Avaleht / Elu / Elulised blogid / Etapp nr. 3

Etapp nr. 3

Panin just mõngli tema esimesse pikemasse päevaunne ja tundsin, et nüüd on tunne peal. See kirjutamistunne, mille ajel alati kiirelt läpaka lahti pean tegema ja mõtted kirja panema. Egas see siin viimasel ajal just liiga tihti peale ei tule aga tõele au andes ei toimu meil igapäev siin ka mingit kirjutamisväärset möllu. Pigem selline mõnusalt väsitav beebielu ja täna sellest pisut räägingi.
Mäletate, et eelmises postituses lahterdasin enda jaoks beebi esimese elukuu kolme etappi – haiglas olek, beebiga kojutulek ja koduse eluga harjumine, isa tööle minek ja üksi olek beebiga kahekesi koju jäämine. Nils sai nimelt meiega koos aega veeta tervelt kolm nädalat. Olgugi, et nipet-näpet pidi ta ka tööasju ajama ja sai aega ära kasutada nii trennis käimiseks kui muudeks oma valitud tegevusteks, oli see siiski ülioluline, et ta mulle nii pikalt toeks sai olla. Ilmselgelt on tema jaoks trennis käimine ja tööasjade ajamine samamoodi vajalik kaine mõistuse säilitamiseks nagu minu jaoks kodus koristamine ja kokkamine, millest ka eelmine kord juba pikemalt rääkisin.

image

Nüüd olen aga mõngelpoisiga kolmandat päeva üksi kodus ja eks mul oli ikka närv sees küll. Hetkel saan tõdeda aga, et närv oli sees täiesti ilmaasjata, sest saame kahekesi absoluutselt suurepäraselt hakkama. Tundub, et olen kolme nädalaga elutemposse parajalt sisse elanud ja saan juba mõnglikese mõmisemistest üsna hästi sotti. Paanikal enam kergekäeliselt tekkida ei lase ja pigem olen orienteeritud kiirelt lahenduse leidmisele. Selle üle on mul ausaltöeldes hirmus hea meel, sest vahepeal oli küll tunne, et see melanhoolia ei kavatsegi üle minna ja väsimus lajatab muudkui kaikaid kodaratesse. Ei tea kas tegu on algaja õnnega aga hetkel on mul tunne, et kui Nils on päeval tööl, suudan olla kodus vähemalt poole produktiivsem kui tema kodusoleku ajal…
Kui hästi ajastada, saab vabalt koristada, süüa teha, maniküüri teha, mõngliga jalutada ja isegi poes käia. Ainuke asi mis hetkel veel pisut segadust tekitab on söömine, sest see kipub rohkem snäkkide näol end ära lahendama. Või noh… saan küll süüa aeg-ajalt, aga üldiselt kipub mu toit juba selleks ajaks ära jahtuma kui ma kord selleni Nikolase kõrvalt jõuan. Seetõttu võtsingi eile vastu otsuse, et mõngel on juba suur kolmenädalane poiss ja aeg on teha käruga esimene poeskäik.
Jalutamas käime iga ilmaga ikka tund-poolteist korraga ja mõtlesin mina, et mis see mõned kiltsad suures poes snäkijahil siis käia ole… Kuna eilne ilm otsustas meid kostitada aga millegi sajandi tormi sarnasega, olin ma lõpuks poodi jõudes läbimärg ja kõige tipuks otsustas Niko makaroniriiuli vahel, et talle ikka eriti ei meeldi seal ja pistis nutma… Sel hetkel kattusin küll koheselt higiga ja üritasin om beebikest seal šuššutada ja kussutada.
*vahemärkusena väike beebielu reaalsus – arvasin, et hetkel on käes esimene pikem uni aga läbi une kostuvate prääksude peale selgus, et koheselt on vaja teha mähkuvahetus. Mähkud eemaldatud – sain kraevahele suure kaarega hunniku pissi 😅  Peale järjekordset Niko jaoks šokeerivat mähkuvahetust, mille poindist ta veel hästi läbi ei ole närinud, istub ta mul nüüd tissiotsas ja kirjutan postitust ühe käega edasi. *
Poeskäik päädis sellega, et tormasin eluturboga läbi poe ja viskasin kaasa võetud riidest kottidesse igasugust nodi, mis snäkkide arvele kirja saab panna. Kuna imetamine on üsnagi kurnav ülesanne, on just snäkkimine see tegevus, mis mind läbi päeva veab. Ainuke asi mille mästerdamiseni ma pole veel jõudund, on üksi olles duši all käimine. Tänane päeva ülesanne ongi välja mõelda, et kuhu beebs nii kauaks turvaliselt asetada, et saaksin turboga pesemas käia.

image

Sünnitusest on nüüdseks möödas pisut üle kolme nädala ja mulle tundub, et õmblused on paranenud.  Kuna hetkel on minu liikumistrajektooriks iga päev vaid kärutamine, tegelen siin nipet-näpet ka julgemast füüsilisest trennist unistamisega. Mitte muidugi selle eesmärgiga, et end nüüd koheselt rannavormi ajada vaid peaasjalikult selleks, et seljavalusid vähendada. Kuna imetamise ja beebiga ühes voodis magamisega olen sunnitud pidevalt veidratesse sundasenditesse, tunnen, et lihased vajaksid pisut tugevdamist.
Oleks lihtne öelda, et pane siis beebi enda voodisse ja laiuta muudkui rahuliku südamega aga reaalsus ei ole teps mitte nii lihtne. Kuna Niko vajab aeg-ajalt gaaside korral massaazi ja üldse rohkem lähedust ja kõht-kõhu vastas olekut, on mul ju ilmselgelt lihtsam teda enda kõrval hoida, sest noh… mina ju tema voodisse minna ei saa 😅  Ja otseloomulikult on ta ka nii nunnu, et raske on teda endast isegi 20cm kaugusele magama asetada. Mulle lihtsalt jubedalt meeldib see kuidas ta mulle vaikselt peale nohiseb ja väikeste jalakestega vastu kõhtu togib 😋  Hetkel kipub öine ajakava olema selline, et Niko teeb maksimaalselt kaks pikemat und – kahe või kolme tunnist ja ülejäänud sutsakad on tunni – pooleteisesed. Seega – mitte just kõige unerohkemad ööd minu seisukohalt aga saame hakkama.

image

Kuna oleme gaaside leevendamisega juba mitu nädalat tegelenud, olen jõudnud ka järeldusele, et hetkel toimib meie puhul üsna hästi Cuplatoni gaasirohi. Infacoli katsetamisel erilisi tulemusi kahjuks ei näinud. Üritan ka oma söökidega Niko olukorda leevendada ja plaanis on ka proovida mõned päevad üldse ilma D-vitamiinita olla, et näha kas gaasid tulenevad ehk siiski sellest ja seejärel siis jälle vajadusel uut katsetada. Eks need beebi esimesed elukuud olegi üks paras katsetamine.

Nüüd kui sain jälle esmaema murekohad lahti harutada, on aeg uhkustada oma pöialpoisi saavutustega. Kolme nädalaga on meie minibeebist kasvanud juba üsna suur poiss. Kaalu juba üle kolme kilo ja tundub, et pikkust ka ikka parajalt, sest mõned uhked rõivad on juba pisikeseks jäänud. Tundub, et vaikselt-vaikselt hakkab ta end ümbritsevat keskkonda ka rohkem teadvustama ja näitab häälte-värvide vastu üles rohkem huvi. Haarab juba kõvasti meie kätest kinni ta üritab peadki hoida nii kuis oskab. Kõige enam naudib kutt iga päev õues kärutamist ja õhtuseid vanniskäike. Lihtsalt uskumatult kift on selliseid arenguid päevast-päeva kõrvalt jälgida. 💙  Olgugi, et minibeebiga tuleb  paratamatult veeta alguses üsna palju aega koduseinte vahel, oleme üritanud ikka pisut ka inimeste sekka saada, et täitsa ära ei ununeks kuidas täiskasvanutega juttu puhuda. Näiteks on peale Niko sündi muutunud oluliselt tihedamaks suhtlus vanematega, sest just nende käest saab ju väärt nõu ja usaldusväärseid abikäsi. Olemegi siin üsna tihedalt vanemaid külastanud, saunatamas ja õhtusöögil käinud, et mitte päris elust täitsa võõranduda. Eks see üks paras planeerimine ole, sest päevad ei ole ju vennad. Kolmenädalasega võivad plaanid nihkuda silmapilkselt edasi viie tunni võrra, sest kimbutamas on gaasid või nutt aga mis seals muud kui end lihtsalt olukorraga adapteerida ja go with the flow.
Tundub, et pean nüüd mõnglil ette võtma taaskordse mähkuvahetuse ja teda vaikselt õue minekuks ette valmistama. Seega tänaseks minu poolt kõik ja räägime varsti jälle!

image

originaalpostitus

identicon
Hei, mina olen Liisa!

Loe samast kategooriast

Ilusate tüdrukute klubi

Maailma vanim amet ei ole ilma asjata maailma vanim. Kuni on nõudlust, seni on ka …