Avaleht / Elu / Elulised blogid / Heaemapäev, naised ja reede (12.)

Heaemapäev, naised ja reede (12.)

Täna oli minu jaoks päris suur päev, sest ma tundsin, kuidas ma olin üle piiika aja hommikust õhtuni (no lapsed tulid lõunaajal ja ma lahkusin pool kuus õhtul) päriselt ja reaalselt ja füüsiliselt ja emotsionaalselt Teadlik Vanem! See tähendab, et ma suutsin end kontrollida ja olla mõistev ja rahumeelselt tülisid lahendav ema kõik need kuus tundi, mil ma lastega koos olin! No fain. Kuus tundi ei kõla muidugi nii suurejooneliselt kui ma tahaks praegu. Aga see on oluliselt rohkem kui ma viimasel ajal olen suutnud järjest see Vanem olla! Ja väikestest sammudest kõik ju algabki, eks! Pluss, selle kuue tunni sisse jäi ikka mõne kleidikese paar eriti emotsionaalset murdumist ka. Seega topeltpunktid! Ma olen vist tagasi!

Ma pean ütlema seda ka, et ma olen tegelikult olnud teadlikust vanemlusest (mis siis hõlmab lapsega kooskasvamist teda ärakuulates, mõista püüdes ja rahumeelselt tema emotsioone taludes ja teda nendega toimetulemisel aidates ja üldse teda inimesena koheldes) vaimustuses ja seda niimoodi püüdlikult rakendanud mitmeid aastaid. Ilmselt sai see alguse Seitsmese sünniga või isegi natuke enne seda. Ja see kõik on alati olnud loogiline ja toiminud ja end igasugustes olukordades tõestanud ja nii.

Kuni mingi hetkeni, mil ma hakkasin oma aega rohkem väljaspool kodu veetma, ehk teisisõnu – oma energiat ka töösse suunama. Jooga, saal, üritused ja kõik see värk. Kuskil siis eelmisest kevadest. Sest siis, nagu ma ka tabavalt olen kirjutanud, sai saalikesest nagu minu neljas beebi, kes hakkas endale aega nõudma. Aga see neljas beebi on siiani ikka päris palju nõudlikum kui üks beebi tavaliselt on. Võib olla ei ole ka? Ma ei mäleta enam, kui nõudlik üks beebi on! No on nõudlik, aga tema muresid sai tavaliselt lahendada süllevõtmise- ja kaisusmagamisega. Saalibeebi vajab palju rohkem aktiivset tähelepanu ja energiat. Ja noh, olgem ausad – ikkagi ju neljas beebi. Ehk et teisi lapsi on ka veel kolm ju.

Niimoodi see kõik algas siis – teised olid alguses kannatlikud ja sama iksaited kui mina, kuni nad said aru, et see vist jääbki nii olema, et ma olen pidevalt saalis. Ja kui ma kuhugi minema pidin, siis alati saali. Kuni Seitsmene ütles, et talle tundub, et ma armastan saali rohkem kui neid. No klassikaline emotsioon, kui perre lisandub beebi. On ju? Ja nii see olukord on siin muudkui süvenenud ja saalibeebi muudkui nõuab tähelepanu. Isegi siis, kui ma ei pea seal füüsiliselt olema. Saalibeebi vajab tähelepanu ka siis, kui teised tahaks minuga mängida või meisterdada. Ja ma alguses püüdsin kõiki võrdselt kohelda ja muudkui lohutasin end, et see on niimoodi ainult alguses ja kohanemine ongi raske ja küll ma selle tasakaalu leian.

Ja siis ma leidsin end hoopis olukorrast, kus tuli välja, et kõik need mustrid ja reaktsioonid, mis ma arvasin, et on ammu kadunud, tulid mulle appi! Noh, et ma olin ju väsinud end sajaks tükiks jagamisest ja vajasin abi ja siis need mustrid tulidki lahkelt (Tänks.). Ja hakkasid minu laste peale ärrituma ja nendega riidlema ja tagantkiirustama ja isegi vihastama! Ja kasutama igasuguseid väljendeid, mille ma arvasin, et olen ära unustanud. Ei ole. Ikka alles on kõik.

Ja siis tuli aastalõpp, väike selline puhkuseaeg ja järelemõtlemiseaeg ja siis see kõik mulle lõplikult kohale jõudiski, et kuhu me omadega jõudnud oleme. Tuli tõdeda, et kui ma ei taha suhteid oma väikeste inglikleidikestega täiesti ära rikkuda, siis võiksin need vanad head vanemluseraamatud ja artiklid ja videod üles otsida, võtta aega, et nad uuesti läbi töötada, paremad põhimõtted ja nõuanded oma käitumisega sünkrooni viia ja hakata jälle neid vanu mustreid üle kirjutama. Sest kui ma ikka oma teadlikkust ärkvel ei hoia, võib ta jääda lausa mingisse sajaaastasese unne ja mustrid tulevad võtavad trooni üle. Ma siis olin ise see prints nüüd, kes selle teadlikkuse üles suudles.

Ja lugemine viis mind lainele ja ma sain aru, et see lainelolemine ja järjepidevus on ka siinkohal võti õnne ja rõõmuni ja nii sündisid need teadliku vanemluse reeded ja tugigrupp. Sest ma tean, et meid on rohkem! Meid, kes me püüame toetada oma lapsi kõigest hingest ja hoida suhteid ja teha koostööd ja kasvatada mõnusaid, kaastundlikke ja õnnelikke inimesi! Koos on nii palju pareeem!

Täna õhtusel naistereedel jäime veel hiljem lobisema ja see ühine laste ja elu üle arutlemine ja arusaamine, et meil on tegelt kõigil ikka samad mured ja mustrid, millega maadelda, see andis jälle hirmsat moodi sellist kindlustunnet ja motivatsiooni ja jõudu juurde! Ma usun, et see teadmine, et õhtul saab jagada ja arutada igasuguseid elulisi asju, see juba hoidis päeval mind inimesena (mitte mingi kurja kollina, kelleks ma võin vahel muutuda!). Super, naised. Ma lihtsalt tunnen peale iga naistereedet, kuidas kõik on palju selgem ja loogilisem ja voolavam ja elu usaldamine on see, mida edasi teha. Mida ma ju tean. Aga ikka unustan vahel teada.

image Palun, ma tahan olla see ema jälle (pluss saalibeebi)! Aitäh!

originaalpostitus

identicon
Elu kolme väikese kleidikesega, teadlik lapsevanemlus ja emarõõmud (ja mured)

Loe samast kategooriast

Welcome Atavist! A Groundbreaking Publishing Platform Joins the WordPress.com Family

Today we’re announcing that Atavist, a multimedia publishing platform and award-winning magazine, will be joining …