Avaleht / Elu / Pere- ja lapsed / Meie aus kogemus Bugaboo Donkey2 Duo’ga

Meie aus kogemus Bugaboo Donkey2 Duo’ga

Ma tahtsin seda postitust teha alates ajast, mil vankri üldse ostsime. Meie kasutame oma kahe väikese vanusevahega lastega liikumiseks Bugaboo Donkey2 Duo’t. Vankrist ja sellest, miks just Bugaboo, kirjutasin lähemalt SIIN.

Kuna Bugaboo vankrid ja kärud tunduvad olevat suuresti moevärk ning üsna hinnalised, siis kindlasti tekib paljudel küsimus: mis värk sellega on, kas tõesti on see populaarsus ja hind õigustatud? Või on see järjekordne trend, mis “peab” olema?

Minu plaan oli algusest peale ausalt ja objektiivselt vankrisse suhtuda, kasutada seda maksimaalselt – igal maastikul, igas asendis (nii mono ja duona, turvahälliga jne) ning kirjutada üks aus postitus.

Nüüdseks, kui oleme oma Bugabood kasutanud u. 1,5 kuud, saanud nii vihma, tuisku, jääd, sula ja pakse lumehangeid, võin ka postituse ära teha, sest olgem ausad, eks meie kliimas huvitabki kõiki vankriga liikumine just keerulisemates oludes.

Nagu iga asjaga – ei saa olla KÕIK kõige parem, aga saab olla väga hea ja loetlengi üles omadused, mis meeldivad ning mis võiks veel parem olla.

Bugaboo Donkey2 Duo plussid:

  • Kerge – ma olen seda enne maininud, aga tõesti, see on kahe lapse vankri puhul ülisuur asi. Kui teil peaks olema veel kuskil trepid, kust vaja vankrit ja raami üles-alla tassida, nagu meil, siis on see eriti hea vanker! Korvid-istmed käivad klõpsuga ära ja on nii kerged, et lapse kaalule lisandub vaid õige vähe. Tõstmise teeb mugavaks veel tugev sang, nii, et sang pihku, trepist üles ilma mingisuguse ähkimise-puhkimiseta. Ja kui korvid-istmed-lapsed toas, siis kalpsad kiirelt raami järele, mis on veel eriti kerge ehk siis pole muret, et lapsed ilma sinuta liiga kaua üksi toas on, kuna raami saad põhimõtteliselt “kaenlasse haarata” või tuled mööda treppe üles, sõidutades ilma igasuguste jõu- ja ilunumbriteta. Nii, et igapäevane toimetamine vankriga on tõesti mugav ja minu jaoks on see ülisuur asi. Näiteks, kui mul oli suur Emmaljunga vanker, oli korvi ja raami vedamine täielik peavalu ning väsinud emale, oli see lihtsalt lisastress, mis pani tundma, et jeerum, ma ei jõua mitte midagi.
  • Mahub igale poole – jaa! see tundub võib-olla imelik, et kahe lapse vanker on väike, aga mina imestasin (eriti peale Emmaljunga ja Baby Jogger City Elite’i omamist), kui väike see on! Ma saan absoluutselt igalt pool ilma probleemideta läbi, olgu see tavauks, lift või turvavärav – mitte kuskil ei ole jänni jäänud, nii et nüüdseks võin öelda, et ma isegi ei mõtle kuskile poodi minnes, kas minna või ei, kas mahun või mitte, ma lihtsalt lähen, sest nii palju usaldan Bugaboo mõõte. Ainsad kohad, kuhu ei mahu, on vast mingid sellised poed, nagu näiteks Koduekstra, Jysk, kus on palju igasugust kraami, palju kitsaid riiulite vahesid jm. Aga nendesse ei tasu niikuinii lastega minna, sest milline laps vaatab rahulikult pealt, kuidas ema tuhandete asjade seast mingeid pudinaid uurib ja milline ema saab rahulikult üldse oma asju seal valida, kui lapsed kaasas. Kui on vaja käia, siis Jaanus kärutab laiemates vahedes või õues, mina valin oma salvrätid või misiganes asja ära ja tulen tulema.
  • Väga mugav lükata ja manööverdada – see haakub osaliselt eelmise punktiga, aga jaa, tõesti, ühe käega keeran vankri ringi, nii et isegi ei mõtle sellele – võin vist öelda, et ma saan liigutada vankrit nii, nagu ühe lapse käru. Ma imestan siiani, pea 2 kuud hiljem, kui vähe suuruse vahet ma ühe ja kahe lapse vankrite vahel tajun. Seega, taas ütlen, ma ei pea mitte kuskil mõtlema sellele, kuidas ma mahun, kuidas keeran ja pööran – see kõik käibki imelihtsalt.
  • Funktsionaalsus – kui vaja panen turvahälli, kui vaja, siis vankrikorvi, kui vaja kasutan kahe lapse vankrina, kui vaja panen ühele lapsele lisaks vaid ostukorvi – see omadus on absoluutselt tippude tipp meie jaoks ja pole paremat, vajalikumat funktsiooni, kui selline kombineerimine! Me kasutame absoluutselt kõiki variante igapäevaselt! Kui käime kuskil autoga, on raamil turvahälliadapterid ja istumisosa. Kui ma teen üksi vankritiiru ja Jaanus on Johaniga, näiteks kelgutamas kuskil mujal, panen ostukorvi vankrikorvi kõrvale ja jalutan beebiga. Kui Jaanus läheb Johaniga jala poodi, võtab ta istumisosa ja ostukorvi. Ning loomulikult kõige rohkem kasutame nii, et vankrikorv ja istumisosa on kõrvuti ning saame kõik korraga õue ilma suurema nuputamiseta, et kes kuhu ja kui kaua Johan jaksab jalutada või mida. Mõlemad lapsed teevad lõunaunedki kärus. Ma siiralt usun, et ükski teine vanker ei suuda selle omadusega Bugabooga konkureerida. Aga ma, muidugi, ei tea kõiki maailma vankreid, lihtsalt, et kahe lapse variante uurisin enne ostu väga palju ja tõesti, pole ühtegi nii mugavat versiooni silma hakanud.


  • Lastel on sees mugav! – kui ma algul BB Donkey lamamis- ja istumisosasid nägin, olin kindel, et need on liiga kitsad. Imestasin, kui sügav on vankrikorv, aga tundus nii kitsas, et siin, küll pikka pidu ei ole. Eriti veel talvel, mil lastel on paksud riided seljas. Tegelikkus on see, et kõige püstisemas asendis (mis tundus algul kõige ebamugavam), on Johanil eriti hea olla – ta näeb kõike, ei upita end ettepoole, nagu teistes kärudes tegi ja istmesse mahub oma paksude kombekate/jopede-pükstega ideaalselt ära, jääb sinna lausa magamagi, sellisel juhul panen istme lamavasse. Ta võib seal mitu tundi magada, nii et ei saa ebamugav olla. Ja Johan ei ole väikest kasvu laps – 92 suuruse kandja. Korvi osa on samuti mõnus – Oskaril on seal tõeline pesa-tunne, sest ei laiuta vankris, vaid on mõnusalt kookonis. Tänu korvi sügavusele mahtus sinna ideaalselt lambanahk, mille ääred olen veel üles keeranud, ise on ta paksus talvekombekas, mille all on Joha meriinokomplektid – tal on soe, mõnus ja mahub ilma igasuguse mureta ära. Kasvuruumi on ka kõvasti, eriti pikkuse osas.
P3240224 (2)Johanil on, muidugi, eriti mõnus teda torkida …
  • Suur pakikorv all ja ostukorv kõrval (mono-versioonis) – väga tähtis asi! Kahe väikelapse vanem peab ka palju asju kaasas kandma, kasvõi see, et ostma peab kahed mähkmed ja iga lapsevanem teab, kui suured need pakid on. Kui vankrit monona kasutada, on tegemist eriti luksusliku variandiga. Suures korvis, mis vankri või istumisosa küljele käib, on veel lisataskud, kuhu saab rahakoti, telefoni jm panna, kogu korv on veekindla lukuga kattega, nii et pole muret ilmaolude ega varguste osas. Kui kasutada duona, siis saab kasutada alumist korvi, millel on ka väikesed võrktaskud, et peenem kraam kaotsi ei läheks. Ühesõnaga, vedamisruumi on, nagu eeslile kohane.
  • Suured rattad – ma kartsin kõige rohkem seda, et esirattad jäävad siiski väikeseks, aga kui ma vankrit kokku panin ja üks ratas mulle pihku jäi, olin üllatunud, et oh, nii suured rattad, need on raudselt tagumised. Ahh, ei olegi?! Need olid esimesed ja tagumisi nähes, olin ma veel õnnelikum – tõesti, üllatavalt suured rattad. On ju mõõdud igal pool kirjas, aga mul ei ole vist parim silmamõõt ega ettekujutus asjast – sain igatahes meeldivad üllatuse osaliseks. Nüüd, kui oleme sellega ringi kärutanud, siis need rattad tulevad toime nii tavateel (ei üllata), kui ka metsa vahel, käinud oleme üle küngaste-mätaste – sõidab igal pool.

Need olid peamised plussid ja minu jaoks ülisuured ning olulised plussid. Nüüd, kui olen vankrit igapäevaselt igas versioonis kasutanud, on ilmnenud ka asjad, mis võiksid paremini lahendatud olla. Siit see nimekiri tuleb.

Bugaboo Donkey2 Duo miinused:

  • Turvahälli peale panemine ja äravõtmine, turvahälliga laiuse muutus – kui muidu vankrikorv ja istumisosa käivad väga kergelt ära ja tagasi, siis turvahäll ei ole nii, et klõps, panen selle peale, vaid turvahälli tuleb adapteritesse n-ö sihtida. Kuna vanker ise on viidud minimaalse laiuse peale, on iga millimeeter arvel, seega turvahälli ja adaptereid peab vägagi sättima, et õigesti läheks, kõrvalolevat istumisosa veidi eemal hoidma, et kaarvari ei segaks jne. Ehk siis natuke rohkem nikerdamist, kui olen harjunud või kui sooviksin, aga kui see asi selgeks saab, millise nurga alt, kuidas peab panema, siis pole probleemi. Ma ise arvan, et kuna häll on siiski teise firma oma, laius teine, eriti hälli sang just, mis ei taha nii vabalt mahtuda, siis ei ole see nii millimeetri täpsusega tehtud lahendus. Aga tegelikult see mahub sinna küll, lihtsalt VÄGA täpselt, täpsemalt, kui kiirustav inimene seda tahaks 😀 Samuti on läbi kitsama ukse minek koos turvahälliga suurem sihtimine, kui seda on korvi + istumisosaga. Lihtsalt rohkem sihtimist ja vähem tormamist – kõik siiski mahub.
  • Vedrustuse puudumine – kui linna vahel siledal teel või mujal pehmematel teedel (lumi või muru jne) kärutada, on kõik väga hästi ja ideaalne – sujuv, mõnus sõit. Kui aga peamiseks kärutamise teeks peaks olema auklik või kogunisti kruusatee, siis ütlen ausalt, see vanker vist ei ole parim variant. Mina sain selle kogemuse metsa vahel kärutades, kui porine tee oli ära jäätunud, Jaanus sai kogemuse, kui lörts tavateel oli ära jäätunud ehk siis, kui terve tee oligi künklikult jäätunud ja suurte vagudega, nii et usun, et kruusateel on vast sama efekt. Võimalik, et eksin, kuna need ära jäätunud porised vaod võivad olla kõrgemad ja ebaühtlasemad. Siiski, see päev ma igatsesin suurt vedrulaeva. Aga ainult see päev 😀 Muidu, kui olen metsaradadel jalutanud, ei ole niisama puujuured ja muu, mis maas on, seganud Ma võin öelda, et minu lapsed magasid nagu notid sellel hetkel, aga tean, et mõnele lapsele ei meeldi see kohe üldse ja äratab üles, nii, et kui teie teed on peamiselt auklikud, siis peate vast mõne vetruvama isendi valima.
  • Helkurite puudumine – pole nüüd teab mis suur asi, aga pimedal ajal hakkas silma, et mitte kuskil pole mingit peenikest ribagi. Ma miskipärast arvasin, et kõikidel vankritel on. Igatahes, võiks olla, aga mõistan – ega kõik inimesed maailmas ei ela sellises vööndis, kus enamus aastast on õhtud ja hommikud pimedad. Igatahes, ostsin raamile 2 helkurit.
  • Mobiili-, rahakoti-, muude asjade koti puudumine – ok, selle saab juurde osta, tegelikult, aga nii hea oleks, kui oleks kuskil väga mugavas kohas mingi väike kott või sahtlike, kui ma seda suuremat varianti sanga külge ei taha.
  • Kaarvarjude liiga kerge ärakäimine – kaarvarjud on kinnitatud kolme traadiga, mis käivad vankri raami külge “pesasse”. Kui hooletult varjuga sahmida ja liiga järske liigutusi teha, võivad need otsad sealt pesast välja tulla. Seda on juhtunud mõned korrad (algaja asi ja ajas veidi närvi), aga kui vankri hingeeluga end kurssi viia, siis oskab end sellest hoiduda. Siiski, võiks natuke kindlamini kinnituda. Muidugi, varju üles-alla lükkamisel seda ei juhtu, pigem, kui mässata korvide ja hällidega. Seda juhtus meil päris alguses, nii, et kordan, harjumise asi.
  • Alumise pakikorvini ulatumine – kui on nii vankrikorvi- kui istumisosa peal, siis alumise pakikorvini ulatumine on natuke ukerdamine, ei ole nii, et suts, viskad asjad alla – lamamisosa on päris madalal ja istumisosa juures on raam täpselt niimoodi ees, et ülimugav asjade “loopimine” sinna alla ei toimu. Samas, mul pole kogemust, äkki kahe lapse vankritel on kõigil see efekt. Ja samas, see on nii väike miinus, et mõttetu kirja panna, tegelikult 😀

Need nn miinused on asjad, mis ei ole antud juhul minu jaoks määravad – selliste omadustega kahe lapse vankrit teist ei ole ja see, kuidas ma igale poole pääsen, igal pool liikuda saan ja ma ei pea mitte midagi juurde nuputama, kuna kõik on sellel vankril olemas, on meie jaoks kirjeldamatu kergendus! Kahe väikese vanusevahega lapsega on niigi väga palju “pusletamist” ja sättimist – pea on nagu suur arvutisüsteem, mis iga päev mõtleb ja kalkuleerib, kes enne, millal, kuidas. Ja see, et õues käimine, autoga sõitmine ja käru kaasaskandmine, kõige kombineerimine nii üksikult kui mitmekesi, ei ole mingi mure, on nii suur kergendus, et minu jaoks on igal juhul see vanker iga senti ja populaarsust väärt. Jah, on asju, mis võiksid veel paremad olla, aga kui mõelda teistele kahe lapse vankritele, siis meie perele oli see tõepoolest ainuvariant.

Me käime iga päev õues, vanker on pidevalt kasutuses, vahel hommikust õhtuni, nii, et mingit ebamugavamat varianti, mida enda jaoks toimima panna, ei kujutaks ma ettegi. Siin on mõned pildid veel meie tavapärastest käikudest metsas, hommikust õhtuni linna vahel tiirutades – küll lumes, küll mujal. Nii, et pean seda “igavat” juttu edasi rääkima – me oleme väga rahul oma valikuga!



P3240163



originaalpostitus

identicon
Olen esmakordselt ema ja kirjutan avameelselt kõigest, kuidas mina midagi näen/teen/tunnen. Ausalt ja filtrita.

Loe samast kategooriast

Mehed võtavad naise lootes, et ta ei muutu kunagi ja naised võtavad mehe lootes, et ta muutub

Ma ei tea, kas ma olen jätnud blogiga ja sotsiaalmeedia postitustega mulje, et meie suhe …