Avaleht / Välismaa / Elu välismaal / Kirjutamismaraton on selleks aastaks edukalt läbitud

Kirjutamismaraton on selleks aastaks edukalt läbitud

Nagu kõik meie vanasõnad tunduvad korrutavat, peaks olema tagasihoidlik ja enda saavutustega mitte eputama. Aga savi sellest – ma eputan ikka! NaNoWriMo on selleks aastaks läbi ja mul õnnestus kirja panna 54 346 sõna! Lisaks kirjapanekule lugesin loo juba ka ühe korra läbi ning sättisin lahtiseid otsi paika, mis on rohkemat, kui ma olen varasematel aastatel teinud. Aga iga aasta tuleb ju edasi areneda!

NaNo

Muidugi, kui ma nüüd 19. novembril 50 000 sõna piiri kinni püüdsin, oli mõte, et paneks kohe järgmise looga edasi. Kahjuks ei olnud mul aga mitte ükski lugu selles punktis, et võiks kirjutamist alustada. Selle asemel olin ma ühele teisele NaNokale proovilugejaks (Oi tal on nii äge noortekas käsil! Kui ilmub, siis kindlasti soovitan) ning panin ühe uue idee kondikava paika.

Selle idee paikapanek läks nii ägedalt. Mul oli olemas idee, millest tahaks kirjutada, aga konflikt, mille ümber tegevus keerleks, oli puudu. Ja siis istusin siin Starbucksis ning järsku läks mõte nii lahti, et jõuaks ainult kirja panna! Muidugi lobisesin Katiga telefoni otsas (päriselt Kati, sa võiksid endale OÜ teha ning siis mulle loomealaste konsultatsioonide eest arveid esitada), kelle abi on minu jaoks alati hindamatu ja sai plaani veel paremini paika. Plaanisin sel päeval Starbucksis ainult pool päeva olla, kuid läks selliselt, et istusin nii kaua, kui sain. Bryanile töö juurde vastu minnes olin ma nii äksi täis, et ei püsinud pudeliski paigal, sest MUL ON IDEE! MA TAHAN KIRJUTADA! Ideaalne avalõik oli ka olemas, kuid kuna ma seda üles ei kirjutanud (“Küll see mulle meelde jääb!”), siis praeguseks on see kadunud. Aga mis sellest, mõtlen veel parema välja! Aga uue idee juurest tagasi NaNo juurde tulles…

Viimane poolteist nädalat kulges tegelikult sõnadearvu poolest väga rahulikult, sest ma tegelesin sellega, et üksikutele lõikudele oma koht leida ning siis üle lugeda ja vaadata, kuhu on vaja veel veidi sisu juurde lisada ning kust vähemaks võtta. Seda, et kuu lõpus enam tuhandete kaupa uusi sõnu juurde ei tulnud, on ka tabelis näha. 19. november sain 50 000 sõna kätte ning 26. november oli viimane kord, kui looga tegelesin. Lasen tal nüüd paar päeva settida ja siis loen uuesti üle, et proovilugejad ei peaks liiga rohmakat teksti lugema. Ideaalis jätaksin ma loo kuni jaanuarini seisma ja vaataksin seda siis uue pilguga, kuid jaanuaris Eestisse tulles läheb töö täie hooga käima ning (mõnevõrra) tüütuks ülelugemiseks oleks keerulisem aega leida. Seega, kui ma ei taha selle loo kallal töötamist tulevasse suvesse jätta, siis pean kohe sama hooga jätkama.

tabel

Ja kuigi november ning kirjutamiskuu on läbi, on minu plaan ka detsembris igapäevase kirjutamisega jätkata. Nüüd novembris kirja pandud “Taeva tühjad tribüünid” on vaja üle lugeda, proovilugejatele saata ja seejärel muudatused sisse viia. Uue idee kondikavale oleks vaja liha peale kasvatada ja asjatundjatega konsulteerida (egas keegi lugejatest füsioterapeut ei juhtu olema, keda ma mõne küsimusega pommitada võiksin?) ning siis see kirja panna, sest kui mul on selleks praegu aega (st ma ei käi kuskil täiskohaga tööl), oleks patt seda mitte ära kasutada. Ja tegelikult ma peaksin sellise “kirjutan siis, kui ma täiskohaga tööl ei käi” suhtumise ära lõpetama, sest kui ma ise seda otsustan, on ka kirjutamine täiskohaga töö.

Aga kokkuvõtteks tasuks veel sellest, et miks just november ja miks NaNoWriMo. Ma tean, et kõikide jaoks ei kehti need punktid samamoodi, ent minu jaoks on ettemääratud kirjutamiskuu suureks abiks:

  • küünarnukitunne ja teadmine, et “ma ei ole üksi” – NaNoWriMol osalevad väga paljud inimesed ja see, et teised näevad ka samal ajal oma loo kirjapanekuga vaeva, on lohutav. Lisaks pakub see võimalust teiste kirjutajatega suhelda ning ka koos kirjutada. Greeleys sain korra kahe kirjutajaga kokku (Eesti kokkusaamistega võrreldes oli see ülimalt vaikne) ning interneti vahendusel olen ka Eesti NaNokatega juttu ajanud ja koos kirjutanud.
  • teiste inimeste teadmised – mulle meeldib täpsus ja korrektsus. Küll aga ei saa kõigest kõike teada ning Google ei pruugi ka aidata. Ükski küsimus, mille ma olen aga NaNo foorumisse postitanud, ei ole kunagi vastuseta jäänud, sest seal on kindlasti inimesi, kes asjast midagi teavad. Näited, mida teised kasutajad on uurinud: Kui füüsiliselt keeruline on ratsutamine siis, kui sa kannad korsetti? Mida te kannate oma taskutes, mida mu peategelane võiks tahta varastada (v.a. telefon, rahakott ja võtmed)? Mida müüdi keskaegsel turul? Mis tunne on hiirt käes hoida? Naised & pärandus 1860. aastate Jaapanis? Kui kaua võtab lahkamisel aega aju eemaldamine? Mida võib leida 6aastase ja 9aastase magamistubades? Mis tunne on olla kuumas kõrbes? Kas kauboi saab pissida ka siis, kui ta on sadulas? Kuidas raviti pronksiajal torkehaava?
  • eesmärk – NaNoWriMo seab väga selgepiirilise eesmärgi – 50 000 sõna. Jah, seda eesmärki on võimalik pisut mudida, kuid algus on paigas. Kui sa kirjutad iga päev 1667 sõna, siis on 50 000 sõna kuu lõpuks käes.

Eks aasta pärast osalen jälle NaNoWriMol. Seni on mu väljakutseks regulaarset kirjutamist mitte unarusse jätta, sest varasemad kogemused näitavad, et kui ma jätan umbes nädala pikkuse pausi (vahet pole, millisel harjumusel: jooga, 10 tiibetlast, kirjutamine, suhkruvaba söömine), siis läheb mitu kuud, et uuesti järje peale saada.

Ja muidugi – kellel on kunagi soov olnud, et tahaks raamatu/luulekogu/näidendi/jne kirja panna aga aega ei leia (ja sada muud vabandust), siis võid endast märku anda ning ma luban, et järgmisel aastal olen ma see ora tagumikus, kes su hinge enne rahule ei jäta, kui sa vähemalt proovid NaNol osaleda.

Tagged: kirjutamine, minu raamatud, nanowrimo, taeva tühjad tribüünid



originaalpostitus

Loe samast kategooriast

Behind the Scenes | Fire video filmimine Uus-Meremaal

Aasta alguses mängis Taavi meile Wellingtonis Avoid Dave’i uuelt plaadilt pärinevat lugu Fire ja rääkis …