Avaleht / Spordiblogid / Lehvitan valget lippu

Lehvitan valget lippu

Kuidas ma ka ei planeeri, siis endiselt olen trennialaselt läbi kukkunud. Enne äratust isegi 15 minutit varem kella vaadanud ja teadnud, et tuleb minna jooksule, kuid kui esmased protseduurid tehtud, siis jäänud spordiriie käes mõttesse ja äratuse edasi pannud ning vajunud tagasi magama- pole see edasine ka uni, pigem silmad kinni eneseparastamine. Uned on küll nii 8h kanti, kuid mitmete ärkamistega, sest tekk visatakse jalgadega maha, kaisuloomad röövivad uneplatsi ja käsi peab olema ümber kaela.

Kui ei tee trenni siis tunnen end kasutu ja lodevana, kui teen trenni siis tunnen, et ei saa pühendunult seda teha ja muretsen tütre heaolu pärast. Lootsin täna, et ratta olemasolu tagab rahulikud jooksukilomeetrid, kuid 2 ja natuke peale kilomeetrit oli pigem üks hädadeorg. Hea, et õde ka tuli ja ratast käe kõrval vedas ning ütles, et asi võiks veel hullem olla..kui Grete oleks beebi. Areng igati tubli ja lasteaiaõpetaja kiitis vestlusel tubli, viisaka ja hooliva lapse kasvatamise eest. Paraku kodus pole kõik nii ilus ja mõistus  on sageli otsas. Õde pole nõus väga pikemaks külla ka jääma ja nii mu plaan b ja c ja d kõik ära ongi vajunud. Kui trenni aga poole tunni/tunni kaupa teha ei saa, siis ongi ainuke võimalik variant oodata suve, mil on vanaemad toeks. Paraku siis on juba hilja seda olematut vormi päästa.

Tubased trennikatsed on lõppenud sellega, et lõpuks üks meist nutab. Tuleb ju turnima hakata või muul kombel tähelepanu nõuda- ainult istudes on rahu- see aga ei loo mingit arengut. Minu mõistus on otsas. Võit kui magama saab  21 ajal ja sööb kodust toitu ka mõned ampsud. Kõik muu on juba suur boonus.

Tuleb igasugused toredad unistused jätta vaid ideedeks vähemalt ajani, mil laps on piisavalt suur/arusaaja, et iseseisvalt kodus olla või koos liikuda. Võistlustel tuleb hinnata seda aega, mis on täiesti minu ja liikuda naudinguga, vastavalt võimetele või nende puudumisele, lihtsalt kulgeda olenemata ajast ja kohast-hinnata vabadust ja võimet jalg jala ette asetada.

Ei tahaks stressi või pideva nohu kaela ka seda olukorda ajada. Lihtsalt ei näe võimalust mingisuguseks jooksualaseks arenguks lähiajal.. kuidas ma ka ei planeeriks- asi lõppeb peavalu või süüdistustega enda suunas. Kui suvekuud natuke abistavad on tore, kuid siin ilmselt aitab ainult aeg. Turvatunde ja läheduse pakkumine on esmaoluline, kuna mind on ainult üks siis pole muud varianti olemas ja lükkan enda soovid/vajadused kaugemasse tulevikku. Need uued algused on väga valulikud kui kõik on nullitud. Talvel oli vahva mõte, et ainuke, mis pekki saab minna on tihase nokk, paraku aga vähene liikumine+tubane eluviis+ istuv asend+ebasoodsas suunas muutuvad olud ja krahh oligi käes.

Omamoodi kurb, kuid inimlik ülestunnistus, et samas tempos nagu möödusid paar mõnusat/tegusat jooksuhooaega edasi liikuda ei saa ja ainukese positiivse suunaga eluvaldkond jääb ka müstilist aega ootama.

image



originaalpostitus

identicon
Alustasin blogi kaalulangetajana. Jälgisin toitumiskava, treenisin nii koduselt kui spordiklubis ja osalesin rahvaspordiüritustel. Nüüd on põhiliseks eesmärgiks joosta üha paremaid aegu võistlustel ja püüda end ületada igal sammul.

Loe samast kategooriast

UPDATE: analüüsi vastused ja lobajutt

Viimasest postitusest hulk aega möödas. Selle ajaga jõudsin käia jälle uued vereanalüüsid andmas ning saada …