Avaleht / Eesti / Kultuuriblogid / Ma võtan oma mantli/ Inriid ja Toomas Nipernaadi/ MTÜ Pärnu Suveteater

Ma võtan oma mantli/ Inriid ja Toomas Nipernaadi/ MTÜ Pärnu Suveteater

Siin sa siis jälle oled. Diivanil ripakil kui tühi tasku, augud sees.  Ootasin sind kogu suve ja ma pole enam kindel, kas tahan sind tagasi. Sinu minekud ja minu ootamised on nii palju aastaid kestnud, et olen sellest abielust halliks ja kõhnaks kulunud. Vaata mu kalbeid käsi, mis sulle sibulat koorivad, vaata mu luidrat selga, mis kummardub, kui sulle leiba lõikan, vaata seda õhukest kaela, mis kurvalt kõverdub, kui sa jälle oma lugudega mind vaikima rääkida püüad. Lugudega, milliseid räägid suvel pargipingil ja rannakivil, festvalimelus ja kohvikutepäevadel. Mida leiavad need kuldjuustega kuulajad? Küllap seda, mida mina enam ei mäleta. Ma lähen nüüd sinu juurest ära. Varem olid sa talvel minu, nüüdsest, kui üksikud mustendavad laigud veel lumega kaetud pole, oled sa üksi. Ära otsi mind, ära palu mind. Vitsuta oma kõht täis, viimast korda ulatan sulle pesemisel puhta pesu ja rätiku. Oma mantli saan ise nagist kätte. Ma ei taha enam.    Vihkamisega, Inriid.        Tiit Palu on võtnud meie ette avada elu, mida Gailit laseb aimata. Mida me Inriid Nipernadist teame? Vaid seda, et tema oli see naine, kes lasi Toomasel vanderselli ja naistemehe elu elada. Vaid? Kuid seda polegi nii vähe. Inriid on see, kelle peale kogu suvine lustilugu toetub, kelle juurde mees talveks süüa ja puhast särki nõutama läheb. Ka armastust.   Nii on Pärnu Jahtklubis laval lugu, kus Inriid ei lähe enam oma meest otsima ja koju tooma, vaid ta ootab, et siis ise minna.     Kui Sepo Seemani Nipernaadi lavale tulles diivanile vajus, tekkis mul mõneti ebameeldiv mulje – näis, nagu oleks mees purjus. Hetke pärast aga meenus, et Gailiti Nipernaadi ei joonud – loodetavasti Palu oma ka mitte. Piret Laurimaa Inriid Nipernaadi oli tulles ja meest kodus nähes nii rõõmus ja naeratav, et see lausa ärritas: No kuidas? Mees on mitu kuud ringi aelenud ja sina naeratad, toidad ja hoolitsed? Võrgutadki? Etenduse kulgedes aga taipasin, et kuule, nad on nii kaua abielus olnud, see on nende armastus. Ära mõitsa kohut! See on nende armastus. Nemad oskavad niimoodi.    Lavakujundus oli lihtne elutuba kõnekate detailidega. Kellakapist paistvad taruvaigu sprei ja antuseptik, näisid talvist Nipernaadit ootavat, et kurgukraabet hukata ja villis kandu puhastada. Põlevad küünlad ootasid meest koju. Nais-ja meesfiguur maalil meenutasid Modigliani silmituid inimesi – kelle maal see tegelikult oli, ei tea. Juhuslik? Silmitu-silmitu, kes ei näe, mis ta lähedal, silmitu-silmitu, kes enam oodates teele ei vaata.     Elava muusikaga laval võib võib minna nii ja teisiti. Inriidi ja Toomase loole mängis tausta ja vahepalasid Olavi Kõrre. Pole vajagi pikalt kirjeldada. Suurepärane.    Ja siis tõrvatilk või lausa meri: Mängukohaks oli valitud Pärnu Jahtklubi purjekakuur, kuhu oli müüdud nii 150 piletit. Kogu publikuosa oli ühel tasapinnal. Kuna olime ette hoiatatud, siis teadsime end teise ritta seada. Etendust nägi umbes viis esimest rida, sealt edasi kuulati ainult kuuldemängu. Selle kohta on teisedki kriitikat teinud ja loodan, et korraldajad on seda kuulnud-lugenud ja võtavad järgmiseks aastaks arutella.        Siin sa siis jälle oled. Diivanil ripakil kui tühi tasku, augud sees.  Ootasin sind kogu suve ja ma olen kindel – tahan sind tagasi. Sinu minekud ja minu ootamised on nii palju aastaid kestnud. Mis siis, et värvin juba ammu halle juukseid ja seelik on suureks jäänud. Vaata mu heledaid käsi, mis sulle sibulat koorivad, vaata mu saledat selga, mis kummardub, kui sulle leiba lõikan, vaata seda õblukest kaela, mis sinu poole kõverdub. Räägi mulle lugusid, las ma vaikin ja kuulan su häält, mida suve jooksul aina meenutasin. Lugusid, milliseid räägid suvel pargipingil ja rannakivil, festvalimelus ja kohvikutepäevadel. Unusta kuldjuustega kuulajad. Ma kuulan ja lähen nüüd sinu juurest ära. Varem olid sa talvel minu, nüüdsest, kui üksikud mustendavad laigud veel lumega kaetud pole, oled sa üksi. Ära otsi mind, ära palu mind. Las ma valan sulle suppi, las ma ulatan ulatan sulle pesemisel puhta pesu ja rätiku. Mantli võtan ise. Ma tulen tagasi.    Armastusega, Inriid.        Dramatiseeris ja lavastas Tiit Palu  Muusika Olavi Kõrre esituses  Osades olid Piret Laurimaa Ja Sepo Seeman      Vaadatud 1. augustil 2018  

originaalpostitus

Teater on mu kirg, raamatud mu armastus ja kui keegi parasjagu ei näe, on multikad mu salasuhe.

Loe samast kategooriast

Simpler On-the-Go Publishing: Background Media Uploading for Android

Version 8.1 of the WordPress for Android app is now available, with some great enhancements to …