Avaleht / Elu / Elulised blogid / Kuidas elada nii, et lapsed tunneksid end alati olulisena ja armastatuna?

Kuidas elada nii, et lapsed tunneksid end alati olulisena ja armastatuna?

1525516698054

Millises maailmas me elame? Millise maailma me oleme enda ümber loonud ja selle siit kunagi minnes oma lastele jätame? Kas selles maailmas on rohkem ruumi õnnel ja armastusel või on seal enamasti viha ja vägivald? Just nii raske sõnumiga sõnad on täna – lastekaitsepäeval minu meelel ja mõtetes. Sest meil on juba aastakümneid tähistatud ühte päeva aastas, mil me peame endale meenutama, et need väikesed inimesed, kes meile kingituseks on antud, vajavad meie kaitset. Sest mõni päev tagasi sai üks võõras mure nii omaks, puges nii sügavale naha vahele ja hüüab seal nüüd lahenduse järele, aga minul seda pole. Mure ühe lapse pärast…

Loomulikult on vaja kaitsta esimesel, teisel ja kolmandalgi eluaastal neid pisikesi, kes alles alustavad maailma tundmaõppimist, kes iga päev avastavad midagi, mis on nende jaoks “esimene”. Esimene pilk, esimene lelu hoidmine käes, esimene teadlik naeratus, esimene keeramine, esimene iseistumine, esimene ise astumine… Ja seda kõike tehes, ümbritseb neid meie kujundatud maailm – enamasti on imik suurel vanemate voodil või laial elutoa diivanil lebamas, vaatamas ja siis keeramas. Me peamegi teda kaitsma, sest ühel hetkel saab voodi või diivan otsa ja algab kukkumine.

Oma esimese iseliikumise teevad kõik lapsed madalal, keha vastu maad. Käed on valmis tõukama, jalad tulevad ka appi ning roomamine saab alguse. Mis tähendab seda, et kui varem oli see väike inimene põrandal matil või tekil, mis oli laitmatult puhas suhumahtuvatest objektidest, siis nüüd peavad olema seda kõik ruumid, kuhu ta minna saab. Ja me kaitseme oma lapsi, kui hoiame põranda pinna puhta.

Sealt edasi õpib ta seisma tugede najal ja me kaitseme lapsi sel moel, kui me kõik ohtlikud esemed tema käeulatusest kas eemaldame või kõrgemale tõstame. Esimesed käputamised võivad viia lapse trepini, millest üles- ega allaliikumiseks ei ole tal veel vastavat oskust. Me kaitseme oma lapsi treppide eest, me kaitseme oma lapsi kuuma ahju või kamina eest. Me kaitseme oma lapsi, kui hoiame kaks paari silmi selja taga ja ühe eespool avatud akende või uksega ruumis. Me kaitseme oma lapsi, kui ei jäta üle laua ääre rippuma juhtmeid ega kuuma joogiga tassi madalale lauale.

Me kaitseme neid kodus, külas, tänaval, metsas, rannas, kelgumäel, mänguväljakul. Me kaitseme neid, sest koos sooviga olla ema või isa anti meile kaasa ka teadmine, et esimestel eluaastatel vajavad nad meie 120 -protsendilist tähelepanu ning juba lasteaias õpetati, et endast väiksemaid peab kaitsma. See, mismoodi me seda teeme, on erinev ja sõltub  meie harjumustest, meie tõekspidamistest, meie väärtustest. Kes kasutab vaid sõnu ja enamasti “Ära tee!”, “Ära mine!”, “Ära võta!” vormis ning teised, kes kasutavad ka sõnu “Tule, ma näitan sulle, miks sa seda või teist asja teha-puutuda ei tohi!” ning lisaks sellele näitavad lapsele teise võimaluse, mida teha tohib. Astuvad trepist kahekesi käsikäes üles ja alla, mitte ei tassi kõndida oskavat last süles, annavad lapsele tema enda jooginõu samal ajal, kui ise kuuma teed või kohvi joovad, sulgevad koos lapsega uksi vaikselt ja turvaliselt, et ei sõrmed ega varbad jääks vahele jne.

On muidugi kurbi juhtumeid, kus lapse saamise soov on ka neil täiskasvanutel, kellel ei ole kuhugi südame meelespeatahvlile kirjutatud lapse eest hoolitsemise ning tema kaitsmise reegleid ja pole nad ka oma elu jooksul neid omandanud. Kui me kõrvalolijad neid märkaksime ja õigetele inimestele sellest teada annaksime, oleks sellest abi mõlematele – vanematele ja lastele. Sellisel juhul ehk oleks vähem neid varateismelisi, kes ei tea, kellele nad kuuluvad, kuhu neid oodatakse, kuidas oma päevi sisustada, ilma et nende tegevus oleks ennast ja teisi kahjustav. Ehk oleks siis vähem lapsi, kes igatsevad nii väga oma mõtete kuulajat, keda kunagi ei tule; oma murepisara pühkijat, keda kunagi ei ole kohal; oma saavutuste üle rõõmustajat, keda kunagi ei huvita.

Karjuvalt valus tõde, aga mõnikord tuleb neid lapsi nende oma vanemate eest kaitsta. Sest iga märkamata abipalve loeb, iga väiksemgi allaneelatud pisar loeb, iga vihast rusikasse tõmbunud väike käsi loeb. Aga kui täiskasvanu ainult oma elu tähtsaks loeb? Siis tuleb sel lapsel pugeda sinna töö, karjääri, laenude, täiskasvanute hobide ja seltskonnaelu vahele, teha ennast võimalikult säravaks ning loota, et täna on see “esimene” ema või isa elus, kus ta silitab poja pead õnnestumiste eest või tunneb uhkust tütre hakkamasaamise üle. Tuleb loota, et täna tekib see “esimene” taipamine, et ühel päeval on võib-olla just sel vanemal vaja oma lastelt tuge ja abi, aga siis ei pruugi neid abistajaid ka tema jaoks olemas olla. Sest lapsed õpivad ju eeskuju kaudu…

Artikkel ilmus ka Emmede klubi lehel.

 



originaalpostitus

Loe samast kategooriast

Welcome Atavist! A Groundbreaking Publishing Platform Joins the WordPress.com Family

Today we’re announcing that Atavist, a multimedia publishing platform and award-winning magazine, will be joining …