Avaleht / Eesti / Huumor / Ettekuulutused

Ettekuulutused

Eelmisel nädalal proovisin edutult puhkenurga külmikust minu piimapaki tühjendanud kolleegi tabada ning lõpuks asendasin piima koguni seebiveega. Varas on endiselt tabamata, aga loodetavasti jääb vähemalt piim edaspidi alles. Minu senine kogemus ütleb, et 2/3 tõenäosusega saan ma siiski teada, kes selle kogutava piimaröövi taga on, sest siiani on minu elus kontorimüsteeriumid just sellise suhtega lahenduse leidnud/leidmata jätnud. Ma kohe räägin.

Eelmises töökohas oli meil kontoris selline poolavatud nurgake koopiamasinate ning postkastidega. Inimestel olid seal nimelised postkastisahtlid paberkandjal dokumentide jaoks. Ühel kevadel saabus meile tööle uus ärianalüüsi juht. Sümpaatne läti noormees, huumorimeelega ja puha. Üldse mitte pidevast arvude otsas istumisest kuivikuks muutunud ega midagi. Asus kohe hoolega eesti keelt õppima. Talle jäid näppu mingid kaardikesed eestikeelsete vanasõnade ja idioomidega, mis talle kohe hirmsasti meeldima hakkasid. Sõpruseavaldusena ning halli argipäeva ilmestamiseks otsustas ta need kaardikesed kolleegide, keda ta juba natuke lähemalt oli jõudnud tundma õppida, postkastidesse laiali jagada. Ostudirektor sai midagi sellist: heida pilk oma elule ja ole valmis, et kõik, mis sa teinud oled, tuleb sulle tagasi. Õnnetuseks oli ostudirektor äsja ühe alluva kehvade töötulemuste pärast vallandama pidanud. Esimese hooga käsitles ta sellist anonüümset kaardikest oma postkastis otsese ähvardusena ning läks joonelt hoolega selja taha vaadates korporatsiooni turvadirektori kabinetti.
Ärianalüüsi juht julges selle, et tema neid kaarte jaganud oli, alles oma lahkumispeol üles tunnistada. Siis oli muidugi kõigil nalja palju.

Ega ka turvadirektorgi oma osast ilma jäänud. Ühel päeval oli keegi tema postkasti pannud tuubi intiimsete tegevuste abistamiseks mõeldud libestiga. Turvaboss oli muidu selline esmapilgul sirgjooneline ja sportlik meesterahvas, aga tundub, et siiski oma kompleksidega. Saatis kontori üldlisti solvunud kirja, kus nimetas nalja labaseks ja nõudis süüdlase ülestunnistust. Järgmisel päeval pandi postkastiruumi kaamerad ka üles. Rohkem ta minu teada libesteid saanud ei ole, aga see, kes selle tuubi tema postkasti poetas, ongi minu jaoks siiani saladuseks jäänud. Minu parim spekulatsioon on, et kuna tegu oli toidu- ja esmatarbekaupade jaemüügiettevõttega, oli keegi postkastiga eksinud ning ostuosakonnale mõeldud tootenäidise talle pannud.

Mõni aeg peale seda sain ka mina salapärase sümboolse ja müstilise sõnumi. Olin jälle Riia peakontoris käimas ja hakkasin õhtul kodu poole sõitma. Autosse istudes leidsin juhipoolse ukse küljesahtlist üksiku mängukaardi, poti emanda. Hommikul, kui samas parklas autost väljusin, seda seal kindlasti ei olnud, sest olin siis küljesahtli just tühjaks teinud. Läti sõitudel kogunes mul alati sinna igasugust kraami: salvrätikuid, šokolaadipabereid ja muud taolist. Olen paadunud autos sööja, aga väljudes võtan alati prahi kaasa. Kes ja kuidas oli päeval mu autos käinud ja miks sellise mängukaardi sinna jätnud? Padaemand on üsna sümboolne kaart ning mu pikast päevast väsinud mõistus hakkas omaette igasuguseid lolle lugusid leiutama.
Järgmisel päeval pakkus üks mu lähim kolleeg hoopis parema selgituse välja. Igasugused paberid ja muud õhukesed esemed kipuvad teinekord kergesti autouste küljesahtlite sisemiste servade alla kinni jääma. Ka tema oli enda autost niimoodi mingeid ammu kadunud tšekke leidnud näiteks. Meil oli äsja ettevõtte car poolis autosid roteeritud. Ju olin hommikul küljesahtlit koristades auto eelmise kasutaja poolt seal hoitud kaardipakist maha jäänud ja serva all kinni olnud potiemanda kuidagi lahti rabistanud. Eelmine kasutaja oli veel seesama turvadirektor olnud. Korraks mõtlesin, et pakuks talle potiemandat libesti vastu vahetuseks, aga ei riskinud. Inimeste huumorimeele osas eelduseid tehes võib teinekord valusalt vastu näppe saada.

Viimane oomen sadas mulle aga sõna otseses mõttes otse taevast kaela. Kõnnin mina rahulikult töölt tulles üle lageda parkimisplatsi auto poole, kui minu pea kohal kostab kraaksatus ja kõlinaga maandub mu jalge ette hõbedane võti. Tõesõna, nagu muinasjutus või Krõlovi valmis. Pole vaja nii palju kraaksuda, kui oled vares ja sul on hõbedane võti nokas. Jajaa, nüüd saan ma kas uue maja või lähen vangi, hakkasin kohe spekuleerima. Tänaseks on sellest pool aastat möödas, aga ei midagi. Hakkasin juba arvama, et vares eksis saadetise kohale toimetamisel inimesega, aga võib-olla on asi selles, et ma ise olen liiga passiivne olnud. Selle asemel, et oodata, kuidas varesed järgmiseks mu jalge ette võtmega sobiva seifi heidavad või mind rahapakkidega peksma tulevad, oleksin pidanud niisama passimise asemel piltlikult öeldes ümbruskonna lukke läbi proovima hakkama.
Nüüd lõpuks asusin tegutsema. Reedel ostsime osakonna tüdrukutega kamba peale hunniku Eurojackpoti pileteid ja kavatseme seda igal reedel tegema hakata. Kui keegi võidab, siis jagame raha võrdselt. Mitme peale miljon saada on ikka parem, kui üldse mitte miljonit saada. Tehase omanikust oleks ainult kahju. Tal on küll mitu miljonit, aga kui sul pooled keemikud ikka korraga lahkumisavaldused lauale panevad, siis võib püksid täis teha küll. Mina tema asemel peidaks edaspidi nüüd alati loosimisele järgneval tööpäeval igaks juhuks kõik A4 valged paberid maja pealt ära.

image




originaalpostitus

Kõik inimesed ja hetked on väärt, et neist huvitavalt jutustada.

Loe samast kategooriast

Coffee cups designed for Tartu

originaalpostitus