Avaleht / Elu / Arvamusblogid / Kohtumine kuulsustega

Kohtumine kuulsustega

Enda arvates sõitsin Manchesteri kuulsustega kohtuma, aga sain tuttavaks hoopis kollidega. Kuidas see juhtus?

kollid

Aneti ja Mayaga (ja Martiniga ikka ka) tahtsin juba ammu kohtuda. Kui Anett minuga millalgi eelmise aasta alguses ühendust võttis ja küsis blogiga alustamise kohta nõu, olin ma juba tema esimesest postitusest lummatud. Fännan siiani selle pere tegemisi ja Jummel juurika blogi alati positiivset, inspireerivat ja humoorikat stiili. See oli julge samm tuua oma veganpere ja veganlapse tegemised avalikkuse ette ajal, mil Eesti meedias ilmus veganitest laste kohta ridamisi negatiivseid ja hirmutavaid artikleid. Aga lõppkokkuvõttes oli see väga hea otsus, sest Anett on oma blogiga edukalt näidanud, et veganpered on täitsa tavalised pered oma rõõmude ja muredega. Ja et veganlapsed on täitsa tavalised lapsed, kes lihtsalt toituvad pisut teisiti ja teavad natuke rohkem loomade olukorra kohta võrreldes teiste lastega.

falafelMaailma parimad falafelivrapid. Kui Manchesteri satute, siis astuge läbi Go Falafeli poekesest. Maya ei olnud nõus poseerima. Ja õige kah, kes see siis ikka jaksab mingit pilti teha, kui suussulav falafel tahab söömist!

Läks aega, mis läks, aga sel aastal otsustasime, et peaks lõpuks siis ikkagi päriselt kohtuma. Elame mõlemad Inglismaal, kuid kahjuks teineteisest siiski kaugel. Ma ise elan igavas ja mõttetus Swindoni linnas, kus vaadata pole midagi. Anett elab oma perega praegu Manchesteris, kus ma varem käinud polnud, seega tundus hea mõte, et just mina sõidan neile külla. Mu reis võttis aega küll pool päeva, aga rongisõitu ma armastan (vastupidiselt autodele, bussidele ja lennukitele, millega sõidan ainult vältimatutes olukordades), nii et reis möödus sujuvalt ja mugavalt.

Birminghami rongijaamas vahepeatust tehes nägin lõpuks oma silmaga ära need imelised GO Vegan Worldi kampaania plakatid.

goveganworld2

goveganworld

Uute inimestega kohtumine on minu jaoks alati keeruline. Olen introvertne ja tagasihoidlik, seega muretsen, et kas ikka on millestki rääkida, kas meie isiksused sobivad kokku jms. Anetiga veebis suheldes olime ammu aru saanud, et meil on palju ühist ja nii mõnigi messengeris veedetud õhtu oli möödunud naerukrampides. Aga internet pole ju teadagi päriselu, nii et väike äravus oli enne kohtumist ikka sees. Muretsemiseks polnud põhjust. Jummel juurika pere on täpselt nii imearmas, nagu blogist välja paistab. Anett ja Martin on tõeliselt rahulikud, heasüdamlikud, sõbralikud ja targad inimesed. Väike Maya võlub aga oma jutuvada ja enesekindla (#girlpower!) olekuga igaühe koheselt ära. Tundsin nende kodus ennast turvaliselt. Tundsin, et olengi kodus. Milline õnn on Mayal üles kasvada just selliste vanematega! ❤

maya

Manchester oli ootamatut ilus linn. Millegipärast arvasin enne, et see jalgpalli- ja tööstuslinn ei saa kena olla, aga eksisin. Vana ja uue arhitektuuri oskuslik põimumine tekitab seal laheda, vabameelse ja kunstipärase atmosfääri ning multikultuursus paneb linna eriilmeliselt kihama. Lähen sinna kunagi kindlasti veel, sest palju-palju jäi veel nägemata.

Anett näitas mulle peaasjalikult kahte linnaosa: hipsterite ja kunstiinimeste koondumispaika nimega Northen Quarter ja sellele hoopis vastupidist meedialinnakut ehk ultramoodsat MediaCity´t.

mcrMesilased on Manchesteri sümboliteks. Neid näeb iga nurga peal. Mesilased vihjavad Manchesterile kui endisele tööstuslinnale. On ju just mesimummid ühed töökamad maailmas. manNorthen Quarteri tänavakunst. mediacityMedia City maagilised vaated õhtupimeduses. jalutuJalad läksid kaduma.

Mind kui andunud raamatusõpra rõõmustasid aga eriliselt kaks kohta. Paramount Books raamatupood oli kogemus omaette. Parajalt boheemlik ja kaootiline poeke meenutas mulle Black Booksi seriaalist tuntud raamatupoodi (Anetile meenutas see küll Harry Potterit, aga minust on potterlus kuidagi mööda läinud ja pigem tuli koheselt just Black Books meelde. Igal ühel omad mälestused ja seosed. 🙂 ). Ka selle omanik oli ekstsentriline ja kergelt torisev. Mobiiltelefonide kasutamine oli poes rangelt keelatud, maksta sai vaid sularahas ja vargaid lubati karmilt karistada. Maksma hakates selgus, et müüjal olid mõlemad käed puidust (või mõnest muust kunstmaterjalist) ja kuri polnud ta tegelikult üldse, nagu mulle alguses tundus, vaid pakkus meile ostule lisaks lahkelt tasuta banaane ja mandariine.

paramount

Teine imestusest tummaks tegev koht oli aga ajalooline raamatukogu The John Rylands Library. Vau! Seal oleks pikalt uudistanud, aga jõudsime sinna napilt enne sulgemist.

raamatukogu

raamatukogu1.jpg

Külasoleks jäi selgelt liiga lühikeseks. Rongijaamas tuli mul ära minnes isegi pisar silma. Loodan, et elu on lahke ja laseb mul veel selle sooja perega kohtuda. Seniks aga jään veelgi suurema õhinaga Jummel juurika blogi lugema.

IMG_20180308_110612-1.jpgKa veganlapsed ei püsi purgiski paigal. 28782654_1784717778490154_6961497414738691518_nMu elu esimene vetsuselfie. Võis juhtuda, et lisasime sinna ka omalt poolt midagi. Pole vist keeruline arvata, milline on just meie lisandus. 😀

Jummel juurika muljeid samast külaskäigust loe siit.

Jälgi blogi Facebookis

 



originaalpostitus

Sellest blogist leiad kirjutisi veganlusest ja ühe vegani elust.

Loe samast kategooriast

PLASTIST PESA

Vaata hästi hoolega seda fotot. Mida sa näed? Mina näen oma igapäevasel koduteel sellist vaatepilti. …