Avaleht / Elu / Arvamusblogid / Millal on ekspluateerimine õigustatud?

Millal on ekspluateerimine õigustatud?

Millal on loomade ekspluateerimine õigustatud? Kas siis, kui nad saavad puuris kükitamise asemel pisut rohkem ringi liikuda? Kas siis, kui neil on farmis massaaživahend selja sügamiseks? Kas siis, kui nad näevad vahel ka päevavalgust ja saavad õues käia? Kas siis, kui nende tapmine on võimalikult kiire? Kas ekspluateerimine on õigustatud kõigi mugavuste tagades?

Enamik inimesi niimoodi tõepoolest arvab. Levinud on seisukoht, et kui kohtleme loomi hästi, siis on ekspluateerimine ja tapmine õigustatud. Sellest kaugemale paljud ei näe. Seda, et loomad on tundevõimelised isikud, kelle elu ja autonoomsus on neile olulised ning kellel võiksid olla teatud põhiõigused, on enamikul keeruline mõista. Üllataval kombel olen seda isegi osade veganite puhul täheldanud, et loomade ekspluateerimise problemaatilisus kui selline kaob, kui humaansuse müüt on eriliselt kauniks maalitud.

B90YByNIYAE71L1

Tänapäeva loomad, keda inimesed kasutavad ja tapavad, on aretatud ja geneetiliselt muundatud. Sead on aretatud sellisteks, et nad kasvaksid võimalikult kiiresti võimalikult suurteks, et neid saaks tappa juba lastena (enamasti kuuekuuselt). Lehmad on aretatud sellisteks, et neilt võimalikult palju piima kätte saada. Kanad on aretatud sellisteks, et oleks tagatud pea igapäevane munemine. Karusloomad on aretatud sellisteks, et neilt võimalikult palju nahka saaks nülgida. Lemmikloomad on aretatud sellisteks, et nad oleksid teatud väliste või iseloomulike tunnustega, et oleks ikka piisavalt valikut igale maitsele. See kõik toob loomadele kaasa hulgaliselt terviseprobleeme, nende kehad on neile tihti koormaks, sest oleme nad aretanud toodangut tagavateks masinateks.

Mul on teile hea uudis! Varsti on veelgi lihtsam loomi ekspluateerida! Jeii, rõõmupäev! (Palun lugeda eelnevaid lauseid sarkasminoodiga) Nimelt loodetakse tulevikus hakata tootma geenmuundatud kanu, kes ei tunne valu. Pole valu, pole probleemi, eksju? Isegi veganid saavad nüüd hakata jälle loomset tarbima!

Nii lihtne see siiski pole. See on hea näide, miks on problemaatiline keskenduda pelgalt loomade heaolule, aga mitte nende kui isikute õigustele olla kaitstud kasutamise ja tapmise eest. Me peame hakkama üha aktiivsemalt tähelepanu pöörama spetsiesismile, sest just see ideoloogiline veendumus, et teise liiki kuulumine on piisav põhjus kellegi kasutamiseks, annab aluse loomade rõhumiseks, ekspluateerimiseks ja tapmiseks.  Samamoodi, nagu võitleme rassismi, seksismi jt rõhuvate ideoloogiate vastu, peame hakkama ka loomade puhul rääkima sellest kõikehõlmavast spetsiesistlikust ideoloogiast, mis õigustab tundevõimeliste isikute rõhumist pelgalt seetõttu, et nad on meist erinevad.

23467264_2181791332077189_2565520901969381854_o

Veganitena peame samuti selles osas enda kallal tööd tegema, sest kuigi me praktikas ei pruugi loomade tapmisele ja kasutamisele kaasa aidata, on ka meil väga keeruline spetsiesistlikus maailmas mitte olla spetsiesist. See nõuab teadlikku pingutamist ja märkamist, et mitte kaasa aidata müüdile, et loomad on mõeldud meie jaoks ja meie heaks, ning et mitte rääkida mingisugusest ideaalsest ja humaansest talupidamisest vms, kus loomi saab ilusti ja kenasti massaažide ja sümfooniate saatel edasi kasutada. Me ei saa keskenduda pelgalt heaolule, peame rääkima ka spetsiesismist, mis on kõige selle alus, mida loomadega teeme. Sest vestlused pelgalt loomade heaolust viivadki absurdsete “lahendusteni” leidmaks viise, kuidas neid “puhta” südametunnistusega edasi ekspluateerida.

Lahendus ei ole üha “humaansemate” ekspluateerimisvormide leiutamine. Lahendus ei ole loomade geneetiline muundamine, et nad enam valu ei tunneks. Lahendus on loobumine mõtteviisist, et loomad eksisteerivad siin meie heaks ja meie jaoks. Lahendus on mõistmine, et teise liiki kuulumine pole piisav põhjus kellegi rõhumiseks. Lahendus on mõistmine, et loomad on isikud, kelle eludel on väärtus iseeneses ning kellel on seetõttu õigus olla kasutamisest ja tapmisest vabad.

StewartJuly2015_JMcArthur-8788-2Pildil Emily ja Palmer, kes elavad Farm Sanctuary varjupaigas. Foto: Jo-Anne McArthur/We Animals

———-

19. aprillil linastub Tartu Elektriteatris dokumentaalfilm “Kõige viimane siga”. Soovitan väga seda vaatama minna. Filmis jälgitakse aasta jooksul seakasvataja Bobi ja tema sigade tegemisi. Bob Comise talus on sigadel tõeliselt õnnelik elu, nad saavad vabalt ringi joosta, mudas mõnuleda, puude vastas ennast kratsida, päikest võtta ja üleüldse igatpidi oma olemist nautida. Kuid nad ei tea, et nende mõnus elu saab peagi otsa, sest inimene, keda nad üle kõige usaldavad ja armastavad, on tegelikult reetur. Bob aga ise teab seda ning mõistab, et see, mida ta teeb on eetiliselt küsitav. Ta teab, et humaanne tapmine on müüt ning ta ei soovi enam selles osaleda. Meid hoitakse tunni aja jooksul ühe mehe südametunnistuse lummuses. Tõeliselt ilus ja südamlik film!

Jälgi blogi Facebookis



originaalpostitus

Sellest blogist leiad kirjutisi veganlusest ja ühe vegani elust.

Loe samast kategooriast

Aga kas sa julged endast nabapluusis pilti üles riputada?

Ma ei ole vist juba nädalaid mingit korralikku toitu valmistanud. Jah, täna keerasin õhtul kokku …