Avaleht / Elu / Elulised blogid / Jälle raamatud…

Jälle raamatud…

Eelmise nädala lugemisvara – John Boyne “The House of Special Purpose” ja Eet Tuule “Sundsuvitaja”. Esimesest ootasin paljut, eriti kuna olin spetsiaalselt valinud selle kui ajaloolise romaani peale ulmekaid, mida enam lugeda ei tahtnud. Teisest ei lootnud miskit, sest olin selle juba korra käest varem ära pannud, kui igavana tunduva.
Vale puha! Eelarvamused on saatanast.

image

Esimene raamat oli pettumus hoopis. Esiteks oli asi ajaloolisest tõest kaugel, teiseks sain ma aru, miks ei tohiks kirjanikud kirjutada asjadest, millest nad mitte sittagi ei tea. Praegusel juhul siis individualistlikus kultuuriruumis ja pehmes kliimas kasvanud kirjanik ei suutnud tabada ei suurt vene hinge ega nende läbi kannatuste targemaks kasvamise kultuuri. Isegi kuradi uisutamist ei suutnud ta usutavalt kirjutada! Pullikaka oli see raamat ja ma lugesin selle lõpuni ainult selleks, et näha, kas saab veel hullemaks minna. Sai. Ma annan Vahur Afanasjevile andeks kõik tema kepi ümber keerlevad mõtted, aga vähemalt tema raamatut lugedes ei tekkinud mul kunagi kahtlust, millisest rahvusest inimestest ta kirjutab. Boyne kirjutas aga venelastest nii nagu nad oleksid inglismaal elavad iirlased, kes paar venekeelset sõna oma pruudikandidaatidelt on ära õppinud elu jooksul.

Masendav! Boyne oleks võinud parem kirjutada Iiri ajaloost, see tuleks tal vast paremini välja ja kirjutamata romaanimaterjali on ju iirlaste kohta tohhuijaa. Triibulise pidzaamaga poiss oli tal üsna hea, aga Romanovitega läks ta alt. Ja ühtlasi sain ma aru, miks juudid ja venelased üksteist nii hästi mõistavad, aga inglased venelastest kuidagi aru ei saa. Ühed hoiavad perekonnas kokku, ükskõik mis on. Teised salgavad vajadusel vanaemad ka maha, kui see nende imagole hästi ei mõju. Iiri ajaloos pandi üleliigseks jäänud töövõime kaotanud vananevad naisterahvad hullumajja omal ajal, et neile süüa poleks vaja rohkem kodus anda. Ühesõnaga – mõttetu raamat. Ja selle lugemine võttis kaua aega ning ainus elamus, mille sai, oli pettumus.

Teine raamat ehk Eet Tuule “Sundsuvitaja” sai valitud praegu lihtsalt keele pärast. Tahtsin midagi eestikeelset vahepeale lugeda ning eestikeelse kirjanduse valik on mul jälle kehvaks jäänud hetkel. Kui ma seda eelmine kord lugema hakkasin, siis häiris mind keelekasutus liialt ning jätsin selle peale viite lehekülge pooleli paremaid aegu ootama. Seekord aga lugesin pikemalt edasi ning tegelikult mulle väga meeldis see raamat. Meenutas kooliajal loetud Maaleiba, mida kõik mu klassikaaslased vihkasid, aga mulle kui maalapsele oli see kerge lugeda ning arusaadav täienisti ja huvitav.

Juhul, kui Eet Tuule kunagi peaks googeldades siia blogisse sattuma, siis nõuanded edaspidiseks-

1. Dialoogid. Praegused dialoogid on võltsid. Ma ei kujutanud ühtegi tegelast ette sedasi päriselus rääkivat. Dialoogid peavad edasi andma karakterite iseloomu ja olemust. Erinevad inimesed kasutavad keelt erinevalt. Kui selle raamatu tegevus oleks toimunud kahe maailmasõja vahepeal, oleks kõik korras olnud. Aga kui peategelane on linnapoiss, kes pole Keilaski käinud ja lammastki lähedalt näinud, siis kust peaks ta teadma lõuna-eesti murret ehk see kae perra… Kõik tegelased rääkisid nagu 80 aastased vanainimesed matuselauas (mitte, et kurvalt, aga lihtsalt matused on need üritused, kus nii vanad inimesed alati kokku saavad pikemateks jutuajamisteks). Dialooge kirjutades otsi omale elust ja foorumitest prototüüpe ja jälgi nende kõneviisi. Dialoogid elulisemaks ja elavamaks ja karakterid ekstreemsemateks ja äratuntavamateks. Viis pluss ainult Ossi eest (või kes seal metsas erakuna elaski), tema rääkis teistest eristuvalt vähemalt aegajaltki.

2. Loo proportsioonid olid valed. Noortele mõelduna oleks pigem võinud olla seiklusjutt, kus ka linnuvaatlemine pinge mahavõtmiseks aegajalt sees. Hetkel oli tegu linnuvaatlemise raamatuga, kus natuke loo elavdamiseks seiklust sees oli. Seiklused ja Tallinna osa oleks pidanud kirjutama pinevamaks, rohkem lahti, iga lõik oleks pidanud viskama konksu, millega lugeja tähelepanu püüda ning lugeja oleks pidanud haarama iga järgmist lõiku, et teada saada, mis edasi saab. See osa jäi puudu. Vähem linde (kuigi väga tänuväärne on see, et noortele harivat osa söödavamalt sisse määritakse ehk siis see linnuvärk oli huvitavam tegelikult lugeda kui see seikluste osa ise).

3. Soovitan soojalt kaaluda hoopis ajalooliste romaanide kirjutamist. Ma kujutan ette, et seikluslikud ajaloolised romaanid oleksid tõeliselt sobiv stiil selle kirjaniku jaoks, sest kogu praegune keelekasutus, väljendusrikkus jne on just selliste raamatute jaoks ideaalsed. Eesti ajaloos on palju põnevat olnud, omad krutskivennad, omad kaagid ja kaabakad, kes samal ajal väga sarmantsed olid. Tööpõld on suur ja lai.

Igastahes, raamat meeldis ja soovitan. Tõenäoliselt tuleb paljudele keskealistele oma lapsepõlv meelde, kus taolisi võrdlusi ja väljendeid kasutati, nagu seal raamatud neid sageli ette tuleb. Nostalgiline ja huvitav raamat, aga rohkem minu vanustele vast, mitte noortele. Tekitas isu Saaremaad külastada.



originaalpostitus

Loe samast kategooriast

Kärumaraton

Mingil kummalisel põhjusel polnud ma varem isegi kuulnud elamusmaratonide nimelisest kõndimisvõistluste sarjast. Ega ma poleks …