Avaleht / Elu / Inspiratsioon / Kuidas ma Montessorini jõudsin

Kuidas ma Montessorini jõudsin

Montessori järgijaid tuleb järjest enam juurde ka Eestis ja selle üle on mul ainult hea meel. Minagi avastasin Montessori meetodi täiesti juhuslikult u 2,5 aastat tagasi. Õnneks on tänapäeval palju kirjutatud laste arengust ja teadlikust lapsevanemlusest, et kui ma hakkasin ise värskelt lapsevanemaks saanuna sellesse maailma kaevuma, oli mul avastamist pikaks ajaks. Tegelikult ei teadnud ma laste arengust ega nende spetsiifilisest vajadusest enne emaks saamist suurt midagi. Päris ruttu sai aga selgeks, et olla õnnelik ja rahulolev lapsevanem, on mul vaja mõista sügavamalt laste vaimset ja füsioloogilist arengut. Hakkasin vastuseid otsima. Lugesin raamatuid, blogisid ja artikleid mitu aastat. Tasapisi hakkasid erinevad infokillud moodustama suuremat pilti ja visiooni.

Igatahes jõudsin ma enda meelest asja tuumani siis, kui minuni hakkasid jõudma raamatud ja artiklid austusest lapse vastu. Kogu selles lugemistuhinas komistasin ma Montessori hariduse otsa, sest sealgi on kõige tähtsamal kohal austus lapse, tema arengu ja vajaduste vastu. Selle meetodi järgi tuleks lastele anda vabadust liikuda ja toetada nende iseseisvust igas valdkonnas ning abistada ainult sel juhul, kui laps ise ei saa või veel ei oska midagi teha. Mulle meeldis see mõte, et kui uskuda laste võimekusse ja anda läbi kohandatud keskkonna talle võimalused iseseisvuse harjutamiseks, siis saavad lapsed hämmastavalt varakult väga ägedate asjadega hakkama. Ja lapsed on mind siiani pea igapäevaselt üllatanud sellega, kui iseseisvad nad oskavad olla, kui neile selleks ruumi anda. Üleüldse kipuvad täiskasvanud kole palju sekkuma, kontrollima, abistama ja õpetama. Montessori pani mind selles osas ümber mõtlema.

Internetis Montessori kohta uurides, jäävad silma need imeliselt lihtsad, avarad ja korras ruumid. Vaatasin neid ilusaid lastetubasid ja tundsin, kuidas kõik mu sees puhkas. See oli nii rahustav, kaunis ja inspireeriv. Kõik need lapse mõõdus toolid ja lauad, ilma pulkadeta magamisasemed, need lihtsad ja naturaalsed mänguasjad, mis olid kui elu loomulik osa. See kõnetas mind koheselt. Mu esimene praktiline kokkupuude Montessoriga tuligi läbi selle, et tahtsin oma kodus luua lapse jaoks samuti keskkonna, kus tal on kõigele vajalikule vaba ja takistusteta juurdepääs. Sedasi, et ta tunneks ennast oma kodus hästi. Ma asendasin kõik plastiknõud ja söögiriistad tavalistega. Ostsin pisikesed klaasist jooginõud. Tegin lapsele juurdepääsu oma söögiriistadele. Müüsin maha selle jubeda plastmassist söögitooli ja ostsin puidust kõrgema tooli, milles laps sai süüa suure laua taga koos meiega ja kuhu ta ise sisse ja välja ronis. Ma eemaldasin enamus plastmassist ja patareidega töötavaid mänguasju. Ma kohendasin tema toas mööblit nii, et kõik tema asjad olid madalal lahtistel riiulitel talle vabalt näha ja saadaval. Ostsin talle pisikese laua ja tooli. Panin tema riided alumistele riiulitele ja korvidesse, nii et ta sai neile ise ligi. Vannituppa tekitasin talle väikse toolikese, et ta pääseks ise hambaid pesema. Kaasasin teda veelgi enam söögitegemisse. Ainus, mida ma ei muutnud, oli võrevoodi. Selles magas ta edasi. Kuid need lihtsad muutused keskkonnas meeldisid nii mulle kui mu lapsele. Ta tundis ennast palju iseseisvamana ja tähtsana.

Kuid sealt edasi ma minna ei osanud. Vaatasin blogidest igasuguseid vahvaid tegevusi, mis lapsed tegid ja mõtlesin, et kas tõepoolest ma pean iga päev midagi oma lapsele välja mõtlema. Kleepima ja lõikuma pildikesi ja leiutama mingeid sorteerimismänge. Pealegi ma ei saanud aru, mis eesmärki need teenivad. Olid need mõeldud meelelahutuseks või mingi muu asja õpetamiseks?! Seega sinnapaika see jäi. Ma olin teinud muutusi elukeskkonnas, olin hakanud järjest enam muutma ennast, et olla austavam oma lapsega, käisin temaga palju õues, tegime kunsti ja elasime oma vaikses kulgemises edasi. Samas miski minus ei andnud rahu. Lugesin edasi. Tasapisi jõudis mulle lõpuks kohale, et kõik need tegevused, mis väikelastele pakuti, olid suunatud igapäevaelu oskuste õpetamiseks ja meelte paremaks arenemiseks. Ja mis muud saakski üks väike laps vajada, kelle aju areneb esimese kolme aasta jooksul pööraselt kiiresti ja selliste arenguhüpetega. Meeled ja aju on ju üks ühele seotud. Laps hakkab juba siia ilma sündides oma meeltega ümbritsevast keskkonnast infot koguma ja seda infot korrastama. Lapse aju on kui käsn, mis imeb endasse kõik muljed ja talletab selle oma alateadvuses. Mida paremad ja korrapärasemad on need muljed, seda paremini areneb lapse mõistus. Just korrapärasus on väga tähtis ja seetõttu on lapsele oluline pakkuda mänge, kus saab midagi korrastada, kokku panna, üksteise sisse panna, paare leida jne. Lõpuks hakkasin taipama ja hindama kõiki neid vahvaid tegevusi, mida nägin lapsi piltidel tegevat. Ma sain aru, miks ja mille jaoks see vajalik on. Hakkasin ise ka oma lapse huvidest lähtuvalt talle selliseid mänge pakkuma. See toimis imehästi ja ei, ma ei pidanud oma pead sellega päevad läbi vaevama!

Montessori õpetas mulle veel, et laps õpib läbi kogemise, mitte läbi sõnade või moraali lugemise. Teisisõnu, mida käsi on katsunud ja läbi tunnetanud, selle aju ka talletab. Laps peab oma kõigi meeltega maailma “katsuma”- nuusutama, kuulama, puudutama, nägema, maitsema. See on sisse kodeeritud. Seepärast lapsed peavad oma käed kõikide asjade külge saama. Veelgi rohkem sai selgeks see, miks on vajalik luua väikelapsele õige ja turvaline kodune keskkond, selle asemel, et pidevalt keelata ja õpetada talle reegleid, mille meelde jätmiseks tema aju veel füsioloogiliselt võimeline pole. Kui ma jäin uuesti beebiootele, siis oskasin juba tähtsustada kohandatud keskkonna võlu. Tahtsin seekord kohe algusest peale läheneda asjadele teisiti. Lugesin palju selle kohta, mida üks beebi tegelikult vajab, kuidas beebi mängib ja kui palju me ikka tänapäeval loome oma beebidele kunstlikke ja nende arengut pärssivaid keskkondi. Seekord ma isegi meisterdasin esimesed mänguasjad oma beebile ise ja nüüd ma juba oskasin tähele panna seda, kuidas mu beebi mängis ja uuris ja maailma avastas. Kuigi varasemalt oleks mulle ehk tundnud, et ta lihtsalt lebab pikali maas.

Täiesti kirglikult hakkasin Montessorisse suhtuma aasta alguses, kui olin läbinud 3-6 aastastele mõeldud koduõppe koolituse. Selles vanuserühmas tulevad mängu juba lugemine ja kirjutamine, matemaatika, geograafia, bioloogia jne. Sain aru, kuidas lapsed lugema ja kirjutama õpivad ja kuidas seda omalt poolt soodustada. Ja üle ega ümber ei saa sellest, kui geniaalselt Montessoris õpetatakse matemaatikat. Või peaks ütlema, kuidas mängitakse pärlitega, sest ka numbreid peab ju saama kuidagi katsuda. Nüüd enam tagasiteed pole 🙂 Montessori on avanud mu meeli ja laiendanud teadvust laste arengu kohta tohutult. Kui ma alguses otsisin rohkem lapsevanemaks olemisel nõu ja inspiratsiooni, siis Montessoris leidsin lisaks veel pedagoogika, mille lihtsus, süsteemsus ja kord on mu täiesti ära võlunud. Mul on väga hea meel, et ka Eestis on järjest enam Montessori austajaid tekkinud ja alles hiljuti asutati Montessori Eesti Ühing. Loodetavasti on varsti oodata ka Montessori lasteaedasid.

Mul läks aega, et lõplikult Montessori juurde jõuda, kuid nüüd võib see põnev teekond minu ja meie pere jaoks alata. Kui soovid isegi Montessori kohta rohkem teada, siis alustuseks tutvu Montessori Eesti blogiga.



originaalpostitus

Anu

identicon
Rahulolev, õnnelik ja elurõõmus inimene on terve inimene nii vaimselt kui füüsiliselt. See lehekülg räägib kõigest sellest, kuidas leida iseennast, elada täisväärtuslikku elu ja kuidas teadlikku toitumisega end tervena hoida. Me kõik vajame aegajalt sellel eneseleidmise teekonnal tuge ja juhendamist. Minu töö on aidata leida üles Sinus peituv elurõõm ja saavutada oma maksimaalne potentsiaal.

Loe samast kategooriast

Cocaraamat

Ütlemata palju olen ma elus süüa teinudKarmapannkookeVanapraadiAnnaputruSaeparaadiMooritud vihaMuusikamaasiViisisalatitKapsamulleMangusuppiMidagi oli veel……aa, leiba. Leiba olen teinud.See ei …