Avaleht / Spordiblogid / Käisin ka IronManil

Käisin ka IronManil

See oli vist veebruaris, kui üks töökaaslane käis välja idee, et võiks tema sünnipäeva, mis on 4. augustil, pidada IronMani joogipunktis. Väga lahe idee, ja kuna ma ise never sellel võistlusel ei osale, siis panin end kohe vabatahtlikuna kirja. image Foto: Gea Otsa erakogu

Esimese ala stardi magasin ma sõna otseses mõttes maha. Vesi olevat olnud 16 kraadi ja distantsi pikkus 3,8 km. Ulme, ma ütlen. Huvitav, kui ma oleks ka startinud, siis mitmendal meetril ma oleks ära uppunud? Võimalik, et juba enne vette hüppamist. 😀 😀 Jõudsin enda joogipunkti siis, kui võistlejad juba vurasid ratastega. Nägin isegi esimesed sõitjad ära. Joogipunktis ma kaua ei olnud, sest ühte inimest vajati jooksuraja pöördepunkti ja sinna ma läksin ka. Jõudsin vaevu kohale, kui Marko Albert juba tuli.

Kui käed olid juba plaksutamisest väsinud, hakkasid jooksjate read tihedamaks muutuma. Enam ei saanud aru, kes oli esimesel, kes kolmandal ringil. Mingi hetk sain ka paduvihma kaela, väga mõnus oli. Jooksjatele ilmselt ka meeldis, rattarajal olnutele ilmselt mitte nii väga.

Minult küsiti hommikul, et kas ma pole kunagi triatlonile mõelnud. Ikka olen mõelnud aga mitte osalemise peale. Samas pean tunnistama, et jooksurajal kaasa elades tekkis küll südamesse kerge rütmihäire, et ise ei jookse. 😀 Eriti kui mõni jookseb maratoni ja möödub sinust iga kord nägu naerul, kerge jalaga nagu jookseks oma tavapärast hommikujooksu (jooksuring oli ca 10.5 km, joosti neli ringi). Tahan ka siis joosta ju! Ilmselgelt oli mul raskem seista kui mõnel joosta. 😀

Kuigi mu vahetus lõppes 15.35, oli vaja veel natuke oodata, et õiged inimesed veel viimasel ringil ära näeks ja siis arvake ära – kiirustasin koju, et ise jooksuriided selga tõmmata ja tegin ühe mõnusa jooksu ümber Männi pargi.

Õhtul elasin virtuaalselt veel ühele kolleegile kaasa ja jälgisin tema teekonda maratonirajal. Kui ta lõpuks finišisse jõudis, oli mul tunne, nagu oleks ise ka osalenud. Uskumatu. Olla 15 tundi ja rohkem rajal, ujuda 3.8 km, sõita rattaga 180 km ja siis joosta veel 42.2 km otsa – ulmeline! Võimas! Ma ei tea, mis tunne see on ja kui palju tööd tuleb selle nimel teha ning ilmselt ei taha kunagi teada ka. Aga IronMan oli äge ja oli äge olla üks pisike mutrike selles keerulises masinas. 🙂



originaalpostitus

Siit leiate mõtisklusi spordist, eelkõige jooksmise teemadel aga muudest headest mõtetest.

Loe samast kategooriast

Ööjooks2018- Pidu minus eneses

See oli VÕIMAS!!! Tõesti, nüüd saan Ööjooksu fenomenist aru! Järgmine aasta olen jälle stardis, kui ainult …