Avaleht / Elu / Inspiratsioon / Kuidas ma pääsesin kohutavatest vigastustest

Kuidas ma pääsesin kohutavatest vigastustest

“Tere. Vabandust, aga nüüd tuleb ehk paar väga rumalat küsimust…”
“Jah, palun?”
“Ma tahaksin natuke ujuda, aga enne seda tahaks jõusaalis ennast soojaks ajada. Ma pole enne jõusaalis käinud, kas seal on keegi, kes mulle algul nõu annaks?”
“Ei.”
Täiesti teravate nurkadega ja üleni kõlisev “ei”.
“Miks te jõusaali minna tahate? Ma arvan, et seda pole küll vaja…” teenindaja toon oli pisut pehmem, näoilmest oli näha, kuidas ta sõnu otsis.
“Teate, seal…jõusaalis käivad sellised…musklis inimesed, ma arvan, et teile pole seda kindlasti vaja.”
“Aga…”
“Te ei kujuta ette, milliseid vigastusi seal võib saada, KOHUTAVAID vigastusi!”
Teenindaja pilk oli suunatud üle mu õla, basseini kohale avatud akendega jõusaali poole. Ma võin eksida, kuid pilk oli natuke klaasistunud.
Vaatasin samas suunas. Ruum oli tühi, aga minu fantaasiaga inimesel polnud raske kujutleda, milliseid pilte need silmad võisid näinud olla. Otsastrebitud jäsemed, purustatud kõrid, millest purskuv veri voolab mööda klaase alla ja tilgub aknapragudest basseini äärele, trenažööride liikuvate osade vahele põimunud soolikapuntrad…
“Ei, kindlasti pole teile seda vaja! Minge ujulasse, vaadake, kui mõnus seal on!”  teenindaja ohkas ja  pead raputades ajas koledad mälestused minema.

Aga ma tahtsin ju ainult natuke vantsida ja aerutada…
Järgmine kord topin auto pagasiruumi mõne varem jõusaalis käinud sõbra. Üldse mitte musklis inimese, aga sellise, kes oskab mulle neid kahte riistapuud tutvustada.
Prouale leti tagant ütlen, et kaasavõetu on minu personaaltreener.



originaalpostitus

identicon
Jutud. Lihtsalt jutud.

Loe samast kategooriast

Sõna

mõni päevon natuke teistmoodion kurvemaeglasemtumedammiks küll ometiei mõistakõik oleks nagu korraskeegi ei ole kadunudvõi surnudvõi …