Avaleht / Välismaa / Elu välismaal / Hay festival 3: kes mida rääkis ja kust ma minema kõndisin

Hay festival 3: kes mida rääkis ja kust ma minema kõndisin

See on nüüd viimane Hay festivali postitus. Kuigi ma ei olnud varem sellest festivalist kuulnud, on see selgelt mu enda viga, sest esinejad olid tõesti maailmanimed. Esimesed kolm, kes meelde tulevad on Margaret Atwood (“Teenijanna lugu” on vist enamikele teada), Benedict Cumberbatch (taaskord – enamikele vist teada) ning Rose McGowan (näitlejanna, kes praegu on kõige rohkem olnud seotud #metoo liikumisega). Ühtegi nendest nimedest ma kahjuks kuulama ei jõudnud. Esiteks ei olnud nad minule sobilikel päevadel ja teiseks oleks olnud probleeme piletite saamisega. Kuigi kõikidele esinejatele eraldati 10 tasuta piletit, siis ei saanud suvaliselt kedagi kuulama minna. Igal üritusel oli omakorda lubatud kindel hulk tasuta pileteite kasutajaid ja kui see oli täis, siis oli täis. Õnneks aga jäin (ühe erandiga) rahule ka nende esinejatega, keda mina kuulama jõudsin.

20180531_182428.jpg

Ma ei suuda kritseldamata olla. Festivali esimesel päeval oli see märkmik täiesti kollane. Festivali viimasel päeval aga…

Üks mõte: Kõik ütlevad, et lähisuhtevägivald on halb aga ühiskonnas reaalselt toimuv ei toeta seda arvamust

David Shaw, Marc Scriven, Ruth Jones, Jan Frances ja Frances Howie rääkisid lähisuhtevägivallast ning kuidas sellest tsüklist välja murda. Tegu polnud lihtsalt teoreetikutega, kes on asja raamatutest õppinud. Nagu nad ütlesid, siis nelja peale kokku on neil 200 aasta jagu nii teoreetilisi kui ka kogemusega saadud teadmisi. Mitmed kõnelejad olid ise lähisuhtevägivalla all kannatanud ja otsustanud nüüd oma lugu jagada. Üks huvitavamaid mõtteid, mis ma sealt endaga kaasa võtsin oli vägivalla kui suletud ringi (cycle of abuse) termini kasutamine. Sotsiaaltöötajana olen seda kohanud küll ja varem tundus see loogiline lähenemine aga see teise nurga alt lähenemine pani mind mõtlema. Selle termini kasutamine ütleb põhimõtteliselt, et kui sa ise ei ole vägivaldses keskkonnas üles kasvanud, siis sinuga seda (lähisuhtevägivalla ohvriks langemist) ei juhtu. Samal ajal määrab see nende saatuse, kes on üles kasvanud vägivaldses keskkonnas. Lapsed ei vaja seda, et neile ennustataks õnnetut tulevikku. See on stigmatiseeriv. Lisaks aitab vägivalda kui suletud ringi suhtumine kaasa varjamisele ja vaikimisele. Sa ei hakka ju rääkima enda keerulisest minevikust, kui inimeste esmane reaktsioon on, järelikult kannatavad ka su enda lapsed ja partner vägivalla all? Inimestel on õigus teha ise valik oma elu osas.

Mida ma ise olen aga ammu arvanud ja millega ma nõustun, on see et rahastada ja toetada tuleks pigem ennetamist kui tagajärgedega tegelemist. Probleemiks on muidugi see, et kuna lähisuhtevägivallaga tegelemise rahastamine on tihtipeale lünklik, ei saa pikalt ette planeerida, sest ei tea, mis tulevikus ees ootab.

20180530_093812

Tere tulemast Hay festivalile! Eriti mõnus oli see, et suurem osa festivalialadest oli katuse all. St et mitte ainult saalid, vaid ka kõnniteed jm. Walesi ilmaga on see vist tõesti hädavajalik.

20180529_200207

Parim koht uue raamatu lugemiseks. Mina küll ei jõudnud sinna, vaid jätsin oma ainsa ostetud raamatu rongisõidu jaoks.

20180530_110841

Söögiala katusealune. Toitu igale maitsele!

Üks mõte: Tehnika rikub loo

M.A. Bennett, Will Hill ja Sally Nicholls kandideerisid kõik oma teostega ühele noortekirjanduse auhinnale ja kõikidel osalejatel oli oma paneel. Ma vaatan, et selle kohta ma väga palju midagi üles pole märkinud. “Nutitelefonid ja tehnika on raamatu tegevustiku mõttes katastroof!” on mõte mis sai kirja ja sellega nõustun 100%.

Üks mõte: Kui varasemalt said noorukid täiskasvanuks sõjas, siis nüüd…

John Sutherland ja Jenny Valentine ürituse valisin osaliselt nii teema pärast kui ka selle pärast, et vestlust juhtis Jenny, kellega ma paneelis koos esinesin ja kes väga huvitava inimese mulje jättis. Ja vestlus ise oli ka huvitav. Esiteks juba teema poolest. Sutherland viskas õhku väite, et tänapäeva noored elavad redeliteta maailmas – kuskile pole enam pürgida, kuskile pole minna. Minnakse ülikooli, kust välja pääsedes on sul jõhker võlg ja eriala, millega pole midagi peale hakata. Üliõpilased ei saa enam seda, mille eest nad maksavad (jällegi UK põhjal siis), sest ülikoolid aina laienevad – see tähendab rohkem üliõpilasi ühel kursusel/loengul, õppejõul vähem aega jne jne.

Ütleme niimoodi, et tegu oli ikka väga tundliku teemaga, sest kui oli aeg küsimusi esitada, viskus käsi õhku kordades rohkem kui kuskil mujal ning vahepeal läks ikka korralikuks vaidluseks. Tõeliselt häirivaks oli aga see, et kui öelda “Ja nüüd võite asjaga seotud küsimusi esitada” siis osad inimesed kuulsid “Ja nüüd võite rääkida pikalt mingist teemast, millel pole esinejaga mingit pistmist ja lihtsalt oma arvamust avaldada.” Tavaline oli ka variant, et 80% “küsimusest” oli mingi suvaline jutt ja siis võib-olla lõppu oli peidetud mingi küsimärgiga lõppev sõna, millest küsimust küll välja ei õnnestunud lugeda.

20180530_161459

Pildike Hay külast. Mitte midagi erilist, lihtsalt tavaline tänav aga samal ajal nii armas!

20180530_162532

Raamatud on teemaks riidepoes…

20180530_163143

…apteegis…

20180530_163154

…ja prillipoes.

 

Üks mõte: Me anname kõik endast parima. Ja kui me teame paremini, siis me ka teeme paremini.

Ainus autor, kelle esinemist ma kuulamas käisin ja kelle raamatut ma olin varasemalt lugenud, oli Sarah Crossan. Alustuseks kopeerin siia selle, mida juba Goodreadsi portaalis kirjutasin:

Ma mäletan, et kui hakkasin lugema Sarah Crossani raamatut „Üks“, olin ma selle ülesehitusest väga segaduses. Polnud luuletus aga polnud ka tavaline leheküljetäis teksti. Ma ei olnud kindel, kas ma seetõttu tema teisi raamatuid tahan lugeda aga Hay festivalil õnnestus teda kuulamas käia ning pärast seda sai värskeim romaan „Moonrise“ kohe ära ostetud ja autogramm ka sisse küsitud.

Crossan luges „Moonrise“ algust ette ja see ette loetud osa oli nii hingekriipiv, nii valus ja nii võimas, et pisar tuli publikus istudes silma. Kuidas siis ostmata jätta? Raamat ise sai läbi loetud kohe järgmisel päeval rongiga sõites (aitäh UK, et rongisüsteem on ajast ja arust ning hilinemine on pigem reegel kui erand) ja ka siis ei jäänud silmad kuivaks. Tegu on vägagi tõsise temaatikaga – surmanuhtlus – ning Crossan ei lähene mitte niivõrd ohvri ja süüdimõistetu vaatenurgast, kui süüdimõistetu lähedaste rollist. Kuidas jätta hüvasti, kui sa tead, et see on viimane hüvastijätt? Kas ühe inimese „patt“ peaks kanduma ta pereliikmetele? Kuidas ja kas sellega toime tulla?

Ma ei saa öelda, et ma oleksin surmanuhtluse vastane. On kuritegusid, kus minu hinnangul on surmanuhtlus veel leebe ja süüdlasesõbralik lahendus. Aga kui süsti läbi surmatakse inimesi, kes ei olnud päriselt süüdi? Mis siis teha? Kuidas teha vahet? Kas õigussüsteem on ÕIGUSsüsteem, kui sa sured sellepärast, et olid valel ajal vales kohas?

Rääkides nüüd aga raamatu ülesehitusest, siis Crossan selgitas, et ta ei tea kirjutama asudes ette, kas antud teos tuleb (vaba)värsi vormis või tavaline. (Vaba)värsi kasuks rääkivat aga see, et see aitab raamatuid lugeda ka neil noortel, kelle jaoks tavalised leheküljetäied teksti hirmutavana tunduvad. Ja lisaks aitab see noori ka luule juures hoida. Mõnes mõttes täitsa tõsi – mina ei loe luulet ja kõike, mis luulet meenutab, vaatan vägagi kahtlustavalt. Sealt siis ka esialgne kahtlemine mõlema Crossani raamatu lugemisel. Ja vastukaaluks positiivne üllatus.

Tegu oli esitlusega, kus ma neelasin iga sõna, mida Crossan ütles. See oli kasulik nii lugejana kui ka kirjanikuna. Kasvõi see, et ka tema pidi oma viimast teost kolm korda ümber kirjutama, enne kui sai sellise tulemuse, nagu päriselt soovis. Huvitava faktina sain teada ka selle, et tema on kirjanik, kes ei armastanud lapsena lugeda. Raamatud jõudsid temani küllaltki hilja, kuid nagu näha, ei mõjuta see kvaliteeti üldse. Mis ta enda raamatute kohta aga välja tõi, oli see et tal ei ole tihtipeale õnnelikke lõppe aga on lootusrikkad lõpud. Ja sellised lõpud meeldivad mulle igal juhul rohkem kui roosamannavahulised ja vikerkaarekarva ebarealistlikud “elame õnnelikult elu lõpuni”. Ma loodan, et Crossani raamat “Moonrise” tõlgitakse ka eesti keelde. Seni võtke aga ette raamatud “Üks” ning “Õun ja vihm”.

34018160_10216611933916160_5551788629342289920_o

Kui järjekorras ootasime, jagati kõigile kollane märkmelipik, kuhu sai oma nime kirjutada, et kirjanikule pühenduse kirjutamist lihtsamaks teha.

Üks mõte: Lihtsalt võta asja realistlikult ja unusta võlts suhtumine

Emily Barr, Holly Bourne ja Patrice Lawrence olid veel kolm kirjaniku, kes osalesid noortekirjanduse auhinnale kandideerivate kirjanike paneelis. Ma ei ole nende raamatuid lugenud, kuid tekkis tõsine huvi noorteka “It Only Happens in the Movies” vastu. Ja kui ma suudan üle saada sellest, kui ebameeldivana kirjanik mõjus, siis ühe teise esineja raamatu vastu ka.

Sellel üritusel esitasin ka oma ainsa küsimuse (ja muide, küsimuse esitamine oli umbes 10x hirmsam kui ise laval olemine) ning tahtsin teada, kuidas varasemalt ainult täiskasvanutele kirjutanud Emily eristab noorteraamatut. Küsisin just sellepärast, et ta alustas oma juttu nn täiskasvanutele suunatuna, siis avastas et tegu on noortekaga ja kirjutas loo ümber. Natuke pani vastus kulmu kergitama (laste ja noorte osas küllaltki patroneeriv) aga samas igal inimesel on oma arvamus, nii et ma väga ei saa kobiseda. Nende jutust panin kirja ka huvitav mõiste Reminiscence bump, mida ma pean nüüd lähemalt uurima, sest tundub jube huvitav.

20180530_112037

Draakonid! Täpsemalt siis “Kuidas taltsutada lohet” tegelaskujud. Nii või naa draakonid!!! Oleks raha ja kohta, ma oleks selle kindlasti ära ostnud ja kaasa toonud.

20180531_150401

Iga kord kui sellest möödusin, mõtlesin, et võiks minna ja paluda kellelegi minust pilti teha. Seni mõtlesin kuni istusin lennujaama poole suunduvas rongis ja meenus, et jäigi tegemata ju.

Üks mõte: Meil kõigil on üks koht, kus me saame oma energiat taastada

Alexandra Harrise ja Tim Dee esinemine oli minu jaoks kõige igavam. Ma ei taha öelda, et esinemine ise oli igav või teema polnud huvitav (muidu ma ei oleks ju läinudki) aga no lihtsalt ei jõudnud midagi kohale. Võib-olla olin ma liiga väsinud või ma ei tea, mis mu probleem oli aga kogu jutt läks lihtsalt ühest kõrvast sisse ja teisest kõrvast välja. Kui pool esinemisest oli mööda saanud ja ma nägin, et üks inimene minema läks, hiilisin tema sabas saalist minema.

Üks mõte: Putukad ei näe punast ehk punaste õitega puud soovivad lindude tähelepanu

Kuna eelmine aianduse ja looduseteemaline (Harris ja Dee) esinemine oli nii igav olnud, kahtlesin pikalt, kas minna Jonathan Drori esinemisele või mitte. Appi kui hea, et ma läksin! Kui ma ütlen, et ta oli nagu Aleksei Turovski, ainult et loomade asemel rääkis puudest, saab vist juba aimu, millise atmosfääriga see esinemine oli. Tõesti lihtsalt mega äge kogemus, kus ma taaskord iga sõna neelasin. Näiteks kas teadsite, et puud ei saagi kasvada kõrgemaks kui 120m sest kõrgemale ei suuda nad vett imeda? Või seda, et puudega sillutati kunagi teid? Lisaks rääkis ta ka kauripuudest (Uus-Meremaa tuntud puud), nii et muidugi võitis ta mu südame.

Üks küsimus, mis talle esitati, oli see et mis puu ta endaga kaasa võtaks, kui ta saadetaks üksikule saarele. Esimene vastus “Puu, mis on piisavalt suur, et sellest paat teha!” tõi muidugi kaasa naerulagina. Kui aga paat kõrvale jätta, siis pähkleid andva puu, kookospalmi ja mangopuu.

Esinemine oli seoses ta äsja ilmunud raamatuga “Around the World in 80 Trees”. Ma kaalusin pikalt, kas osta seda või mitte. Ma teadsin, et see oleks jube huvitav ost aga kahjuks pidin arvestama rahakoti ja vaba ruumiga pagasis. Kumbki ei lubanud mul seda teost soetada. Küll aga on see mu nimekirjas, et kunagi ostan ning siis loen ja loen ja loen.

Kui ma peaks kõik kuulatud esinemised järjekorda panema, siis esimene oleks Sarah Crossan, teine Jonathan Drori ja kolmas Mr. Bingo. Midagi tarka sai aga kõrva taha pandud igalt esinemiselt, nii et ütlen veel viimast korda: Hay festivalil osalemine oli väärtuslik ja suurepärane kogemus. Aitäh!

PS: Ma ei saa mainimata jätta ka jäätise ostmist. Üks kohalik jäätis pidavat väga hea olema ja seisin ka tükk aega järjekorras, et endale maiust lubada. Letini jõudes selgus aga et seal ei saa kaardiga maksta (mujal festivalialal sai, sellepärast ma ei mõelnud sellele variandile, et ei saa) ning et ka kõige odavama jäätise ostmiseks mul sularahast ei jagu. Kui ma õigesti mäletan, oli mul vist 1.40£ ja kõige odavam jäts maksis 1.70£. Kuigi festivalialal oli olemas sularahaautomaat ja nad soovitasid sinna minna, siis ma ei näinud mõtet 10£ rahatähte välja võtta, sest kuskil tunni pärast pidin juba ära minema. Kehitasin õlgu, et mis seal ikka ja hakkasin ära kõndima aga nägin vist nii kurb välja, et nad kutsusid mu tagasi ja andsid selle 1.70£ jätsi 1.40£ eest. Aitäh! Ja oli tõesti väga hea jäätis!


Minu festivalile minekuga seotud taustajõud:

Eesti Lastekirjanduse Keskus

Festivaliga seotud reisikulud kattis Briti Nõukogu



originaalpostitus

Ene

Loe samast kategooriast

Prügikoll, kodused toidud ning VIISA!

Ühel hommikul kodust 6.40 hommikul välja astudes, et tööle minna, leidsin eest ühe naabritest meie …