Avaleht / Elu / Tervise- ja kaalulangetusblogid / Kuumus ei ole naljaasi!

Kuumus ei ole naljaasi!

Tagant järgi tark on hea olla. Vähemalt siis, kui ma praegu voodist püsti ei pea tõusma. Kui pean, siis pole hea olla. Kohe üldse pole hea olla, aga ise tegin seda endale. Arstid ja kõik muud targad ju räägivad igal pool, et ÜLEKAALULISED, hoidke varju! Aga kas ma kuulan?!?! Oh ei, kraad oli ju natuke juba madalam, kui teiste päevadel. Seega tuleb ometi hullu panna ja minna oma pikka jooksu tagant järgi tegema. Uhhh, kohe räägin täpsemalt mis juhtus.

Plaanisime ühe teise jooksjaga teha pikka jooksu. Temale oli see lihtsalt üks “enne maratoni kolme-tunnine jooks”, minule siis eelmise nädala kuumade tõttu ära jäänud pikk jooks. Pühapäev oli see päev, mis meile mõlemale sobis ja ilmateade oli ka selline, et täitsa andis lootust, et tehtud me selle 26km saame. 

Saime Türil kokku ja plaan oli joosta Paidesse ja tagasi. Umbes täpselt selline distants, mida me taga ajasime. Termomeeter näitas ilusad 21 kraadi ja kuigi lubas veidi veel kraadi tõsta, siis samuti pidi rohkem pilve minema. Pilves ilmaga ma suudan kuumemas ka joosta. Päiksega aga mitte, aga lohutasin, et meil on aeglane jooks.

Hakkasime vaikselt minema, pudelid näpu vahel. Esimesed kilomeetrid läksid märkamatult mööda. Kuuendal kilomeetril vaatasin, et veega pole head lood. Lõpuni ma ei venita sellega elu sees, sest juba oli pool pudelit läinud ja me polnud veel veeranditki ära joonud. Tegin kaaslasele ettepaneku keerata ümber, täita pudelid ja joosta uuesti kuhugi suunas. Ta andis parema idee – Paides on ju poed ja avalikud wc-d, kus pudelit täita, isu täis juua ja samas kasta end natuke. Mõeldud, tehtud!

Paidesse jõudes juba tundsin, et kuumus on mulle liiga tegemas, sest pea hakkas tuikama. Õnneks vee joomise ja mütsi märjaks tegemisega peavalu pojake kadus ja pole siiani tagasi tulnud. Aga see peavalu tunne ei olnud selle jooksu kõige hullem moment.

Tagasi joostes läks iga kilomeetriga olemine kehvemaks. Alguses muutusid jalad lihtsalt pakuks. Kirjutasin selle enda halva vormi najale ja jooksime ikka sujuvalt edasi. Pulss siis veel trikke ei teinud. Peale seda, kui Kirna mäest oli üles kõnnitud läks asi täiesti alla mäge (minu olemiselt peamiselt.

Nii kui peale tõusu uuesti jooksma hakkasime, lõi kõhtu HULL kramp! Kuna kuuseis ka selline, mis ei soosi just väga pikka liikumist, siis ilmselt lakkas hommikuse valuvaigisti mõju ja kõhuvalud tulid uuesti platsi. Õnneks sain hullemast krambist üle ja proovisime jälle joosta. Saime natuke joosta ja mul kell teatab, et pulss 180. Vaatasin, kas kuulsin valesti – ei kuulnud.

Ise olin täiesti hämmingus, sest no sel momendil polnud olemine veel nii hull. Kõndisime natuke, pulss vajus veidi madalamaks (aga siiski mitte alla 135) ja proovisime uuesti joosta. Sama lugu. Niimoodi kolm korda. Olin teel Paide poole just rääkinud, et lugesin artiklit, kus oli kirjas, et kui pulss enam alla ei lähe kuumas treenides, siis tuleks  treening katkestada.  Aga me olime Türilt kolme kilomeetri kaugusel. Mõlema autod olid meist 3km kaugusel. Seega oli valikus vaid see, et me kõnnime lõpuni.

Järjest enam tuli mulle rindu tohutu surumistunne. Juhuslikult sõitis mööda ka kiirabi ja korraks mõtlesin, et peatan nad kinni, sest olemine läks nii käest ära. Kõndida sai, aga mõistus hakkas vaikselt kui vatti vajuma. Ma enam ei rääkinud väga, vaid keskendusin ainult sellele, et ma hingaks, ei minestaks ja oma autoni jõuaks!

Kui olime linna sisse jõudnud, siis läks isegi korraks nagu natuke paremaks. Joosta ma jätkuvalt ei tahtnud proovida, sest ka kõndides oli pulss kogu aeg 140-145 peal ja see suruv tunne oli rinnus alles. Vähemalt jutusoone sain nendeks viimasteks sammudeks veel tagasi. Arusaadavalt ei hakanud ka tegema seda ligi 2km ringi juurde, mis 26km täis saamiseks vaja oleks olnud.

Siia vahele panen jooksu andmed: 
Distants 24,32km
Aeg: 3 tundi 16 minutit 15 sekundit
Kulunud kalorid: 2007 kcal (kui haige see number on ühe trenni kohta!)
Keskmine kiirus : 8:04 min/km (kõndimine lõpus tõmbas kõvasti alla)
Keskmine pulss: 152 bpm 
Max pulss: 190 bpm (ja seda väga aeglase jooksu juures)

Ülekäigu raja juures ütlesin veel kaaslasest lahku minnes, et raske oli ja järgmine kord läheb paremini. Ma mõtlesin, et saaks vaid sinna autosse ja juua kaasa tehtud spordijooki ja poest valmis ostetud vett. Oi, kuidas ma eksisin, kui arvasin, et see oli mu päästeingel.

Autovõtit välja võttes olin nii koba. Näpud ei teinud oma tööd, aga lõpuks sain selle võtme välja. Istusin autosse, panin auto käima, vaatasin termomeetrit ja ohkasin. Sealt näitas vastu 30 kraadi. Hakkasin selle peale jooma. Jõin kohe liitri vedelikku järjest ja siis tuli see õige laks kohale. Pilt kadus korraks eest, läksin näost valgeks, ajas meeletult oksele. Mõtlesin, kas ropsin siia samasse auto kõrvale (sest ma ei suutnud astuda) või vähemalt üritan vetsu jõuda (konsumis on avalik wc). Valisin viimase.

Ma vist nägin ka väga valge näost välja, sest kõik möödujad vaatasid mind kuidagi imelikult. Aga asi võis ka selles olla, et olin spordiriietes ja mitte kõige paremate aroomidega 😀 Igatahes vetsus öökisin natuke, aga paremaks ei läinud. Kastsin enda näo ja kaela ka veega üle, see korraks tõi inimese tunde. MA pidin ju koju sõitma!!!

Läksin autosse, sõin ühe banaani ära, mis kaasa oli võetud ja mõtlesin, kas helistada Priidule, et tulgu kellegagi koos mulle järgi või võtan julguse rindu ja sõidan ise koju. Autosid oli parklas vähe, seega julgesin ise startida. Tagant järgi ütlen, et oleks võinud ikka kellegi järgi kutsuda, sest see oli mu elu kõige jubedam sõit ja ma kindlasti polnud eriti ohutu element liikluses. Terve tee hoidsin pilku nii teravalt teel, kui suutsin, aga mu reageerimisvõime oli kindlasti alla lubatud taseme.

Koduteele ära keerates tuli kergendustunne. Parkisin auto õue, korjasin esmased asjad autost kaenlasse ja tatsasin tuppa. Ma isegi ei mäleta, kas ma midagi muud ütlesin, kui seda, et Mareli mulle oksekausi tooks. Käisin paar korda wc-s ja vajusin magama.

Nii paha oli! Nii külm oli! Pugesin teki alla ja ikka oli nii nii külm. Süda kloppis jätkuvalt sees. Pulss oli pikali olekus 120! Ma enamvähem magan ja mu pulss on 120.. Mõttes ainult kirusin end, et miks ma üldse nii pika trenni ette võtsin. Aga tagant järgi on hea targutada, eks. Miski ei ennustanud alustamise momendil, et asi nii lõppeda võib.

Nüüdseks, kui olen kaks tundi magada saanud, on olemine heaks muutunud seniks, kuni voodis laman. Kõndides võtab jätkuvalt pea kõikuma. Söön ja joon hoolega, et olemine jonksu saada. Homseks peab olemine viis pluss olema, nii et pole siin mingit pikalt lebotamist.

Asi oleks võinud palju hullemini ka lõppeda, nii et tuleks olla tänulik, et niigi hästi läks. Ilmselgelt ei olnud see päev parim, et teha 3+ tunni pikkune trenn. Kindlasti ei olnud parim otsus ka see, et ise rooli istusin koju sõites. Tegelikult oli minust kõige rumalam see, et ma ei kuulanud iseend ja arvasin, et kui teised suudavad selles kuumas pikki jookse teha, siis suudan mina ka! See oli tegelikult kõige alus ja kõige rohkem mööda pandud otsus!

Ma olen nii põdenud, et eelmise nädala lõpus lasin kuumuse tõttu mitu trenni tuulde lasin ja tahtsin nüüd, paar kraadi madalama ilmaga midagi tasa teha. Samas ma ju teadsin, et kuumus minusugusele ülekaalulisele on piisavalt kurnav faktor ja ei tasu äärmustesse distantsidega langeda. Aga noh, järjekindlus võib ka üks eriti nõme asi olla….



originaalpostitus

identicon
Blogi keskendub minu kaalulangetusele ja trenni tegemisele. Selle kõrval saavad ära mainitud kõik asjaolud, mis mu teekonda mõjutavad -pere, ülikool, maal elamine.

Loe samast kategooriast

Mitte miski pole enam endine!

Ega ma ausalt öeldes ei mäletagi, millal ma viimati teile life update’i andsin ja ega ma …