Avaleht / Maa / Taludeblogid / Mehetegu

Mehetegu

Mõtlesin, et ei tea, kas peaks ehk arsti juurde minema? Sellise arsti, kes otsib inimesest üles tema kaduma läinud edevuse. Sain siin vahepeal ühe meheteoga hakkama, aga kirjutanud sellest ei ole sõnagi, kuigi juba pea kuu aega möödas. Veel tahtsin ma üles riputada mõned kenad sügisesed pildid, sest sügis ju ometi kestab veel.  image Kirsten Pink image Õueviinamarjad elasid paar esimest külmalainet ilusasti üle. Külmast aina magusamaks läksid. Eks see pisike kasvandus sel suvel väheke käest ära läks, aga õnneks on uus kevad juba teel.  image

image image image Viimane vapper

Aga s e e sündmus, millest rääkida tahtsin, andis vihjeid juba terve eelneva nädala. Lubas ilusat ilma, õiget tuult ja lõpuks oli ka piisavalt vaba aega. Mõte oli kalale minna. Mõte sai teoks. Kaks kuud oli pidanud oma aega ootama ka vennalt sünnipäevaks saadud sädelev lant. Ja kui päris aus olla, siis landi oli poes välja valinud hoopis venna tütar. Nii et hoopiski tõeline naisenergia oli sellesse meheteosse sisse kodeeritud.

Imekombel oli just sellel nimetatud nädalal meie toidulauale sattunud mitmel korral kala. Linnas tegin esmakordselt katsetusi kale ehk lehtkapsaga ja maal praadisin lihtsalt värsket silku, mida traallaevadelt külmhoonesse toodud oli. Nii et mitte kalapäev vaid kalanädal. Ja see muudkui jätkus..

image Tegelikult on merikapsas palju parem kui kale

image

Mere ääres oli jälle see nimetu aastaaeg – sume, aga mitte suvi; tuuline, aga mitte kõle. Kalapüügiga tegelesin seal ainult natuke aega, läksin hoopis mööda mereranda kõndima.

image

image Kes?

image Meri annab – pirakas porgand ja pisike kala

image

image

image

 Päike hakkas juba loojuma ja mul tuli idee vahetada kohta. Läksime sinna, kus meri oli kivisem, sest kala pidi ju teatavasti kivi taga passima. Hakkasime siis püüdma. S.t. mina hakkasin püüdma ja mees jalutas.

Jõudsin veel mõelda, et kuidas see rannajoon ja merevaade ikka nii teistmoodi on? Eelmises kohas oli Läti otse ees. Nüüd seisime ainult natuke maad eemal, aga Läti oli silmapiirilt kadunud või õigemini jupp maad paremale poole kolinud. Äkki jäi mu lant kuhugi kinni, aga peagi tuli kerides tutaki-tutaki edasi, nagu ikka siis, kui suur rohututt otsas on ja see mööda merepõhja edasi liigub. Kerisin väikese pingutusega edasi, kuni arvatav rohututt äkki vees pöörlema kukkus. Kala!

image

Hiljem küsiti minult igasuguseid küsimusi, et kui kaua siis purikas ka tantsu lõi ja kas tegi ka palju küünlaid (veest väljahüppeid). Mitu korda enne ära ujus, kuni lõpuks veest kätte said? Tegelikult midagi sellist ei olnudki. Kuigi peast jõudis sada mõtet läbi käia ja käed-jalad põnevusest värisesid, käis kõik kiiresti ja rahulikult. Punane oli käes.

Muidugi haaras siis ka teine kalamees innukalt spinningu, aga üsna kohe läks pimedaks ja vurasime koju ära. Kusjuures vähemalt ühel reisijal oli terve tee suu kõrvuni peas.

Sel päeval oli mitmetel teistelgi tuttavatel kalameestel õnne, sest oligi selline hea võtupäev. Aga kas ka mõnel naisterahval lõhelisega nii hästi läks või üldse kunagi läinud on, see on teadmata.

image

Muidugi tuli kellelgi see kala ka ära puhastada ja eks igaüks pea oma supi ikka ise ära sööma. Tegime siis sellest kohmakast nüsimisest võimalikult meeldiva sündmuse ehk et avasime 2013 aastakäigu enda tehtud  rose`veini. Mnjaa, oleks teadnud, et see vein ligi viie aastaga nii heaks läheb, ei oleks seda nii vabalt kahte lehte laiali jaganud. Aga vähemalt on mul nüüd hindamatu teave olemas, et meie koduaia õunte mahlast tehtud veiniga peab väga kannatlik olema.

image

image

Tahtsin loodusele selle kala eest midagi vastu anda ja kuna kalapüügi luba oli lõppemas, siis ostsin uue aastase loa. Tegelikult me ju talvel ei kalasta ja tavaliselt ostan pooleaastase loa. Aga las siis läheb see pisike summa Eesti looduse heaks.

Järgmisel päeval käisime veel mere ääres, aga ei olnud enam s e l l i n e päev. Päev oli karge ja talvine, tuulesuund muutunud.

image

image

image

image Muudkui tuli kalda poole, ei olnudki vaal

image

image

Sirvin maal vahel õhtuti raamatut Sõrve ajaloost. Seal on välja toodud arvud, kui mitmeidkümneid paadilautreid poolsaare kaldail omal ajal oli. Nii et mere ääres ei ole lihtsalt kivid maas vaid need on sageli endised lautri või paadisadama kohad. Niisamuti ei ole mere äärest leitud must puunott lihtsalt üks põlenud ront vaid võib olla hoopis kunagise Rootsi sõjalaeva osa. Siinkandis läks kunagi põhja kümme tammist sõjalaeva. Kõige paksematest tammeplankudest olid tehtud suurtüki tekid. Tamm tõmbub aga merevees mustaks. Asjatundja võib niisugust tükki vaadates öelda, millise laeva fragmendiga tegu. Paraku meeldib selline puit ka mööbli või iluasjakeste tegijatele.

image

Neli aastat on siin elatud ja oldud, aga alles nüüd leidsin oma maa pealt lumemarja põõsad! Õige nimi on muidugi lumimari. Hea leid. Olin kusjuures juba plaani pidanud neid kuhugi istutada. Sest mis maakodu see ilma lumemarjata on. Imestan ikka, et lastena teadsime maal justkui iseenesest, mida sündis suhu pista ja mida mitte. Lumemari kõlbas vaid näppude vahel puruks plõksutamiseks.

image

image

Kõik teeääred on meil kaablirulle täis ja lootsime juba, et DigiTee on kohale jõudnud. Aga ei, see olevat midagi muud. Suve lõpus muutuski meil internet hirmus aeglaseks ja uurisin juba firmasid, kellelt võiks teenust osta. Siis aga mõtlesin, et see ei saa ikka loogiline olla, et neli aastat lipanud internet järsku ära kaob. Võtsin siis oma telefoni põhjalikult ette ja oligi vaja seal käsitsi seadeid muuta. Ega ma eriti asjatundja ole, aga katseeksituse ja intuitsiooni meetodil saan arvutiasjadega enam vähem hakkama. Nüüd jagab mu telefon jälle korralikult netti arvutisse.

image

image Tööd on tehtud tublisti

image

Möödunud nädalavahetusel oli tormine ja vihmane, sekka päikestki. Laupäeva õhtuks olime kutsutud soomlaste juurde ja oli tõesti tore Soome100-teemaline õhtu hõrgutiste ja vahvate naabritega. Laiali minnes oli kuraasi ülearu, vähe puudus, et mehed oleksid hakanud kaablit maasse kaevama. Päkapikud olid ju ägedad väikesed labidad kinkinud. Kaablirullid jäid siiski oma robotmasinat ootama, aga mina tegin järgmisel päeval tõesti aasta viimase istutuse. Olin kaks aastat tagasi viis pähklit lillepotti kasvama pannud. Esimesel aastal ei tõusnud midagi ja arvasin, et ju siis ei läinud idanema. Sel aastal ilmus aga potist kolm ilusat taime. Peotäie väga suuri metspähkleid olin saanud aga tookord enne jõule oma mehe ülemuselt, keda mina nägin esimest korda elus. Loetud nädalate pärast teda aga enam ei olnud.. Siis mõtlesingi, et saagu neist pähklitest õige puud.

image

image

Aga põnev uudis on see, et ühes Tallinna antiigipoes oli suur allahindlus ja mina tegin jõuluaega arvestades täiesti ebapraktilise tehingu – ostsin kummuti. Neli aastat olin sellist varianti oodanud, et hind ja kvaliteet vastuvõetavad oleksid. Nädalavahetus kuluski siis maal tuba planeerides, mööbeldades ja paigutades. Kummut on praegu alles teel, ju see siis koos jõuluvanaga kohale jõuab.

🎅

originaalpostitus

identicon
Tere! Rõõm kohtuda!:) Teie uusmaakas Katrin

Loe samast kategooriast

🍁 originaalpostitus