Avaleht / Elu / Arvamusblogid / Lennuhirmust veel üks kord

Lennuhirmust veel üks kord

Mul polnud üldse plaanis sellest enam kirjutada, aga üks inimene kommenteeris mulle, et ta on ise samuti surmahirmule kalduv lennupõlgur (nii ta end nimetas) ja palus, et ma kirjutaksin viimase reisi lennukogemusest. Tal endal olevat ka varsti mõned lennud ees ja kardab juba pool aastat ette.

Minuga on sama lugu – ma kardan ette. Ma võin aasta aega ka ette karta. Lihtsalt mingitel õhtutel ei jää magama ja hakkan mõtlema, et issand, äkki ma kukun alla ja laps jääb üksi ja oli siis seda kõike üldse vaja ja parem istun kodus ja kuskil ei käi ja nii ju küll midagi juhtuda ei saa. See viimane osa on muidugi irooniline, sest igal pool saab kõike juhtuda.

Ma tean, et ilma xanaxita ma lennukisse ei läheks. Aga ma tean, et vähemalt selle rohuga pabistan ma pigem natuke ette, aga lennu elan täitsa hästi üle. (Kui see siis alla ei kuku eks). Nüüdseks olen ma juba hea mitu aastat ainult selle ravimi toel lennanud. Hirmsad lennukogemused hakkavad tuhmuma ja on asendunud pigem meeldivamate piltidega.

Millised on minu soovitused lennuhirmunud inimesele? Kui Sul tõesti on lennukis paanikahäire või midagi sellist, siis räägi sellest oma arstiga. Mina võtsin end kokku ja ütlesin talle, mis minuga lennukis toimub – ma võin 5 tundi järjest nutta, ma ei suuda hingata, ma ei julge WC-sse minna, ma ei julge ennast liigutada. (Ma ei ütle, et need on õpitavad asjad, mida oma arstile rääkida, räägi talle ausalt, mida Sina tunned). Ma joon end alkoholijoobesse, mis ei ole mingi normaalne lahendus, eriti kui ka siis need sümptomid ei kao, või kui on vaja lennata käiteks 12 tundi + ooteaeg + 3 tundi + ooteaeg + 30 min. Kes jaksab üldse selle pika aja jooksul nii palju juua ja:

  • ei saa uuesti kaineks?
  • ei korralda midagi piinlikku?
  • kel ei hakka halb?
  • suudab end vahelendudel õige gate’i ette saada?
  • kel ei ole kohale jõudes/koju jõudes halb olla?

Arst küll alguses küsis, et kas väike vein ei aitaks, kuid siis sai aru, et mind aitav kogus oleks ilmselt mürgituse piir. Midagi naljakat selles tegelikult ei ole ja ühtegi valet ma arstile ei rääkinud. Tunnistan, et mul lennukile minnes ja lennukis on tõepoolest paanikahoog ning ükski “hinga südavalt” või “mõtle, et lennuhirm on irratsionaalne” mind ei aita.

Ma ei arva, et iga suva asja peale tuleks antibiotse süüa, aga kui mingi väike karbike tablette mu elukvaliteeti paar korda aastas (ja ka seeläbi, et ma aasta jooksul nii palju ei muretse, kui ma tean, et mul on lennukis need rohud) nii palju tõstab ja laseb mul normaalselt elada, siis ma olen poolt. Seega ma soovitan alustada lennupaanika puhul sellest, et räägi oma arstiga ja vaata vähemalt, mis ta arvab. Sa ei ole sunnitud neid välja kirjutatud tablette ju sisse võtma, kui arvad, et pole vaja, aga vähemalt on need Sul varuks.

Pane kindlasti tähele, et sellise aine jaoks on Sul näiteks Shengenis liikudes vaja Ravimiameti luba, mille saad väga lihtsalt, kui täidad pisikese ankeedi enne reisi ja kirjutad sinna ka oma retsepti numbri (retsept ei tohi olla aegunud). Luba tuleb paari päevaga Sulle postkasti. Kui millestki aru ei saa, siis küsi Ravimiametist. Ja võõraste riikide puhul uuri ka, alati hea üle küsida.

Eks ma ikka ka seekord pabistasin, sest ma ei olnud nii pikka lennureisi varem xanaxiga lennanud. Mõtlesin, et äkki kaob mõju ära, keset ookeani tekib paanika ja midagi teha ei saa. Minnes pidime sõitma Amsterdami ja sealt 12 tundi Limasse. Ma jagasin ajaliselt ära, kui palju ja mis intervalliga ma võin tablette üldse võtta, et üle ei tarbiks, ja jälgisin seda. Lisaks olin ma kaasa võtnud kõrvatropid – aitavad, sest nii kuule ma iga lennuki kiiksu ja kääksu, mis minus tekitab kiiresti “midagi on valesti” tunde.

Loomulikult võivad ravimid inimestele erinevalt mõjuda. Sõltub ka, kas võtta tablett tühja (xanax mõjub paremini tühja kõhu peale) või täis kõhu peale jne. Aga minu reis läks nagu viuhti. Ma olin varem ka täheldanud, et selle rohuga läheb aeg kiiremini, aga samas mõtlesin, et ca 3-4 tunnised lennureisid ongi lühikesed. Aga ka see 12 tundi + ooteaeg ja lühem ots läksid samamoodi.

Võtan rohu enamasti sisse, kui lennujaama sisenen. Selleks ajaks, kui turvakontrollid ja värgid tehtud ja ma kohvikusse või oma värava juurde jõuan, hakkab see mõjuma – teeb hästi rahulikuks ja võtab negatiivse pabina ära. Vahetult enne lendu võtan veel ühe (minul on sellise kangusega rohud, et tegelikult võin 2 tabletti korraga võtta), lennukisse astudes lükkan oma käsipagasi tooli alla, tropid kõrva, kinnitan rihma ja olen juba väga tsill.

Õhku tõusmine tundus mulle kunagi horror. Nüüd olen juba nii palju ravimi abil lennanud, et ma justkui ei mäletagi enam seda horrorit. Kui lennuk juba õhus ja kõlab see heli, et nüüd võib vabalt võtta, siis ma sätin end oma asendisse (mul on lennukis oma kindel tukkumise asend) ja ainuke asi, mis mind sellel hetkel kotib, on lihtsalt MÕNUS asend saada, sest siuke uni on peal. Minul on Karliga kokku lepitud, et ta ei ärata mind üles iga lennusaatja küsimuse peale, kas ma veini või kohvi tahan. Ei taha! Ma tahan mitte alla kukkuda ja keras istuda ja omas mullis olla.

Peruusse sõites äratas Karl mind mingi hetk üles, et kas ma sooja toitu tahan. Sooja toitu ikka tahtsin. Võtsin uuesti tableti ja pugesin uuesti kerra. Mingi hetk käisin WC-s. Ei kükitanudki seal jalgade värisedes, täitsa rahulik oli. Lennuk sõitis sujuvalt ja ma ei kartnud mitte kordagi, ausalt, mul oli esimest korda elus tunne, nagu sõidaks bussiga vms. Aga tõenäoliselt saab see rahu sisse tulle vaid siis, kui eelnevalt oled vähemalt oma AJU veennud, et lendamine on ohutu.

Ma olen internetist uurinud ja lugenud igasuguseid asju ning statistikat ja oma peaajus veendunud, et lendamine on üks ohutuim liiklusviis. Jah, lennukites on midagi hirmuäratavat, nende kuju ja kabiin ja mõte sellest, et üks tonne kaaluv asi õhus üldse õhus on. Ning jah – on elurets, kui midagi juhtub, aga samas see võimalus, et midagi juhtub, on üliväike. Kui nüüd välja jätta vene separatistide alla tulistatud Malaisia lennuk Ukraina kohal, siis üldiselt on katasroofiks vaja väga paljude asjade kokkulangevust. Ilmselt oli isegi Ukraina kohal alla tulistatud juhtumi puhul vaja asjade kokkulangevusi… Aga no tõesti – peab olema koos ikka piloodi error ja kaaspiloodi error ja tehnika error ja ilma error jms… Mind aitas väga ka ühe sellise äpi laadimine, kus näed maailmakaardil lives KÕIKI lennukeid, mis õhus on. Neid on seal tuhandeid!!! Ookeani kohal ja igal pool. Suuri ja väikseid. Ja nad ei kukugi alla. Reaalselt vaatad, kuidas tuhanded reisilennukid igapäevaselt liiguvad ja midagi ei juhtu.

Küll aga ei lendaks ma igasuguste lennufirmadega, mille mitte alla kukkumine on olnud lihtsalt juhus. Ehk siis kuskil kaugel eksootilises riigis näiteks suurte reisilennukitega siselende tehes ma ikkagi googeldaks. Peruus sõidab ka üks kohalik lennufirma suurte reisilennukitega, mille valmistamine lõpetati 30 aastat tagasi ära. Tänan ei.

Ilmselt aitas ka see, et meie lennuk(id) ei sattunud tormi vms. Sõitis suht rahulikult. Samas olen ma jälle oma ajule selgeks teinud, et lihtsalt turbulentsist ehk rappumisest ei kuku ükski lennuk alla. Varem karstin ma isegi väiksemaid raputusi, sest minu jaoks võrdus see kohe vabalangemisega. Nüüd ma tean, et väike rappumine on tegelikult täiesti ok. Jah, ma teadsin seda justkui enne ka, aga ju ma siis ikkagi polnud selles veendunud.

Ühesõnaga, kuna mul hirmu ei olnud, hakkasin ma ükshetk isegi filmi vaatama. Pikamaalendudel on ekraanid ja filmid tooli küljes ja tegelikkuses olen ma ju filmihull. Küll aga tõestab fakt, et ma kõikidest filmidest valisin “Me Before You“(mida ma maa peal olles elusees ei vaataks, sõbranna isegi kutsus seda kinno vaatama ja ma saatsin ta põhimõtteliselt pikalt!) seda, et tabletid siiski teevad mu jommi 😀 Film samas oligi suht mõttetu. Peategelane armas, aga tema tegelaskuju oli liiga üle võlli. Mustem huumor on rohkem nagu minu teema. “The Intouchables” meeldis mulle väga.

Siselende oli meil 4. Kõik läksid hops. Tagasi tulles oli meil Lima-Pariis-Helsingi-Tallinn ja ka kogu see jada läks tablettide abiga ülikiirelt. Ei tasu ka karta väga seda, et üksi reisides mitme lennukiga vahepeal kuskile ära kaod, sest kui lennuk maandub, siis vähemalt mina justkui virgun, mitte ei jää kerra lennukisse või kuhugi transiiditsooni magama. Ma ei oska seda seletada, aga minule mõjub see rohi just nii, et ta kiirendab metsikult aega. Hiljem, kui olen sõitmisest välja maganud, siis mõtlen, et kuidas see kõik nüüd nii kähku käis.

Ma usun, et tabletid aitavadki siis, kui tegelikult ju midagi ei juhtu. Sest kui juhtub, siis pole väga vahet, kas sa kukud alla rahusti sees või mitte. Aga 99,999999999…% ikkagi ei juhtu mitte midagi ja see, et ei pea lennukis terve sõit nutma ja kartma, on lendajale väga suur võit. Mina ei julenud kunagi isegi lennukiaknast välja vaadata. Ma ei teinud seda mitte kunagi. Ja seekord klõpsisin ma isegi pilte 😀

img_1730-3
Maandudes tehtud pilt. Vanasti olin ma maandudes tooli küljes kinni, silmad kinni, välja ei vaadanud kunagi, nutsin… Seekord oli mu suurim mure, et kuidas oma unistus pildile saada!

Mulle meeldib reisida (mitte lennata, vaid ikka reisida). Ma ei saaks öelda, et reisimine on mu elu mõte, aga see hoiab mind põnevil, erksana, annab motivatsiooni, kindlasti natuke ka muudab, avardab silmaringi…

Töökaaslane küsis täna, et kas ma reisil olles kahetsesin ka, et nii suure summa maksin.
Mitte kordagi!!!
Ma ei tulnud isegi selle peale! Kui on üks koht, kuhu ma raatsin raha raisata, siis on see maailma nägemine! Ja kui keegi ütleks mulle, et maailmas tapeti kõik inimesed, kes oskasid lennukeid ehitada, ja hävitati kõik joonised ja materjalid vms, siis ma oleks suht kurb.

originaalpostitus

Mind köidab taimetoit, kassid, reisimine, lennukid, filmid, raamatud, teatud ühiskondlikud valupunktid ning nii mõndagi nendest, aga ka muudest teemadest, võib siit blogist leida.

Loe samast kategooriast

Bad hair day

Täna astusin ma ilmselt kohe mitu korda vasaku jalaga voodist välja, sest ärkamisest saati olen …