Avaleht / Eesti / Kultuuriblogid / Kuidas nad läände läksid/ Küllus/ Rakvere teater

Kuidas nad läände läksid/ Küllus/ Rakvere teater

Küllap me väga ei mõtle, mida tähendab sõnapaar „metsik lääs“. On vist kuld, räpased mehed, kaltsudes naised, piisonikarjad, indiaanlaste ja kolonistide lootus ja lootusetus ja muu selline, mida Ameerika filmidest lõpmatuseni nähtud ning meie jaoks on see kaugel asuv kunstiline fiktsioon. Vähem mõtleme sellele, et nende märksõnade taga on alati päris lood – ajastu lood, inimeste lood. Beth Henley „Küllus“ on naiste lugu.

Bess ja Macon on vastanud ühe lääneosariigi meeste tutvumiskuulutusele ning ootavad saabununa jaamas oma kosilasi. Naised – üks noorem, teine vanem, on lootusrikkalt meestele, keda nad kohanud pole, kuldse kuu kukile maalinud. Elurõõmus Macon loodab, et peigmees poleks kole. Tagasihoidlik Bess aga arvab, et olulisem on mehe heatahtlikkus. „Me oleme sinuga sarnased“, kordab Macon. Jah, need kaks naist on vaatamata erinevatele elusoovidele sarnased – mõlemad on unistajad, omavahel olles ka tütarlapselikud.

Kui kõik saab elus valesti minna, siis nii lähebki. Kahe naise uude ellu kasvamine liigub justkui kaherealist maanteed mööda, kuid vaatamata samale lähtekohale vastassuundades: ühel punktist A punkti B, teisel punktist B punkti A. Kui kord punktis C kohtutakse, on nad taas sarnased. Kohtumine läänes ületab valestimõistmised, hoolimatuse, kaotused. Sõprus, olgu või aastateks unustatu, on tugevam.

Anneli Rahkema Maconi rollis oli alguses kohmakas ja väheusutav. Võib-olla oli põhjuseks võõras lava (vaatasin „Küllust“ Vene teatris), kuid etenduse kulgedes mängis end soojaks ja oli minu jaoks hea üllatus. Ülle Lichtfeldt Bessina jäi kohati kättesaamatuks. Ma ei saanud väga hästi aru, kui vana Bess võis olla. Tema karakter on kirjutatud heasüdamlikuks ja alluvaks, isegi naiivseks, seega oleks nagu väga noor, kui teda aga mängib Ülle Lichtfeldt, siis plikavanuses Bess olla ei saa. Vahest oli asi ka selles, et Lichtfeldt ei ole väga minu näitleja – talle on omane teatav paatoslik maneerlikkus nii žestides kui liikumises. Osades rollides on see suurem või väiksem liialdus. „Küllusega“ oligi kuidagi nii, et naisnäitlejate rollid muutusid usutavamateks, kui üks lähenes A-le ja teine B-le, kui ühest sai jõuka talu perenaine ja teisest püstipäine jahe ärinaine. Iseteadlikku sirgeselgset naist mängib Ülle Lichtfeldt suurepäraselt – tema haavatud uhkus oli isegi punase kleidi kahinas tunda.

Mehed olid selles loos omamoodi statistid. Nad olid küll peaaegu kogu aeg laval, kuid pigem kui need, kes naisi läände minekule suunavad. William on alalhoidlik ja rahulik ning loodab kirja teel leitud naisele õnne pakkuda. Jack jõhrutseb naisega seni, kuni too on järjel, kus suudab ise end ülal pidada ning supleb selle külluse soojendavas servas. Need kaks meest on üsna stereotüüpsed : kole hea mees ja kuum halb mees. Margus Grosnõid olen seni vaid seriaalides näinud ja seal on ta ikka veidrikke mänginud. Seda, et ta hot võib olla, ei osanud oodata, ma ei tundnud teda isegi kohe ära. Tarvo Sõmer oli hea, nagu ikka. Professori tillukest rolli oleks võinud ükskõik kes mängida, kas tasus selleks Eduard Salmistut raistata. Mõtlesin tagantjärele, et kui professor oleks ainult fiktiivne olnud, tulnud ja olnud kas kirjades või teiste tegelaste jutus, oleks ka täiesti ok olnud. Veel üks tegelane, kes oleks võinud ka olemata olla: lava eesservas sõrmitses keegi kitarri. Mis seal ikka – elav muusika laval. Vaheajal lugesin kavalehest, et üks tegelastest on Michaeli vaim. Millise Michaeli? Kas ta tuleb teises vaatuses lavale? Mu kaaslased meenutasid, et Michael on Jacki surnud vend, keda esimese vaatuse alguses korraks mainitakse. Niisiis selgus vaheaja käigus, et peapaelaga kitarrist ongi vaim. Ahah. Jajah. Kas ta võiks ehk lihtsalt muusik olla?

Arvan, et Beth Henley kirjutatud näidend on tugev. Võib-olla läksid mõned asjad loksu välismaalasest lavastaja – Filipp Los Venemaalt – ja Rakvere trupi vahel tõlkes kaduma. Kes teab. Igatahes on tulemuseks pisut kummaline lavastus, mille žanri ei oskagi kirjeldada. Vesternit välja ei kanna, vägivallaelement on tugevalt olemas, draama nagu ikka on. Armastuslugu? Äkki tõesti.

„Tegelikult tahtsin ma ainult suurt armastust“, ütles Bess finaalis. 

Mina ka, Bess.

 Lavastaja Filipp Los (Venemaa)
Kunstnik Hardi Volmer
Kostüümikunstnik Ketlin Kütt
Video Urmas Jõemees

 Bess Johnson – Ülle Lichtfeldt
Macon Hill – Anneli Rahkema
Jack Flan – Margus Grosnõi
William Curtis – Tarvo Sõmer
Professor – Eduard Salmistu
Michaeli Vaim – Elmar Sats

 Esietendus 20. jaanuaril 2017

  Vaadatud 15. mail 2017



originaalpostitus

Teater on mu kirg, raamatud mu armastus ja kui keegi parasjagu ei näe, on multikad mu salasuhe.

Loe samast kategooriast

An All-New Media Library for the WordPress iOS App

We recently launched an all-new media picker for WordPress for Android. Now, iOS users, you’re …