Avaleht / Eesti / Raamatublogid / LXXXVIII ehk haldjamaailma kaunitar ja koletis

LXXXVIII ehk haldjamaailma kaunitar ja koletis

Üks kahest raamatust, mis mulle sel aastal jõuluvana kuuse alla tõi, oli Sarah J. Maasi noorteromaan “Rooside ja okaste koda“. Kuulsin varasemalt raamatust nii mõndagi head ning olin  seetõttu elevil, et seda lõpuks lugeda saan. Lisaks sobis see hästi väljakutse 32. teema “Raamat, mille kaanepildil on kaunis kleidis naine.” alla. image

Feyre elab isa ning kahe vanema õega hurtsikus, mis asub müüri lähedal. Teisel pool müüri olev maa kuulub haldjatele. Kunagi oli pere jõukas, kuid ebaõnn on nad vaesusesse saatnud ning kuigi Feyre on noorim, siis hoiab just tema neid veel pinnal, küttides metsas ulukeid. Ühel jahikäigul tapab ta metsas hundi, kes oli tegelikult looma kuju võtnud haldjas. Perekonna hurtsikusse saabub koletis, kes tahab Feyre’lt tasu varastatud elu eest. Neiu peab oma ülejäänud elu veetma haldjate maal Prythianis. Koletis on haldjas nimega Tamlin ning Feyre üllatuseks ei topita teda kuskile vangikongi, vaid ta saab vabalt elada haldja luksuslikus mõisas.

“Rooside ja okaste koda” on uusversioon kaunitari ja koletise muinasjutust. Ümberjutustuste puhul on autoril ees kindlad pidepunktid, mida ta peab järgima, ja, mis muudavad loo etteaimatavaks. Maas oma hea fantaasialennuga suutis mind siiski üllatada. Samas tundus mulle, et muinasjuturaamid piirasid autori võimeid. Esiteks, oli mul raske romaanis toimuvat uskuda. Pentsikuna mõjusid Feyre orjamine oma pere ees ning asjaolu, et tüdruku karistus haldja tapmise eest oli elu lõpuni lossis luksuses elamine. Veel oli ebareaalne, kui isepäine Feyre vahel oli ja ühtki hoiatust kuulda ei võtnud. Teiseks, ei tulnud Maasil välja usutava koletisekuvandi loomine. Koletis peaks ju olema kole, jubeda välimuse või verdtarretavate tegudega. Tamlin seevastu polnud kumbagi. Haldja ainsaks veaks oli nägu varjav mask. Seega ebaõnnestus autor muinasjuttu järgides selle kõige olulisema detaili juures. Klassikalise loo võlu ongi ju kaunitari suutlikkus armuda peletisse. Selles loos oli peletise asemel aga jumaliku keha ja iseloomuga haldjaprints. Õige koletis selles haldjamaailmas oli näiteks attor. Raamatu maailm mulle iseeneses meeldis oma eriskummaliste haldjatega. Teiste kodadega tutvumine on üks põhjus, miks plaanin järgesid lugeda

Hoogne algus haaras kohe mu tähelepanu, kuid romaani keskosa, kus põhiteemaks on tunnete tärkamine Feyre ja Tamlini vahel, venis. See oli väga kummaliselt lahendatud, sest see tundus ühtlasi väga-väga aeglase protsessina, kuid lõpuks olid nad mõlemad kui üleöö kõrvuni armunud. Mulle jäi selgusetuks, mis neid täpsemalt üksteise juures niivõrd köitma hakkas ning armunälga tekitas. Oleksin eelistanud rohkem vestlusi nende vahel, kuid Feyre ei veetnud Tamliniga eriti aegagi. See suhe ei tundunud reaalsena ning ajas haigutama. Tahtsin rohkem tegutsemist. Kui armastus lõpuks paika sai, siis läks jälle huvitavamaks, sest autor rabas mind loopöördega, mis kõik eelneva uude valgusesse tõstis. See ei olnud tegelikult üldse nii ootamatu, kuid ma ei keskendunud piisavalt, et ära arvata, mis on tulemas. Enne seda oleksin raamatule andnud hinnanguks 2 tähte, kuid lõppmulje jäi siiski veidi parem, mistõttu ootan huviga teise osa lugemist. Tülikas muinasjutu loo järgimine on nüüd ju selja taga ning edasi saab loota autori fantaasiale.

Kui nägin, et raamat on eestikeelsena ilmumas siis rõõmustasin, sest mulle meeldib emakeeles rohkem lugeda. Kahjuks pidin pettuma, sest tõlge ei olnud just kõige parem. Raamatus oli palju kummalisi väljendeid, nagu “võimsate lihastega jalad õgisid maapinda” ja “päikesevalgusest tehtud tehtud nire”. Lisaks leidus ka lauseid, mida lugesin mitu korda ja ikka ei saanud selle tähendusele pihta. Tõlge ei olnud ka järjepidav, sest ühes kohas oli seinamaal, aga järgmisel lehel oli sama asja kohta öeldud seinavaip. 

Olen varem lugenud kaunitari ja koletise ümberjutustusi Alex Finnilt ja Rosamund Hodge’ilt Esimene on tõlgitud eesti keelde kui “Koletu” ning teist lugesin ingliskeelsena “Cruel Beauty“. Viimane oli mu eelmise aasta suurim pettumus ja ka esimene ei kuulu mu lemmikute hulka. Loodan siiski, et millalgi leian muinasjutust uuema variandi, mis mind positiivselt üllatab. Varem loetud raamatutest meenutas “Rooside ja okaste koda” mulle tegelikult hoopis Gaimani “Tähetolmu”, õigemini selle filmiversiooni, kus oli samuti müür, mile taga peitus kummaline maailm ning üksteise kõri kallal olevad seitse venda.

Sarah J. Maas on populaarne noortekirjanik, kelle tähelend algas 2012. aastal fantaasiasarjaga “Klaastroon”(“Throne of Glass”). See on kavandatud seitsmeosalisena, millest viimane peaks ilmuma juba sel aastal. “Rooside ja okaste koda” on tema teine sari, mille avaosa ilmus 2015. Lisaks kaunitarile ja koletisele on loosse põimitud ka teisi müüte nagu norra muinasjutt “Idapool päikest, läänepool kuud” ja Norfolki ballaad “Tam Lin”. Lugude ühine joon on tugevad naistegelased, kes on oma armastatu päästmiseks valmis ületama kõik raskused.

“Rooside ja okaste koda” on fantaasiaküllane ümberjutustus kaunitari ja koletise muinasloost, millel on goodreads keskkonnas üpriski kõrge keskmine hinne. Minu jaoks jäi raamat küll pigem keskpäraseks ning arvan, et kaunitari-koletise loo raamid piirasid autorit. Fantaasiaküllane haldjamaailm meeldis mulle väga, kuid puudused olid loogilisuses ning peategelaste vahelistes suhetes. Kokkuvõttes jäi siiski pigem posittivne mulje ning ootan huviga järgede lugemist. Soovitan raamatut neile, kellele meeldivad muinasjuttude ümberjutustused, fantaasia- ja romantikaküllased lood.



originaalpostitus

identicon
Tere! Mina olen Mariann ning kajastan läbi oma blogi loetud raamatuid ning vahel ka muid huvitavaid seiku elust enesest.

Loe samast kategooriast

LXXXVI ehk noor armastus Rooside sõjas

Lugesin neli päeva enne aasta lõppu läbi järjekordse väljakutse punkti alla sobiva raamatu, mille haarasin …