Avaleht / Välismaa / Elu välismaal / Kolmandat korda talvisel Uus-Meremaal

Kolmandat korda talvisel Uus-Meremaal

Uus-Meremaa on netivõõrutuse jaoks jube hea sihtpunkt. Esiteks pole internetti iga nurga peal, teiseks on see kallis ja kolmandaks pole lihtsalt aega internetis istuda. See hooaeg läks kohe suure hurraaga käima. Nagu juuli alguses kirjutasin, siis Ohakunesse jõudsin neljapäeva õhtul ja reedel kell 6 hommikul pidin juba tööle minema. Eks kui ma oleksin tahtnud paari puhkepäeva, oleks seda mulle tõenäoliselt ka antud, aga ma olin nii elevil ja rõõmus, et töötundide ajaks ununes väsimus täielikult. See meenus alles siis, kui tagasi koju jõudsin. Esimestel päevadel sai juba kella kuuest-seitsmest voodisse mindud aga nüüdseks on olukord veidike normaliseerunud – magamaminek on kella 21 paiku.

36682074_10216912910080376_8242475053468352512_n

Me panime rahulikult varustust selga, kui kolleeg sisse tormas ja ütles, et me peame välja tulema ja seda nägema. Komberdasin siis ka välja – suusasaabas ühes jalas, matkasaabas teises jalas ja telefon näpus. See oli uskumatult võimas päikesetõus!

20180706_075643-01

Lumekahurid tööhoos.

20180704_135824-01

Klassikaline vaade – vatitupsuline pilvetekk

Võrreldes eelmiste hooaegadega on suur erinevus see, et avasime kõige kõrgemale viiva High Noon tõstuki juba hooaja teisel päeval. See tähendab, et töötempo oli kohe algusest peale korralik ja suusatada sai rohkem kui küll. Eelmisel hooajal suusatasin viiel esimesel mäel oldud päeval nii palju:

  • 3,9 km
  • 8,1 km
  • 10 km
  • 15,7 km
  • 13,7 km

Selle aasta esimesed viis päeva?

  • 24,2 km
  • 17,4 km
  • 13,8 km
  • 18,2 km
  • 23,7 km

Numbreid vaadates pole vist vaja imestada, et mu kõnnak pigem purjus puueeslit meenutas. Suuskadel polnud hullu aga kõndides oli selline tunne, et iga samm lihtsalt rebib mu säärelihased pooleks. Muidugi tegin hoolega ka rullimist ja venitusi, aga ikkagi läks paar-kolm päeva, et majakaaslased enam ei itsitaks, kui ma liikuda proovisin.

Eks see, et venitada ja rullida on vaja, on eelnevast kogemusest õpitud. Eelnevast kogemusest teadsin ka seda, mida oma Eestisse tehtavate kirjatöödega peale hakata. Eelmine aasta oli natuke liiga palju rööprähklemist ja see aasta tahtsin rahulikumalt võtta. See tähendab, et paari Eesti kliendiga lõpetasin koostöö ära ja kellega koostööd jätkan, neile sai öeldud, et olen oktoobrikuu keskpaigani Uus-Meremaal ja igasugused tähtajad on vähemalt kaks korda pikemad kui varasemalt. Õnneks see sobib, nii et oma vabal päeval (või kui mägi kinni on), saan endiselt kirjatöid teha, aga vähemalt ei ole sellist paanikat nagu eelmine hooaeg, kus igal vabal ajahetkel arvuti lahti lõin ja Eesti tegemistega järje peale üritasin jõuda.

20180715_213053-01

Kuna me oleme kõik lauamängufännid, on meil terve hunnik erinevaid lauamänge ja võimalikult tihti istume ka kambakesi laua taha, et mingi uus mäng jälle ette võtta. Siin oleme just edukalt lõpetanud Forbidden Desert lauamängu.

20180709_104237-01

Lihtsalt üks pilt poeseina peal, mis võtab Ohakune olemuse väga hästi kokku.

20180710_121213-01

Need on sellised päevad, kus me suusatame ringi pontšo seljas, värvitud veega täidetud kanister seljas ja sinine triip järel.

20180707_082748-01

Tol päeval läksime mäkke lihtsalt selleks, et viimased sildid jm kokku korjata, sest nagu sellest sinakasmustast pilvest näha, polnud torm enam kaugel.

36527047_10216884793537480_8036596741027397632_n

Elutoast on imeline vaade mäele (kui just pilved mäge ära ei peida), nii et töökoht on kogu aeg silme all.

Töö osas on suurim muutus vast see, et ma pole lihtsal rajaohutuse meeskonna liige, vaid see hooaeg ootas mind ametikõrgendus ja olen meie väikese rajaohutuse tiimi (mis omakorda kuulub suusapatrulli juurde) liider ehk siis Lead Trail Safety. Egas meid palju ei ole (rajaohutuses on neli inimest, sh mina ise) aga ikkagi on hea tunne. Ja tegelikult oodanuks mind augustis ees veel teinegi ametikõrgendus aga tööviisa piirangud seda ei luba (ma tohin töötada ainult Lead Trail Safety ametikohal). Natuke nõme aga samas ajal ma ei kavatsegi viriseda, sest tähtis on see, et ma üldse sain tööviisa ja võtan tunnustusena ka seda, et mind sooviti edutada. Tööülesannete poole pealt on kõik suhteliselt samasugune nagu eelmine aasta (siin postituses olen oma tööpäeva kirjeldanud). Järjest enam saan ka asju juurde õppida.

Eelmine aasta sain näiteks loa tühja transportkelguga ringi suusatada (metallist kelk/kanderaam, kuhu vigastatud või transporti vajav inimene sisse pannakse. Ma ei teagi, mis on õige eestikeelne termin või kas üldse on). See tähendab seda, et kui ma olen nt staabis ja õnnetuspaika on vaid kelku vaja, saan mina selle kohale viia ning täiskvalifikatsiooniga patrull saab staabis ootevalmis olla. Eriti kiiretel päevadel, kus on rohkelt õnnetusi, on see suureks abiks. Eelmine nädal sain aga esimest korda ka  ise patsiendi alla viia. Muidugi toimus see patrulli valvsa pilgu all ja ta oli igaks juhuks valmis lisapidurdajat mängima. Teooriat teadsin muidugi ennegi: tee peab kulgema võimalikult otse aga samal ajal mitte üle küngaste, kontrollitud pidurdamisega (raske metallkelk + patsient seal sees tähendabki seda, et sa lihtsalt pidurdad terve tee) ja pigem külg ees, kui sahas. Vajadusel saab kasutada ka metallketti ja kelgu tõstmist/surumist, et pidurdus väheke võimsam oleks. Kui baasi jõudsime, oli ikka uhke tunne küll ja särasin veel terve ülejäänud päeva.

Mul on tõesti hea meel siin tagasi olla. Meeskond on supervahva, töö on vinge ja isegi kui ma kell kaheksa voodisse vajun ja hommikul enne kuute tõusma pean, on kõik seda väärt.



originaalpostitus

Ene

Loe samast kategooriast

August

Kätte on jõudnud taaskord see osa aastast, mil Eesti igatsus on suur – seda just …