Avaleht / Maa / Taludeblogid / Maitseteekond

Maitseteekond

Siit tuleb nüüd minu elu esimene toiduarvustus, mis on täiesti kallutatud, üdini subjektiivne ja ebaõiglane takkapihta. Sest veri on paksem kui vesi.  Meie pere juubilar koos oma külalistega sai kingiks maitserännaku restoranis Ö . Maitserännakule eelnes rännak Saaremalt Tallinna. Sisse seadsime ennast restorani kõrval asuvasse hotelli, kust avanes ilus vaade vanalinnale ja muidugi ka meie restoranile. Hotelli ilusalongist sai ka läbi hüpatud ja peenemat sorti õhtusöök võis alata. Idüll.  image No olekski idüll, kui sellest va restovärgist juhuslikult pisut rohkem ei teaks. Siin ta meil kirjutab (aga te võite selle täiesti vabalt ka lugemata jätta ja rahulikult edasi arvata, et peakoka töö on teisi kamandada ja vahel moepärast natuke leemekulpi liigutada): Ööjutt

Kuid mingem nüüd tagasi möödunud nädalavahetusse. Restoran Ö Ei tea ma suurt midagi maailma toidutrendidest ja suundadest, aga üht-teist ju ikka siit-sealt kuuleb. Ei mingit raketiteadust, ikka värske ja võimalikult kohalik tooraine, õiged valmistamise mõtted ja võtted, kontseptsioon ja see miski, mis ühe restorani eriliseks teeb. Toitu kirjeldada ma samuti professionaalselt ei oska, aga ütlen nii, nagu tunne oli. image

image Jätan perekondlikud emblemised kirjeldamata ja alustan sealt, kus juba kõik ootusärevalt laua ümber istusid. Hakatuseks, maitsemeelte äratuseks toodi.. khmm-khmm kartulikrõpse. Neid sai kasta ürdigeeli sisse. Käin üsna sageli lähetustes ja pikkadel sõitudel tahaks ju ikka midagi näksida (paha komme, ma tean). Nii ostan ma praami pealt topsi juurviljakrõpse ja kujutan ette, et need on ehk väheke kasulikumad, kui kommid või saiakesed. Aga noh, sool ja rasv neis nullib mu kasulikkuse idee muidugi ära. Aga päris head on need sellegi poolest. Olid. Sest peale Ö kollaseid ja lillakaid õhulisi krõbinaid ma vist R-kioski omi enam ei taha.  image Selleri roa suhtes oli mul juba ette kindel teadmine, et see lihtsalt ei saa hea olla. Novembri alguses jagati Silverspooni auhindu ja Ö restoran tõi konkursilt ära Best Fine Dining hõbelusika auhinna. Selle ürituse eel käisid Ö peakokad ETV saates  roogi valmistamas ja seesamune selleriroog maitses kreembrülee ja jaapanlasest koka valmistet roa kõrval hindajale kõige rohkem. Teleka ees mõtlesin, et tuhkagi, kiidad seda sellerit lihtsalt selle pärast, et see on kasulik ja taimne ja lahja ja üldse, et jutt oleks poliitiliselt korrektne. Ma isiklikult ei söö sellerit. Noh ja võite juba arvata – ainuke roog, millest mul pilti ei ole, ongi seesamune selleriroog! Sest et see libises nii kiiresti ära, kuna oli niiii hea. Toidu mõte oli selles, et kõik osised taldrikul olid tehtud sellerist erineval moel ja vadakust ning võist kaste pani i-le täpi ja ma ütleks isegi, et jotile ka. 
image

image


Siis toodi potikesi-pütikesi. Aa, iga käigu kohta räägiti juttu ka. Kust on tooraine pärit ja mis seal topsikestes üldse on. Munakoore sees oli siidjas-piimjas kergelt vahune vedelik. Inimene sööb ikka ajuga küll. Ei, see ei olnud piima, jogurti, keefiri või koore toit vaid hoopis.. kalatoit! Ja särtsukurgine ja tilline. Ja ma ei tea siiamaani, kas oli see supp või kaste, söök või jook. Igal juhul kõik kraapisid oma munakoored tilgatumaks ja tundus, et vaatasid munakoore all olevat heinagi sellise pilguga, et ehk on ka söödav ja ehk on sama hea.
image
Lusika peal oli üks väike oma maja pelmeenikene lamba- ja veel miski lihaga; kaste, murulauk – ükski neist komponentidest ei saanud sealt puududa. Mhhh, nii vähe! Ja mustas topsis oli soe jook punapeedist – soolakas, hapukas, mahe ja maitsekas. Aga siis toodi nuku toidud. image Tillukesed vormileivad ja -saiad. Tatrajahust ja rukkijahust. Suus tundusid peaaegu nagu keeksikesed. Lisandiks koorevõi röstitud toortatraga, vadakuvõi, roosa sool ja maitseroheline. Jahud toodud mahetalust, või ise rõõsast koorest kokku löödud.  Õhtu edenedes olid kõik lauad täitunud. Näha oli, et inimesed ei tulnud sinna lihtsalt kõhtu täis sööma vaid maitseid nautima, üllatusi kogema, õhtusöögist endale meeldivat sündmust tegema. Pooled olid välismaalased, neile räägiti siis inglise keeles Rautsi talu juurikatest ja Pärnukandi kohakalast. Kohast saigi minu üks lemmik. Õigemini oli nii, et mis käik parajasti pooleli oli, see ka lemmikuks sai. Kuni tuli järgmine ja sai uueks lemmikuks. image Koha kohaks. Muidugi oli see võiga hõrguks praetud ja nahk hea krõbe, aga tule taevas appi, mis seal juures oli! KAPSAS! Kala ja kapsas. Kala kapsaga. Kapsakala. Mida veel? Korraks meenusid jõuluõhtud vanaema-vanaisa juures talus, kus tehti imehäid suretud (suretatud) kapsaid. Aga no neid söödi ikka liha ja kartuliga, mitte kalaga. Eelarvamused põrmustusid esimese suutäiega. Krõbepehme kalaamps, suitsune kapsaamps, magushapu kapsaamps, natuke rohelist, imetabane kaste.  Meid viidi kööki ka. See on iga naise lemmikvaade, kui mehed köögis toimetavad. Kord ja süsteem. Keskendunud asjalikkus. Kiirus ja vilunud liigutused. Ilmselgelt ka omad siseringi naljad, heade mõtete jagamine ja üksteisest hoolimine. Sest et kui köögis oleks vimm ja viha, siis oleks ka toit kibe. Sööjate tänu on küll meeldiv, aga see ei toida. Palk on ju alati igaühel liiga väike. Sestap lihtsalt peab olema kollektiivis veel midagi, mis motiveerib. image image Räägiti ja näidati. Köögis teatakse sinust vahel rohkemgi, kui arvata võid. Kui keegi laua broneerib, küsitakse eelistuste, allergiate ja toidutalumatuste kohta. Kuidas ikka mõnekümne aastaga kõik muutuda võib! Keskkooli lõpuklassis võtsime sõbrannaga julguse kokku ja läksime päevasel ajal restorani. Igaks juhuks panime passid ka taskusse, et oma täisealisust tõestada. Kelner näitas ilmselgelt oma ebasümpaatiat välja mingite tõenäoliselt kehva maksejõuga plikade suhtes. Kui lõpetuseks jäätist tellida soovisime, visati meid restoranist peaaegu välja ja öeldi, et minge, lapsed, ostke omale jäätist tänava pealt putkast! Kartsime, et vanamees läheb ja kaebab veel koolis õpetajale ära, et ise koolilapsed ja juba nii amoraalsed – käivad restoranis! Aga tuleme uuesti helgesse tänapäeva tagasi. Lõime kõik peakokaga nukid kokku ja läksime tagasi lauda. image Toodi lammas. Lambaga on mingid lood. Eesti lammas ei saavat Uus-Meremaa ja Islandi lambale vastu. Kaugelt tulnud, aga parim. Teades, et üks peakokkadest käis suvel Islandil puhkamas, ei saanud  me mitte tögamata jätta, et ta selle lamba sealt ise lennukiga kaasa tõi.

Restoranidel Ö ja Kakas Kokka on kaks peakokka – sõbrad, saarlased. Kas nii saama? Väga hästi saama, sest uks ja ukseorv oli parima restorani tunnusmärke täis. Üks kord võib peaaegu iga restoran parimaks saada, aga katsu sa seda taset aastast aastasse ja kõigil aastaaegadel  hoida. Pealegi linnas, kus toitlustusasutusi on igal smmul vaat et mitu. 

image Lammas image Hõbelusikas. Paraku pronksist. Lamba juures hakkas minul juba raskeks minema, aga juba puhtast uudishimust koostasin oma kahvli otsa erinevaid kombinatsioone lihast, soojast salatist, nuikapsasast, suitsusest kastmest, ürtidest ja shiitake seentest. See peakokk, kes meiega lauas istus ja päris tavalist restoranikülastajat kehastada püüdis, lohutas, et nüüd juba hakkabki magusaks minema.  Meie seltskonnaga oli muidugi üks probleem. Me ei olnud omavahel ammu kohtunud ja jutustada oli palju. Sestap tegime heade teenindajate elu pisut raskeks. Olime umbes nagu koolilapsed, kes korralikult õpetaja juttu ei kuula. Aga nad olid väga tublid, kiired ja siirad. Ei toimunud mingit robotlikku etendust ja pingviinide moodi koogutamist. Ja ometi kujunes meie teenindamisest väike etendus, kus ühe teenindajanna kanda oli suurem osa toimetustest. Kord olid aga ümber laua mehed mustas, kes ühekorraga kõigile taldrikud ette asetasid ja teine kord seisid laua otsas pikad noored mehed, kes nii koduselt oma kastmejuttu rääkisid. Teadlikum lauanaaber siis ütleski, et tegelikult nad ei ole saarlased, aga õpivad hoolega saaremaa keelt. Äi see kena, kena.  image Oehh, magusa taldrikul oli samuti hääd-paremat – koogiõhik, sorbett, kreemjal tarretisel mahlane tarretis. Eelmiseid käike ei oleks nagu olnudki. Aga enne, kui seda maiust sööma hakkasime, ilmusid lauale vaagnad kadakaokste, kuusekäbide ja pihlakakobaratega. Süüdati särisev vulkaan sünnipäeva puhul ja kannudest valati midagi aromaatset okstele. Justkui elus loodus ise oleks hakanud mööda lauda voogama – laukasood ja uduvood ning see kõik paelus pilku ja rõõmustas meeli. image image Olin seal restoranis päevasel ajal käinud ja ei saanud siis väga sisekujundusest aru. Et on nagu natuke retro ja on nagu pisut popp, ei uhke lux ega ka päris lihtne, kuid õhtul koos valgustusega loksus kõik paika. See koht päeval avatud ei ole. Oli hubane, oli õhku ja soojust ning hea aura. Isegi meie peagi viiene istus kogu õhtu lauas, sõi oma lemmiktoite, kuigi need olid pärit sama köögi teise restorani (Kaks Kokka)  menüüst. Vahepeal laps joonistas ja kleepis kleepse, kuulas ja vaatas. Mina sain kingituseks pildi, kus meie kaks ilusasti peal. Küll ma dešifreerisin, et mida need nooled küll tähendada võiksid, kuni taipasin, et need on K tähed. Otsekohe lugesin lause välja – Kure  mana kalis (Kuressaare vanaema kallis). image Ja tuligi viimane suupoolis – käsitöökommid. Täiesti uudsed maitsed. Ümbert tuhased tihked trühvlid, ise tehtud martsipaniümbrises purjus mari ja hapukad iirise moodi kompvekid. image

Aga iga hea asi… ei pea sugugi alati otsa saama. Inimene tahab teine kordki süüa ja elamusi saada. Kohti jätkub. Siinkohal veel üks lugu, mis ei ole otseselt toiduga seotud vaid mõtlemisega üldse. Kord paluti mul vestelda ühe väikese koolipoisi isaga, kelle poeg oli mingi suuremat sorti pahanduse teinud. Juhtum oli esmakordne ja kogu pere oli ähmis ja häiritud. Isal palju tööd, emal lapsed kantseldada ja poeg teeb pätti. Küsisin siis, et kuidas te oma perega ka aega veedate, mida koos ette võtate? Ja noor isa ütles lausa hingepõhjast, et minul küll ei ole võimalik perele välismaa reise lubada, et puhata ja koos olla. Küsisin siis, et aga käigud loodusesse, piknikud, mängud, sport ja kasvõi võõramaateemaline piknik keset oma suure toa põrandat, kui kuhugi minna ei ole võimalik? Selle peale vaatas see mees mind kui tulnukat. Mis mõttes kodus keset põrandavaipa teetseremooniat teha või koos lastega Ameerika lipukesi joonistada ja burksi süüa? Tahangi öelda, et selleks, et elamusi oma ellu tuua, ei peagi iga kord kuhugi sõitma ja palju raha kulutama. Kui see võimalik ei ole, siis peab oma loovust kasutama. Tuleb igati kasuks ja teeb elu huvitavaks. Ja lapsedki leiavad oma tee. image Kokad Ranno ja Martin Hõbelusika galal   Aga olgu nende auhindadega nagu on. Ettevõtte ainuke eesmärk on teenida kasumit. Käisime järgmisel õhtul veel nende restoranide ukse vahelt sisse piilumas, et äkki rändame veel natuke mööda maitsemaastikke.  Aga maja oli nii puupüsti rahvast ja mitmekeelset suminat täis, et jalutasime 20 sammu üle õue oma hotelli alla restorani. Seal valitses vaikus, peale meie oli söömas veel 2 inimest, hiljem lisandus üks grupike. Igaüks elab nagu oskab.    image

originaalpostitus

identicon
Tere! Rõõm kohtuda!:) Teie uusmaakas Katrin

Loe samast kategooriast

Söömad-joomad salve

Ühel päeval mõtlesime, et vaataks õige suurelt ekraanilt oma reisipilte ja filmiklippe. Seks puhuks tellisime …