõõmus tuju, naljakas tuju, vihane tuju, segane tuju, õnnelik tuju, jne tuju? Õige – Sõrve! image

image image image Neli aastat tagasi täpselt täna jäime esimest korda Sõrve majja ööseks. Kütsime sauna. Saunamees roomas mööda põrandat, sest saun oli maast laeni suitsu täis. Siis me veel ei teadnud, et vana saunaahi on auklik nagu sõel. Aga saunas sai käidud, oma saunas! Oli imeline nädalavahetus, kus päevad päikest ja õhtud küünlavalgust täis. Täna algas meie viies aasta Sõrves. image 🌷

originaalpostitus

identicon
Tere! Rõõm kohtuda!:) Teie uusmaakas Katrin

Loe samast kategooriast

Pilk kauguses, kohal olles

Ma teadsin küll, et ma veebruaris kirjutada ei jõua. Kõige lühem kuu – kõige rohkem …