Avaleht / Elu / Elulised blogid / Kõik päevad ei ole vennad

Kõik päevad ei ole vennad

Täna on üks neist päevadest, mil ma olen selle lihtsalt maha laiselnud. Juba hommik algas halvasti. Et maja oli vaikne ja lapsed suurem jagu alles magasid, kiskus mind hirmsasti kohvi juurde. Küll oleks tore olnud kohvitassi taga tiksuda. Mõtlesin, et kui ma nüüd järgi annan, siis on küll pläss. Juba laste eeski. Nad oleks seda kohe märganud ja mu üle naerma hakanud. Nii nõrk ma ju ometigi ei ole.

Ema on ka mitu korda mind püüdnud ära rääkida, et üks kohv on ju ometigi kasulik, aga olen endale kindlaks jäänud. On mitmeid põhjuseid, miks kohvist loobumine mulle kasuks tuleb. Esiteks loomulikult näonahk, siis juuksed, hambad, hingeõhk ja see pidev asendustegevus. No et on nüüd hetk hingetõmbeaega, jooks ühe kohvi. Ja kui selliseid hetki kipub tihti olema, lähebki asi lappama. On mõnus ja fun küll, aga teen sellega endale karuteene. Igatahes 5 edukat kohvivaba päeva on seljataga, olen selle aja see tarbinud  viis 1,5 liitrist värskat ja väga rahul oma kindlameelsusele.

Aga kõik päevad ei ole vennad. Minulgi on päevi, kui tuleb ennast sundida või siis lihtsalt kõigel minna lasta. Isegi pesu viisin kuivama hilinemisega. Oli teine masinas umbses seisnud juba mitmeid tunde, enne kui ennast liigutada suvatsesin.

Kui nüüd meenutada, siis väga laisk ma ei olnudki. Hommikul vara olid mul juba juuksed pestud, Meena vannitasin ära (jah, 8 aastast last veel vannitan mina), panin ennast korralikult riidesse (ei tuisanud õhtuni öösärgis), omletti tegin, mõne nõu pesin ja isegi palgatööd tegin, et esmaspäeval kenasti järjepeal olla. Polegi kõige hullem päev olnud kokkuvõttes.

Õhtupoolikul pidasin oma peas vaikselt plaani, et käin tiiru Ruhjas. Oleks lihakraami toonud(jube kana-nuudlisupi isu oli), aga nii kui ma oma plaani välja prahvatanud olin, läks selline kisakoor lahti, kes kõik kaasa tahavad tulla, et mul läks see plaan hetkega üle. Ma saan aru, et lapsed tahavad kaasa, aga nad ei pea iga jumala kord igale poole kaasa saama. On ka hetki, kui ma tahan üksi eksisteerida, olgu siis kasvõi kiire toidupoe retk. Kui nad sellest aru olid saanud, oli juba hilja. Ma loobusin. Minu tuju oli rikutud. Kohmerdasin natuke õues, kraamisin – sätib juba päev aega vihmale. Kui pikalt sätib, pidi pikem vihmaperiood tulema. Kastsin veetünni tühjaks, et kohe-kohe sadama hakkavale vihmaveele ruumi teha. Ja oligi kogu päev. Isegi telekat ei saanud vaadata, sest pult oli pool päevast lihtsalt kadunud.



originaalpostitus

identicon
Ema, viis last ja elu maal. Mured ja rõõmud.

Loe samast kategooriast

Vegani jaanipäev 1/2

Ma ei tea kuhu see aeg küll läheb, sest alles olid jõulud ja kui homne …