Avaleht / Elu / Pere- ja lapsed / Ma sain ootamatult kasuemaks, ehk meie küülikud said pojad

Ma sain ootamatult kasuemaks, ehk meie küülikud said pojad

Ma tean, et sellele postitusele järgneb palju vildakaid pilke, hukkamõistu ja ehk ka sõimu, ning ma aktsepteerin seda igati. Ma ilmselt isegi vaataksin seda inimest ja mõtleksin, et mis kurat sul ometi arus oli – miks ometi midagi sellist teha? Ma üritan kõike seletada.

Alustame siis algusest.

Eelmisel suvel võtsime peale pikka kaalumist, uurimistööd ja ”turu jälgimist”, kaks emast kääbuspässi. Miks kaks? Aga vot sellepärast, et ma ei tahtnud, et ta end üksildaselt tunneks. Koos on ju alati lõbusam! Ma ei tea mis trauma mul selle üksi olemisega on… Ma vean isegi oma suurt õuekoera iga jumala õhtu poolvägisi tuppa, sest ma ei taha, et ta seal õues koguaeg üksi passima peaks…

Igatahes, kuna ma vargsi jälgisin seda kääbusküülikute turgu peaaegu aasta aega, enne kui mehe ka oma mõttega nõusse sain, siis märkasin paratamatult, et meie piirkonnas pole neid üldse saada, kuigi nõudlust nagu on. Üle Eesti on mulle teada küll paar müüjat, kellel on koguaeg poegi müüa, aga minu arust on need kohad kahtlased jäneste vabrikud, kus küüliku emmedele puhkust üldse ei anta. Kuulutused on koguaeg üleval, mingid netist võetud pildid ja samad copy-paste tekstid. Kui neile kirjutasin, et soovin poega osta, siis oli nende ainus küsimus millal ma järgi tulen ja kuidas ma maksan… Ka loomapoest mina enda küülikuid osta ei tahtnud, sest sinna viiakse pahatihti liiga noored isendid, kes peaksid veel mitu nädalat oma ema juures kosuma. Sellised lapsukesed surevad alatihti poes/uues kodus stressi, sest on oma emast liiga noorelt eraldatud. Otsustasin, et proovin ka ise küülikuid aretada, aga selle vahega, et meie käest saaksid inimesed terved, tugevad, vaktsineeritud ja piisavalt puhanud vanemate pojad. Kui on turgu, siis on hästi, ning küülikud saavad aeg-ajalt enda brokoliraha ”tagasi teenida”, kui ei, siis pole ka hullu, sest ega see meie pisitilluke Joosep enam mingi eriline ”lisakulu” ole.

Eelmise aasta lõpupoole liituski meie perega väike, valge-mustakirju Joosep, aga minu üllatuseks emastele ta ei meeldinud. Nii palju siis sellest, et sigivad nagu jänesed… Emased muudkui tõrjusid teda, kui tüüp neile pätsi ahju üritas panna. Muidu olid sõbrad küll, magasid üksteise kaisus ja mängisid koos, aga vot, peigmeheks ta neile ei sobinud. Hakkasin siis uurima, et milles see viga olla võib, aga sellega olevatki nii, nagu inimestega – kõik mehed lihtsalt ei meeldigi! Lisaks mängivat rolli ka temperatuur, aastaaeg jms, ala, et külmaga nad ei tahagi paarituda. Lõin siis käega, et noh, ei sobi, siis ei sobi – ju siis pole vaja, ning lõpetasin nende suguelu jälgimise. Elasime kõik õnnelikult (või noh, kas just alati nii õnnelikult) edasi teadmisega, et Joosep on asetatud turvalisse sõbra-tsooni. Seda kuni ühe kauni märtsikuu hommikupoolikuni…

6.märtsi hommikul avastasin küülikuid kontrollima minnes, et emaste puuri põrandal vedeleb kaks roosat tegelast. Üks emastest oli öösel ootamatult poeginud ja nagu esmakordsetel emadel ikka vahel juhtub, polnud tal mitte halli aimugi mis toimub.
Koheselt panin puuri hunniku heina, et poegadele siis ise midagigi pesalaadset teha, enne kui põnnid surnuks külmuvad, aga üks emastest hakkas hoopiski ise heina krabama ja poegadele ümber sättima. Tõstsin siis poegade alla ka tuusti heina ja lasin ema pesa ehitama. Sellega oli siis minu arust ka ”kumb emastest see poegade mamma nüüd on” mure lahendatud. Üks istus kõige kaugemas puuri nurgas (Lumi), kus üldse olla sai, teine aga hakkas kohe pesa tegema (Virsik) – loogiline ju, ei? Hehehee…*

*Kasutan edaspidi seletamisel küülikute nimesi, sest ”esimene emane” ja ”teine emane” kasutades muutus jutt väga kiirelt väga segaseks.

Lume tõstsin nii kauaks Joosep puuri, kui kuurist tema jaoks kolmandat puuri toomas käisin ja seda üles seadsin. Emased on mul alati koos elanud, sest nad on ühest pesakonnast pärit ja ma ei näinud nende eraldi puuridesse panemisel lihtsalt mõtet, nad said alati hästi läbi.

Kuna ema poegadele kohe pesa ei teinud ja see hilisem versioon pesast nägi välja nagu suvaline kinni tallatud hunnik heina, ning karvu ta ka sinna ei kiskunud, et poegadel mõnusam ja soojem oleks, ei andnud mu süda ikka rahu ja käisn poegi aeg-ajalt kontrollimas. Ma tean, et tegelikult ei tohi poegi puutuda, sest emane võib võõrast lõhna tundes pojad maha murda, hüljata või ära süüa, aga ega mul ju väga valikut nagu ei olnud. Mu lõhn oli poegadel juba niikuinii küljes, sest kuidagi pidin ma nad ju puuri põrandalt kokku korjama. Tegin emale enne pai, et tema lõhn mu käe külge jääks ja siis piilusin pessa. Kuna kõik tundus korras, pojad olid soojad ja ilusad, siis sel päeval ma neid rohkem ei näppinud.

Järgmisel hommikul oli aga Lumi end oma puurist välja murdnud ja istus poegade ja Virsiku puuri otsas. Kui ma ta puuri tagasi tõstsin, läks ta väga närviliseks. Jooksis puuris edasi-tagasi, laamendas juurvilja kopsikuga ja raputas puuri võresi. Kuna poegade pesa nägi endiselt samasugune välja, nagu eelmisel õhtul ja mul oli ikka mure jänkupoegade pärast, otsustasin neid kontrollida ja hea, et ma seda tegin! Pojad olid palju kõhnemad, kui eelmisel päeval. Ma eeldasin, et hommikuks on nad ikka kõhust priskemad, sest Virsik neid öösel toidab, aga ei. See, pluss Lume närviline käitumine, tekitasid minus kahtluse, et olen vale emase poegade juurest ära võtnud. Lasin siis mõlemad emased korraga lahti ja otseloomulikult läkski Lumi kohe pesa kohale kükitama ja peagi oli kosta poegade piiksumist, ning üsna pea ka vaikset lutsutamist. Kui Virsik seda nägi, kihutas ta Lume puurist minema. Ma olin nüüd täiesti segaduses, et kumb see poegade ema nüüd siis õigupoolest on? Üks ehitab pesa, teine läheb omast arust poegi toitma – mõlemad käituvad nagu pojad oleksid nende omad.

Jätsin poegade juurde siiski Lume, ning tõstsin Virsiku teise puuri. Mõtlesin, et ega see midagi hullemaks praegu teha ju ei saa, pojad on näljased ja ehk ma tõesti tegin vea, kui pidasin Virsikut nende emaks. Jätsin küülikud mõneks ajaks rahule ja kui neid natukese aja pärast piiluma läksin, kiskus Lumi endalt karvu. Rõõmustasin juba, et no nüüd saab kõik korda ja pojad said vist lõpuks ikka õige ema juurde. Siis aga märkasin, et üks poegadest vedeles jälle palja põranda peal. Kuna nad on tibatillukesed, karvutud ja abitud, ega suuda iseseisvalt end soojas hoida, olin sunnitud jällegi sekkuma, ning poja pessa tagasi tõstma. Vaatasin ühtlasi ka teist poega ja märkasin, et pessa jäänud poeg oli endiselt kõhnake, aga pesast väljaspool vedelenud poeg tundus veidi priskem, kui enne… Üritasin neid rohkem mitte häirida ja oma muretsemisega piiri pidada, aga no kuidas ma saan mitte muretseda, eksole. Iga natukese aja tagant oleks tahtnud neid näppida, et vaadata kas nüüd on ehk ka teine poeg süüa saanud, aga taltsutasin end ikka nii palju, et piirdusin eemalt vaatamisega. Ema oli pessa karvu juurde pannud ja vähemalt ei vedelenud keegi kuskil külma käes.

Järgmisel hommikul läksin aga siiski poegi jälle kontrollima. Emale see loomulikult ei meeldinud ja ta jooksis pesa ette, ning lõi mind käppadega. Tõmbasin siis veidi kaugemale ja lasin ta puurist välja jalutama. Kui ema oli minema läinud, võtsin pesa kõrvalt tuusti tema karvu ja hõõrusin sellega käed kokku, et mu kätel oleks enne poegade puudutamist natukenegi tuttavat lõhna. Pojad olid veelgi kõhnemad, kui eelmisel hommikul, selgroog oli lausa püsti! Ehmatasin päris ära, et no mis jama see ometi on. Proovisin siis poegi mõlemale küülikule vägisi tissi otsa panna (nii tehaksegi, kui ema poegi ei toida). See aga ei kandnud ka mingit vilja, sest poeg otsis nisa, imes hetke, lasi lahti ja hakkas kohe järgmist otsima. Jäi mulje nagu pisike poleks mitte midagi sealt saanud ja sellepärast lasi lahti. Hiljem, kui küülikubeebide käsitsi toitmise kohta uurima hakkasin, nägin, et nii need sindrinahad teevadki, üritades teiste poegade eest tisse ära rabada ja see ei tähenda, et emal piima pole vms.

Helistasin mitmele loomaarstile, kirjutasin gruppidesse ja foorumitesse, aga mitte keegi ei osanud mulle midagi erilist soovitada. Keegi lihtsalt ei ole nii loll olnud, et sellisesse olukorda sattuda, kus ei saa aru kumb emane võiks poegade ema olla. Esimene loomaarst ütles, et kui mul ei õnnesti poegade ema välja selgitada, võiks proovida neile kassipoegadele mõeldud piimasegu anda, või kohvikoorest ja munakollasest ise mingit möksi teha, aga temal olevat kogemus kus pojad hiljem ikkagi surid. Teine oli suhtumisega, et loodus otsustab…

Kuigi hääled ja lõhnad millega küülik varasemalt harjunud on, ei tohiks teda ka nüüd segada, tundus mulle siiski, et Lumi on pinges (hallooo, ta oli 24h oma vastsündinutest eraldatud!), ning emana tean ju isegi, et stress takistab piima teket. Kuna küüliku mamma käib poegi toitmas vaid 2x päevas ja ülejäänud aja teeb võimalikult ükskõikset nägu, et kiskjatele mitte pesa asukohta reeta, siis tundus mulle igati loogiline, et laste kisa, mis elutoas varahommikust hilisõhtuni on paratamatus, teda nüüd häirida võib. Kuigi mind hoiatati, et puuri asukoha muutmine võib küülikule hoopiski veel suuremat stressi tekitada, otsustasin siiski puuri koos poegadega magamistuppa tõsta. Lootsin, et vaiksemas keskkonnas tunneb ta end turvalisemalt ja julgeb ehk poegadega rohkem tegeleda, ning mu sisetunne oligi õige. Kolmanda päeva hommikul olid pojad palju ümaramad ja oli selgelt näha, et ema on lõpuks asjad paika saanud, ning poegi ilusti toitma hakanud. Süda lakkas rõõmust ja hoian pöidlaid pihus, et neil ka edaspidi kõik kenasti läheks!

Rahuliku südamega viisin Annu ratsatrenni, poisid jäid kahekesi koju kvaliteetaega veetma. Kui ma paar tundi hiljem plikaga koju jõudsin ja talle smuutit tegin, otsustasin veidi spinatilehti ka küülikutele maiustamiseks viia. Virsiku puuri juurde jõudes tabas mind aga järjekordne üllatus. Keset pissist saepuru vedeles hinge vaakuv poeg. Ka Virsik oli vahepeal emaks saanud! Haarasin ruttu pisikese kätte ja hakkasin teda fööniga üles soojendama, vaeseke oli täitsa jahe! Mõtlesin, et no on ikka idioot – oma õe poegadele hakkas kohe pesa tegema, aga enda omast on suva, las vedeleb. Tal oli puuris küna heina täis, oleks võinud ehitada nii, et tapab! Aga ei, poeg vedeleb hinge vaakuvana maas ja mutt krõmpsutab rahumeeli kõrval spinatit.

Kui poeg oli enamvähem soe, valasin puuri kotitäie heina ja asetasin poja tasakesi sinna sisse. Nii kaua kui Virsik veel sõi, lõikasin tema turva pealt karvu, et pesa veidi vooderdada. Ise ei teinud ta mitte muhvigi! Tõstsin nende puuri ka ruttu magamistuppa ja sättisin poja poolse otsa ahju juurde, et sealt talle sooja tuleks. Seejärel jätsin nad rahule, lootes, et ema nüüd ise üle võtab ja asjad korda ajab. Aga ei. Kui ma pool tundi hiljem neid vaatama läksin, oli ta heina kõik mööda puuri laiali kratsinud ja poega polnud kuskil! Ma mõtlesin juba, et sõi oma lapse ära või midagi, aga lõpuks leidsin pisikese siiski heina alt, vastu külma puuripõrandat. Ta oli jälle külmumas! Soojendasin poja jälle pihus üles, vaeseke täiesti kõõksus/plõksus mul käes, maru imelikku häält tegi igatahes. Kartsin, et Virsik on talle oma hullusehoos pesa aiali lammutamisega viga teinud… Kaalusin juba, et ehk peaksin pisikese Lume pesakonda sokutama, aga ega see ka nii lihtne ole. Need pojad on ju kolm päeva vanemad, ning küüliku piim muutub ka samamoodi nagu inimesel – vastavalt poja vajadusele ja vanusele. Seega otsustasin, et proovin ikka veel, ning võtsin Virsikul jälle natist kinni ja lõikasin tal igaltpoolt karvu maha, nii palju kui sain, ning vooderdasin jänkutitele uue pesa. Seejärel torkasin ema ninapidi pessa sisse, et ta aru saaks, et ta titt on seal karvade sees ja seda rohkem laiali ei peksaks. Õnneks see töötas ja rohkem ta pesa ei puutunud. Kui ma eile öösel ühe paiku magama läksin ja neid veel hetkeks piilusin, oli kõik kena – Virsik kiskus endalt karvu ja vooderdas nendega pesa. Enne uinumist kuulsin veel kuidas ta heinaga sahistas ja kuidas poeg mõned korrad piiksus, eeldasin, et ehk läks ema teda toitma ja uinusin rahulikult.

Suur oli aga mu üllatus, kui hommikuse kontrolli käigus pesast ühe poja asemel neli avastasin! Virsik oli öö jooksul veel kolm poega ilmale toonud. Ma teadsin, et küüliku poegimine võib kesta tunde, aga et lausa 12 ja enam tundi… Hiljem sain küülikukasvatajate grupist teada, et küülikutel on kaks emakat ja olevat olnud ka juhuseid kus poegimine kestab lausa 24 tundi…

Lume pesakonnaga pole vast enam muret, tema saab hakkama, aga Virsiku titade pärast olen veel mures. Osad pojad olid ikka väga väiksed ja mitte ainult kõhuümbermõõdu mõttes. Üks kõige peal roninud poegadest oli ikka päris tilluke, tundus, et lausa poole väiksem, kui mõni alumine sell. Kõhnavõitu olid nad kõik, aga küllap nad kosuvad, kui ema oma piimavärgi tööle saab ja mina neile rahu annan. Eks ma üritan neid mitte torkida, aga korra-paar päevas pean ma ikka vajalikuks neid kontrollida, et kas kõik on ikka elus, ning kas ja kui palju keegi süüa saanud on. Õnneks on neljane poesakond pigem väike, kui suur ja see ei tohiks emal üle jõu käia. Tavaliselt olevat ühes pesakonnas 6-8 poega, meil on kahe emase peale kokku kuus.

Kes pole varem jänkubeebisi näinud, siis meie omad näevad hetkel välja umbes samasugused. Roosad, karvutud, pisikeste kõrvade ja sabadega, pimedad ja abitud. Nad on samasugused täpilised ja laigulised ka, huvitav kas see tähendab, et nad tulevad ka musta-valge kirjud? Isa on ju musta-valge kirju, Lumi on valge, helepruuni laiguga ja Virsik on Valge-pruuni kirju. Päris vahva värvikompott.

Mis ma lõpetuseks öelda oskan… Küülikud on tegelikult toredad, aga minu kogemuste põhjal ütleksin nüüd, et kolm on lihtsalt liiga palju. Kui sa tahad endale mõnusat sõpra, siis võta üks. Üks ei taju vajadust näidata, et ta on boss, ning ta ei jõua sittuda ja kuseda nii, et maa lainetab. Kui neid on palju ja veel erisoost ka, hakkavad nad välja selgitama kes on karja juht, liider ja kõige kõvem vend terves maailmas (mis piirdub nende jaoks sinu elutoaga), ning suurima tõenäosusega juhtubki nii, nagu minul juhtus. SEDA postitust kirjutades olin ma umbestäpselt ühe-legokasti-kusemise-kaugusel sellest, et panen müügikuulutuse üles. Siis aga hakkasin mõtlema, et kuhu kuradi kohta ma annan need sitapead? Jumal teab kuhu nad nii satuvad ja mis nendega tehakse, kui uues kodus samasugune jura jätkub, sest kes see sellist asja kannatab? Ja mu süda heldis. Ei suutnud mina seda kuulutust teha ja neid ära andma hakata. Jah, on ilged tõprad. Jah situvad maha nagu metslased, aga kas ma teadsin sellest võimalusest, kui ma nad võtsin? Jah… Ma lihtsalt ei osanud oodata, et see sigatsemine nii massiivne on.

Tegelikult jõudsin ma nendega vahepeal juba taaskod rahulikumasse aega ka, kus nad üsna hästi käituvad. Kui maha kusesid, siis näitasin neile loiku ja panin nad puuri tagasi. Üsna pea tegid nad vist järeldused, et maha kusemine võrdub puuri minek ja no seda nad ju ometi ei taha. Kas see lõpetas igasuguse sigatsemise? Ei. Aga laste mänguasjad on nüüd vähemalt puhtad ja ma ei pea päris iga tund kühvliga sitta kokku ajama, kui nad lahti on. Nad on nagu lapsed, koguaeg peab õpetama ja meelde tuletama, ning vajadusel ”karistama”, siis on nad kontrollitavad.

Ühesõnaga, halleluuja, mul on 9 jänest. 😀

so help me god

 


Fb-Button


originaalpostitus

Loe samast kategooriast

Katsetasime drooni ja ma ei osanud oodata, et see postitus selliselt lõpeb

Ma olen täielik tehnoloogiahull. Nii kui tuleb mingi uus tehnoloogiavidin välja, lähevad mul silmad särama. …