Avaleht / Elu / Pere- ja lapsed / Kokkupuuted

Kokkupuuted

Kui ma väike plika olin, tegi lavka-auto minu kodukandis ringe. Paaril korral sattusin seda imeasja isegi nägema kui masin mu sõbranna vanaema värava taga peatuse tegi. Nüüd, ringiga tagasi maale elama jõudnuna, paistab aeg samuti uut ringi tegemas olevat, sest meie väikeses külakeses peatub kahel korral nädalas poe-buss. Klientuur koosneb enamasti pensionäridest ja hinnad on kallima poolsed, nagu need ühe eraettevõtte poodidel tavaliselt on. Ega saagi ju oodata sääraseid hindu nagu Grossis või Maximas. Ent kõige põnevam on poe-bussi tulekuks valmis sättimine, kui rahvas koguneb ning asub omakeskis kõikvõimalikke asju arutama, nagu näiteks seda, kui suure hulga kartuleid pidi kolhooside aegu korjama, et nende eest tasu saada.

Kohalikele, kes mulgi murrakut kõnelda oskavad, jäävad silma sellised pisiasjad, mida üks Põhja-Eestist tulnu kohe kindlasti märgata ei oska. Aga näed, mammid bussis räägivad omavahel: “Seal on ju valesti kirjas!” teatab üks.

“Kus?” ei saa teine aru, millest esimene räägib.

“No seal,” rehmab mammi käega näidata, “Endise sidemaja küljes on silt. Kirjas on üts lahe pood, aga peaks puut olema, üts lahe puut.” selgitab esimene vanaproua lahkesti teisele. Ja nii õpin minagi sealt kõrvalt midagi uut.

mayim bialik fox GIF by MasterChef Junior-source

Eks me kõik avasta enese jaoks mõnikord midagi uut. Näiteks sügisel, kui Tegelasega linnas käimas olin ning enne bussile minekut kauplusest läbi põikasin, et koju tarvilikku kraami varuda, jõudsin kassasabas oodates juttu puhuda ühe vanapaariga. Viisakas härra tundis huvi kui vana laps mul on. Kuulnud vastuse ära (tol hetkel võis Tegelane aasta ja 3 kuud vana olla), ütles mu isehakanud vestluskaaslane seepeale, et siis saab laps ju varsti jalad alla, ja mina tundsin ennast pisut kohmetult, püüdes selgitada, et ilmselt niipea seda küll ei juhtu, sest ta on natukene aeglasema arenguga kui tavalised lapsed.

Eks see olegi veel üks katsumus, millega puuetega laste vanematel tuleb mõnikord rinda pista – kas rääkida või mitte? Nende võõrastega, kes poes järjekorras seistes või bussi oodates äkitsi uudistama asuvad. Ühest küljest tahaks ju öelda, et vabandage, mu laps ei puutu teisse. Teisest küljest aga sooviks avardada inimeste maailma. Mistõttu on mulle väga meeltmööda, et teiste puuetega laste vanemad on viimasel ajal rohkem pildis, juhtimas tähelepanu absurdsustele, millega üsna tihti kokku puututakse. See on justkui omamoodi missioon tõestamaks, et puuetega inimesed on ka inimesed. 

Kirjutamiseni!



originaalpostitus

identicon
Ühe ema mõtteid. Kodused lood ja juhtumised; asjad, mis kirjutama ärgitavad; väikelapsed.

Loe samast kategooriast

Miabeli 2 aasta sünnipäeva pidu

Kuigi Miabeli sünnipäev oli juba mitu mitu nädalat tagasi Suurel reedel, siis mõtlesin, et jagan …