Avaleht / Elu / Inspiratsioon / Kuidas tudengina kõht täis saada? Mine marti jooksma!

Kuidas tudengina kõht täis saada? Mine marti jooksma!

2

Eilne mardilaupäev on minu sõprade Facebookipostitusi vaadates päris palju kõneainet pakkunud ning on nii neid, kes said mardijooksust (või võõrustamisest) osa, kui ka neid, kes ei teadnud päeva tulekust midagi. Seda, et mardipäev kätte jõudnud on, teadsin ma küll, kuid päeva esimesel poolel ei teadnud ma veel, et minagi lohvakad riided selga tõmban ja õhtul kursaõdedega viljandlastele õnne jagama lähen. Kui tasuv on üks mardijooks ning kas tudengeid üldse lastakse uksest sisse?

Olime mardijooksust rääkinud paari kursakaaslasega juba umbes kuu aega enne õiget päeva, kujutades ette kui lõbus see kõik olla võiks. Teema vaibus ja eile kui mult küsiti, et kas ikka lähen, olin kahtleval seisukohal. Ometigi kaks tundi peale seda vestlust olin riidekapi läbi tuulanud, maskide tegemiseks papi kotti pistnud ja arutasin kesklinna sõites taksojuhiga, mis piirkondades võiks kõige rohkem jooksurõõmu olla. Pärimusmuusika ait oli oma Facebookilehel välja kuulutanud, et majad, mille juures põlevad küünlad, on eriti mardisõbralikud ning see teadmine oli suureks abiks valiku tegemisel.

23476441_1101967476607334_1849378070_nSattusime marti joostes koolivenna juurde, kes oli lahkelt nõus pildistama

Seadsime end neljakesi ühikatoas valmis, lugesime marditraditsioonide kohta ning otsisime ühiselt mõistatusi välja. Tüüpiline tudengitoit, tatar, peitis end rahakoti vahele, et sealt pererahvale peo peale puistades viljaõnne soovida ning erinevad õnned peitsid end ka meie taskutes. Enne teekonna algust leidsime veel paar vitsakest, et pererahvale kere peale anda ja nad “tooreks-terveks” teha. Eks väike elevus püsis ikka sees, kuigi taipasime, et oleme enamikest vastu tulevatest mardiseltskondadest tükkmaad vanemad. Aga nagu taksojuhtki välja tõi, siis kahetsetakse ikka neid asju, mis tegemata jäid, mitte neid, mis ära tehti.

Kui 10-aastasena pakkus enim huvi see, mis kommi igast majast saab, siis enam kui kümme aastat hiljem huvitasid mind aga kodud endid. Nii armas oli vaadata, kuidas pererahvas oma kodu omanäoliseks teinud on ja kui mõni näitas veel oma palkseintega soojas toas ka räti all kerkivat leiba, siis tekkis tahtmine kohe pikemaks jääda ja pererahva endiga rohkem tuttavaks saada. Kohtusime nii paljude erinevate inimestega, kes jätsid endast nii vahva mulje, et paratamatult liiguvad mõtted sellele, et millega nad tegelevad, kuidas nad siia elama sattusid ja huvitav, on nad ka lauamänguinimesed… Viljandi muutus tänu mardipäevale minu jaoks veelgi soojemaks ja sõbralikumaks linnaks ja vahva on vaadata, kuidas traditsioone ikka au sees hoitakse.

23516084_1101967793273969_1719726619_o

Aga saagist ka… Kõhu saime täis küll, magusat jätkub eksamisessi ajaks samuti. Isegi u 20€ pisteti meile taskusse, kuid väärtuslikuim vara on ilmselt 3 piletit, mis meieni jõudsid. Nimelt peitis ait osadesse majadesse paar Viljandi pärimusmuusika festivali ja mardipeo piletit ning meil vedas – kaks meie seast pääsevad tasuta suvisele folgile ning tna õhtul lähen vaatan mardipeol Anguse, Meisterjaani ja Oopuse üle. Eriti hea meel oli meil ka isetehtud õunamahla üle, mida meile ühes peres 4 purki kaasa laoti ning muidugi värsked saiakesed… Kiikasime sisse ka Rohelisse kohvikusse (jep, see sama, kus linna parimaid saiakesi saab!) ning kuigi nad juba sulgesid, oli kogu teenindajapere koos ülemusega seal ning saime väga sooja vastuvõtu osalikseks. Soe tunne kestis vähemalt järgmise hommikuni, sest kui kahe saiakotikesega ära jalutasime, siis teadsime, et maitsev hommikusöök on nende näol ootamas.

23482878_1101967513273997_1246775602_o

Ühtegi negatiivset nooti meie teekonnale ei jätkunudki, pigem vastupidi! Korra sattusime ka soomlaste ukse taha, kuid õnneks olen seda keelt veidi õppinud ja seletasin neilegi lahti, et mis see mardipäev endast kujutab. Enne minekule asumist lükkasid nad kümneka meile pihku ja soovisid ilusat teekonna jätku. Rohkem välismaalasi me ei kohanud, kuid ühes majakeses võttis meid vastu ema, isa ja kari lapsi. Nimelt olid nende enda lapsed oma sõpradega just jooksmise lõpetanud ja lugesid oma manti kokku, kuid olid nõus lahkelt vastu esinema. Kaasaegsed mardid, laulsid lausa hispaania keeles ning nende hõbedased hääleed kõlasid nii ilusasti kokku, et võtaksin nendesugused mardid küll kahe käega vastu! Üleüldse noored jätsid meile kõigile vastu tulles väga hea mulje, küsiti ikka kuidas meil läheb ja anti soovitusi, mis majadesse minna ja kuhu mitte.

Millal Sina viimati marti jooksmas käisid? Kas tuleks tervitada uusi traditsioone nagu “komm või pomm?” küsimine või püüda elustada vanu?



originaalpostitus

Lottudo Kogemused on blogi, milles keskendume enesearengule ja oma mugavustsooni laiendamisele. Ootame ka Sind oma kogemusi jagama ja kaasa mõtlema! :) Lotta ja Udo

Loe samast kategooriast

Erinevad vaatenurgad, ehk kaleidoskoop

netiavarustest Pühapäev. Traditsiooniline. Mõnus. Ei ühtegi kokkulepitud kohtumist. Vaatlen mõttefragmente, mis tulevad ja lähevad. Mõned …