Avaleht / Elu / Arvamusblogid / Kellel on õigus autoteele?

Kellel on õigus autoteele?

Teate küll seda tüüpilist vanemate võistlust, kelle beebi esimesena püsti tõusis, “ölajkjdhks” ütles (mis loomulikult tähendab “emme” või “süüa”), potti väljaheite lasi ning tähestikku tagurpidi viiulimängu saatel laulis. Loomulikult ise viiulit mängides. Ma pole ise nendest meistrivõistlusest osa võtnud. Jälginud vaid niipalju lapse arengut, et kas kõik liigub enamvähem normi piires, ning õnneks ongi kõik ilusti sujunud. Muidugi olen ma lapsega tähti magnettahvlile ladunud ja raamatutes “koera” ja “autot” näpuga näidanud, kuid ma pole vist kunagi kartnud, et laps tähti või korrutustabelit pähe ei saa. Loomulikult olen ma olnud väga põnevil, et milline õppur minu lapsest saab ja kuidas tal minema hakkab, aga reaalselt muretsenud ma sellepärast ei ole.

Juba lasteaias tehti nendega nii head tööd, et viimases rühmas laps arenes mühisedes. Seal õpetati ikka kõike – tähti, veerimist, käitumist, numbreid, arvutamist, liiklust, eluolu… Äkki mul vedas lasteaiaga või lasteaiaõpetajatega, mine tea. Eelkool pani i-le niiöelda täpi. Seal kinnistusid lapse senised teadmised väga kiiresti, ta õppis teistega suhtlema ja harjutas koolikeskkonda. Poleks ilmselt midagi hullu ka juhtunud, kui ta seal poleks käinud, aga samas valisin ma eelkooli, kus ei peaks väsinud last mitu korda nädalas õhtuti pärast tööd viima, vaid sai rahulikult laupäeva hommikuti käia. Lapsele väga meeldis. Väga.

Mis ma öelda tahan, on see, et ma ei pabistanud, kõik tuligi omal ajal, samas ei olnud mul ka hetke, kus ma oleks arvanud, et midagi valesti on, kõik tuli siis, kui tulema pidi. Ja täpselt samamoodi ei pabista ma praegu, et laps esimesest klassist peale ise ühest linnaotsast teise ei sõida (kuigi tal poleks sellest põhjustki) või ise ahjus liha ei küpseta, kui näiteks… 8 sai. Õpetajad käisid lastega kuni tänaseni (3nda klassi lõpuni) lastega ühistranspordiga kaasas ja kõik oli väga hästi korraldatud. Ise olen lapsega ka vaid mõned korrad aastas trammiga näiteks kesklinna sõitnud, kui näiteks kinno minek ja autoga pole viitsinud. Seda enam ma imestan, et nüüd kolmandas klassis on laps täiesti ise hakanud trammiga sõbrale külla minema ja veidi iseseisvamalt liikuma. Alguses sõbrannadega koos, aga nüüd ka natsa omapäi. Ja jälle ongi kõik kuidagi ISE tulnud ja paika loksunud. Seega ma ei saa üldse aru, milleks tõmmelda ja last esimesse klassi pannes hakata kohe rämedalt iseseisvaks kasvatama ja talle elu võimalikult ebamugavaks tegema, sest…?

Mu mõtted on ajendatud Kristallkuuli postitusest – “Kõik on perverdid“. Ei, see ei ole mul otseselt kõigele oponeerimine, aga lihtsalt mõttekäigud, mis lugedes tekkisid. See, et ma juba 7aastaselt Kohtla-Järvel kõikvõimalikes hoovides kõikvõimalike hoovituttavatega ringi kolasin, katustel hulkusin, ebanormaalsetesse kohtadesse ronisin ja ise jala igale poole läksin ning seejuures ellu jäin, pervertide küüsi ei sattunud ning süstalt veeni ei kukkunud, ei tähenda tänapäeval vist enam mitte midagi. Loomulikult on vahva nostalgitseda, aga mulle tundub see tänapäeva laste ja meie (üle 30aastaste) võrdlemine umbes sama nagu “Palun mine ajamasinasse, sõida 200 aastat tagasi ja vaata, kas on mõtet ikka võrrelda!” Me ei saagi kastatada lapsi täpselt nii, nagu meie ise kasvasime. Põhimõtteliselt juhtuksid siis umbes mingid sellised variandid:

  • Su laps satuks paari tunniga turvakodusse, sest ta korjataks 6aastasena üksi hulkuvana lihtsalt tänavalt ära.
  • Lastekaitse saadetakse sulle kaela.
  • Keegi teeks su lapsest, kes kuskil jões täiesti ihuüksi kalade ja ämbritega mängib, video ning kaebaks jälle Lastekaitsesse.
  • Lastekaitse saadetakse sulle jälle kaela.
  • Naabrid panevad tähele, kuidas te kõrvalkorteris tihti toas suitsetate ja lapsed mängivad teises toas ning…
  • …Lastekaitse võtab teiega ühendust.
  • Kui saadad oma lapse ilma tähti oskamata esimesse klassi (nii nagu meie omal ajal läksime “liikuv aabits” näpus), siis tembeldatakse su laps alaarenenuks ja…
  • …no on küllaltki suur võimalus, et Lastekaitse ikkagi uurib, kas te kodus lapsega tegelete ka.

Need punktid on muidugi natuke naljaga pooleks, igaks juhuks ütlen, sest ma tõesti ei tahaks lugeda mingit sellist kommentaari, mis võtab sõna-sõnalt mingist fraasist kinni ja jaurab selle kallal (õnneks ei ole selliseid tegelasi ka siia viimasel aastal väga sattunud). Need punktid toovad üleüldise pointi välja, mis ma öelda tahan.

Kristallkuul kirjutas:

Tundub, et põhimureks, miks inimesed Tallinnas ja mujal lapsi autoga kooli veavad, on just suur hirm, et keegi pervert nende maimukeste kallal perverdiasju tegema hakkab. Nühib bussis vastu või kes teab, mis kõik veel. Samas selliseid asju võib juhtuda ka igal suvalisel muul ajahetkel, selleks ei pea just bussiga kooli või trenni sõitma. Seda aga kardetakse ja üritatakse ära hoida. Kas siis loodetaksegi, et suudetakse oma lapse läheduses olla 24/7 esimese 18 eluaasta jooksul? Sest mine tea, mis pervert kuskilt ligi võib hiilida….

Mind iseenesest see teema ei puuduta, minu laps on esimesest päevast peale ise kooli läinud, aga tal on kool ka kohe kodumaja taga. Ma olen Kristallkuuliga osaliselt ka nõus, aga samas tundub mulle see lõik umbes midagi sellist, et ahh, ma ei viitsi autosõidu ajal veenduda, et lapsed taga turvavöö peale panevad, sest no ega ma ei saa neid niikuinii terve ülejäänud elu jälgida ja kõikvõimalikke õnnetusi ära hoida. Minul ütleb siinkohal loogika, et kui ise riske maandada, siis tõenäosus õnnetusse (perverdi kätte) sattuda on väiksem. Kui teismeline aastaid iga öö läbi linna jala pimedas koju tuleb versus ta tuleb mingil põhjusel nii üks kord elus koju, siis kummal puhul on suurem tõenäosus, et temaga midagi juhtub?! See kõik ei tähenda absoluutselt seda, et me kõik peaksimegi hakkama oma lapsi autoga kooliukse ette viima! Aga oletada, et seda tehakse, sest “kardetakse perverte” on ka veidi liig.

Mina olen küll see, kes viiks oma lapse vabalt autoga kooli ette letti, kui see MULLE LIIGSET ebamugavust hommikul ei tekitaks, ning kui ilma autota laps tõesti peab ISE VÄGA ebamugavates oludes kohale minema. Kas see, kui ta peaks ise rühkima, teeks lapsest tulevikus “tõelise naise” või “tõelise mehe”? Ma ju ei ütleks, et ma seda kuni 12. klassini teeks, aga miks eeldatakse, et teisedki nii kaua teevad? Mul on absoluutselt kama kaks, mida arvab lastetu või seitsme lapse ema või ükskõik, kes, selle peale. Mul pole absoluutselt mingit kaastunnet, et tema peab nüüd minusuguste (hüpoteetiliselt siis, sest ma ei vii ise last autoga kooli) pärast hommikul ummikus istuma. Jaa, ma lähen närvi, kui keegi idiootselt sõidab ja seeläbi kuidagi tee täielikult blokeerib või värdjaliku vale manöövri tõttu avarii teeb ning kogu linn seepärast seisab, aga laste kooli viimine ning sellest tulenevad ummikud Tallinnas on küll pigem paratamatus ning ei kvalifitseeru ERALDISEISVANA (!) kuidagi idiootseks või liigseks kanaemaduseks või “perse soojaks istumiseks” või “lumehelbekeste kasvatamiseks”.

Lumehelbekeseks kasvamisest üleüldse… Ei tasuks võrrelda põlvkondi. Vaid sama põlvkonna erinevaid lapsi/inimesi. Kõik kindlasti ei ole selles uues põlvkonnas lumehelbekesed. Nüüd on küsimus, mis ning kuidas juhtus, et osad on ja osad mitte. Ei ole mõtet ajamasinasse eelmisi põlvkondi vaadata – küll ka meie põlvkonnas oli neid solvujaid memmekaid, kellel iga asja peale pill lahti ning kes kaebama jooksid. Nii ülekantud tähenduses.

Ummikustest… Ma vihkan ka ummikuid! Kohutavalt! Aga ma olen ka piiavalt mugav ja egoistlik, et OMA PERELE parim võimalik logistiline lahendus välja mõelda. Ning kui ma tunnen, et mul tõesti endal ja ka lapsel ON mugavam, kui ma viin “oma maimukese” (või “tite”) koduuksest kooliukseni, siis seda ma ka teeks.

Ma pole olnud küll otseselt see, kes ütleks, et kui sul endal lapsi ei ole, ära kobise. Ma arvan, et nii lastega inimesi kui ka lastetuid inimesi ei pea defineerima üldse nii, kuid mõlemate tähelepanekud elule ja elukorraldusele on tähtsad ning mõlemal võib olla omamoodi õigus. Kuid vaid selle piirini, kui üks ei tule ütlema, millal ja kus ma oma isikliku autoga sõita (eeldades, et sõidan eeskirjade järgi) võin, ning teine ei lähe kobisema, kuidas lastetud ei panusta Eesti iibele.

Foto: pixabay.com

 



originaalpostitus

Mind köidab taimetoit, kassid, reisimine, lennukid, filmid, raamatud, teatud ühiskondlikud valupunktid ning nii mõndagi nendest, aga ka muudest teemadest, võib siit blogist leida.

Loe samast kategooriast

Kaitstud: Auk

This post is password protected. You must visit the website and enter the password to …