Avaleht / Elu / Elulised blogid / Millal, miks, kuidas muutus viisakus ebaoluliseks?

Millal, miks, kuidas muutus viisakus ebaoluliseks?

See teema on mind ärevana hoidnud juba päris pikka aega. Täna sain taas kogeda, et meie kultuur ja kasvatus ja väärtused on ajaga kõvasti muutunud. Oma küla meesinimesed, kõnnivad vastu, käed taskus või käsi telefoni hoidmas ning suu nii kõvasti kinni, et sealt jumala eest ühtegi sõna välja ei lipsaks, eriti veel “Tere!”

Viisakus – on see tänapäeval ka veel väärtus?

1523615009917

Kolm kaunist sõna

Leidsin ka definitsiooni – Väärtused on sinu sisemised tõekspidamised, mis näitavad, mida sa hindad ja tähtsaks pead ning kujunevad välja ja võivad muutuda terve eluea jooksul.

Mina väidan, et väärtused ja just igapäevaviisakus kujunevad suuremas osas meie kogemuste põhjal ja saavad alguse lastetoast ning vanemate eeskujust.

Kui väike inimene hakkab enda ümber olevat maailma ja inimesi teadlikult tajuma ja mõistma, hakkab ta ka talletama kõike mida näeb, kuuleb, tunneb ja kogeb. Miks öeldakse, et kõne arenguks on vaja imikul olla kõnelejatega ühes keskkonnas? Et tema kõne areneks! Aga millise kõne? Milliseid sõnu, väljendeid me oma lastele matkimiseks eksponeerime? Millal sa, vanem, viimati oma öeldule tähelepanu pöörasid, seda analüüsisid?

Kodud on erinevad, kodudes elavad täiskasvanud inimesed, kes on ühise pere loonud, on omakorda erinevatest kodudest pärit. Mõistan! Ja nii kujunebki lastel meie oma väljakäidud sõnade baasil viisakas suhtlemine.

Me ei saa mitte kedagi sundida viisakaks ja mida vanemaks laps saab, seda vähem saame me mõjutada tema käitumist, mis on juba imikueast kinnistunud. Sest me vanematena ei märka oma sõnu kontrollida.

Millega ma alustan vestlust? Kas tuppa astuv nooruk saab kõigepealt “Tere!” või “Noh, kuidas koolis läks?” Kas me õpetame lastele, et kui sa soovid, et sinu heaks midagi tehtaks, siis tuleb oma soov esitada palvena ja kui soov täidetud, tuleb selle täitjat tänada. Või messengeris kle sa mulle trenni jrgi saad tulla? ongi ok suhtlemisviis tänapäeval. Ja kui siis lapsuke, nina telefonis, koduukse ees autost välja astub ning oma tuppa kaob, kas me märkame juhtida tähelepanu sellele, et osutatud teene eest oleks viisakas tänada. On see siis nii loomulik, et me ise ega meie järeltulijad ei oska väärtustada teise inimese aega. Antud näite puhul mina vanemana ju panustasin oma aega, et laps trennist koju tuua, mille asemel ma oleksin võinud teha ükskõik mida muud, kas siis endale või perele kasulikku.

Jah, pered ja kodud on erinevad ning inimeste väärtushinnangud on seinast seina. Kahjuks see, mis toimub meie kõrvalkorteri koduukse taga, ei ole meie jaoks enam sekkumist lubav. Ehkki ma mäletan oma lapsepõlvest, kuidas minu ema kõik ümbruskaudsed lapsed teretama ja tänama-paluma õpetas. Oma järjepidevusega… Tuli naabripoiss ukse taha meid õue kutsuma, siis kuulsin, kuidas ema õpetas, et kõigepealt “Tere!” ja siis kutsun sulle …. Ei läinudki mitut korda vaja, “Tere!” hakkas külge ka kõige kõvemal pullivennal külas. Ja ehk meenutab ta seda veel tänaselgi päeval kui oma lastele teretamist õpetab.

Jah, kodusid me muuta ei saa. Naabri uksest me sisse ei astu ja viisakast käitumisest loengut pidama ei hakka, aga mida siis teha, kui probleem süveneb, sest nina kasvab ja kasvab sinna telefoni poole, nii et pilgu tõstmiseks ja vestluspartneri märkamiseks tuleb end ikka suuresti sundida?

Järgmine etapp on enamusel lastest lasteaed. Olen üle 10 aasta olnud lasteaiaõpetaja ja oma kogemusest võin öelda, et parim, mida õpetaja teha saab, ongi oma eeskuju kaudu lastele viisaka käitumise algeid edasi anda. Igal hommikul uksel lapsi vastu võttes, saab iga laps isiklikult pöördumise: “Tere hommikust, Juku või Malle või Kalle!”

Kui laps vajab päeva jooksul abi ja seda ta vajab kindalsti, siis õpetaja märkab enne abistama asumist, kas laps sirutab lihtsalt oma jala koos kingaga ja ootab paeltesidumist või saadab tema tegevust ka sõnaline palve “Palun aita!” Vajadusel tuletab seda lapsele sõbralikult meelde. Kui abi osutatud, kas laps tänab õpetaja lausutud “Palun, ole lahke!” peale või lippab lihtsalt kilgates teistega mängima.

Lapse “tööpäeva” lõppedes saadab õpetaja taas iga lapse isiklikult “Head aega….Malle!” -ga õnnelikult koduteele. Ei ole ju raske? Või on? Väide, et 20 lapsega ei ole õpetajal aega viisakas olla ja ebaviisakat käitumist korrigeerida, ei pea paika ning on kinni õpetaja enda väärtushinnangutes. Sügisel alustatud viisakustreeningud kannavad juba enne jõule vilja ning siis saab kuni suvepuhkuseni pühenduda lihtsalt särasilmsete lastega mängimisele.

Edasi tuleb kool. Väidan taaskord, et esimesse klassi minnes on sügisel veel kõik juntsud varmad oma õpetajat teretama ja päeva lõpus hüvasti jätma, aga mingil hetkel kaob see teatud lastel lihtsalt sinna kiire kasvu, uute huvide ja sõprade eeskuju vahele kuhugi ära, kui õpetajad taas sellele tähelepanu ei pööra. Mina sain kõige karmimad viisakuse õppetunnid, lisaks oma ema õpetustele, just koolipäevilt.

Selleks oli suurepärane klassijuhataja ning iganädalane klassijuhatajatund. Jah, kolmel korral kuus me arutasime klassiekskursiooniga, näiteringi tegevusega, rivivõistluste või pioneeritoas tähekeste koonduse organiseerimisega seonduvat, aga üks kord kuus oli alati klassijuhatajatund üldhariv. Just sealt on mul meeles läbimängitud situatsioonide käigus surmani selgeks saanud viisaka käitumise põhitõed –

Ruumi sisenedes teeb “Tere!” sind suuremaks, tugevamaks ja säravamaks!

Teretamisel võta käed taskust välja ja vaata teisele inimesele silma – see tõstab sind kuninga/kuninganna staatusesse, sest sa austad oma kaaslast nagu õige valitseja oma rahvast!

Noormees, öeldes esimesena neiule “Tere!”, saab ka suurema võimaluse näha neiu silmis õnnelikku sädet!

“Tere!” ootab vastu alati teist “Tere!”, mitte “Mhmh! või “Tsau!”

Meie klassi poisid lasid klassi- või söökla uksest alati esimesena sisse tüdrukud, julgesid tüdrukutele ust avada, lubasid nad istuma, kui istekohti kõigile ei jätkunud, sest iga kuu valiti klassi kõige viisakam tüdruk ja poiss ning see oli väärt tunnustus, mille poole kõik püüdlesid. Me harjutasime viisakalt möödumist istujatest teatri-, kontserdi- või kinosaalis ja alles siis viis klassijuhataja meid vabariiklikele peaotantsuvõistlusetele publikuks või siis “Vanemuisesse” “Pähklipurejat” vaatama.

Tol ajal saadeti tihti õpilasi õpetajatetoast klassipäevikut tooma või kooli kantseleist kriiti küsima. Alati tuletas õpetaja minejale meelde, et sul on kaasas 3 võlusõna, kasuta neid ja sa oled kuningas/kuninganna teiste silmis. Vahel, kui õpetaja märkas ka meie omavahelistes vestlustes, et unustasime tänada või “palun” öelda,  piisas vaid tema lahkest pilgust, kui me oskasime oma viga parandada. Ja me armastasime oma klassijuhatajat, sest ta oli palju rohkem klassijuhataja… Palju rohkem kui parim matemaatikaõpetaja koolis…  Ta oli meie koolipäeva jooksul parim “asendusema”, kes alati hoolis, aitas ja toetas.

Mida täna klassijuhataja tundides tehakse, ma väga kursis ei ole. Arutatakse ehk jooksvaid küsimusi, mis on kooli ja/või kooliväliste üritustega seotud. Õpetatakse olema aktiivsed igapäevaelus, aga missugustena? Kas keegi tänapäeva koolis sellele ka tähelepanu pöörab? Või pole see enam oluline?

Sest lauses “Õu kle mtea mis teeb sau sis” on ju kõik vajalik kirjas?! ja mina näen tonte seal, kus hõljub vaid õrn inglike? 

 

 

 

 



originaalpostitus

Loe samast kategooriast

Noarootsi kohvikuteõhtu 2018

Enne kui ma saan kirjutada meie perepuhkusest Peipsi ääres, pean kirja panema hoopis minu ja …