Avaleht / Eesti / Huumor / Minu kallis loom

Minu kallis loom

See kass ajab mind bipolaarseks. Minu tunded tema suhtes kõiguvad pidevalt kahe äärmuse vahel: mul on kõige parem kass maailmas <-> ma tahaks ta marinaadi panna.
Peale pikka tööpäeva pole midagi armsamat sellest, kui kass juba su auto hääle ära tundes sind aknale tervitama tormab suurest armastusest. Järgmisel hetkel tahaks juba marinaadis kassi retsepte googeldama hakata, sest oma suure armastuse märgiks on ta digiboksi täis oksendanud. Sõbranna lohutas, et tema kass oksendas mingil perioodil lausa ülepäeviti kaalu täis (kas kassid võivad anoreksiat põdeda?). Ma siis natuke leebusin ja läksin hoopis loomapoodi anti hairball kassi kuivtoitu ostma, mis peaks oksendamisprobleemid kenasti kõrvaldama. Loomapoe müüjanna tuli lahkel uurima, mida mul vaja on. Rääkisin oma mure ära ja ta näitas mulle kohe mitu erinevat toodet ette. Kuna üks kassiinimene teise ära tunneb, uurisin edasi, millist brändi ta ise oma kassidele annab. Tema kodus pidi käima nii, et argipäeviti sööb kass ühte odavamat, ja siis on üks kallim, mida pühapäeviti ette antakse ja mille kass kohe nagu tolmuimejaga sisse tõmbab. Võtsin prooviks mõlemat. Hea, et ma sealt poest üldse välja sain, sest selle naise elus peale kasside väga palju muud ei tundunud olevat ning ta suutis mulle pool oma elulugu ära rääkida. Enamus juttu puudutas muidugi kassiteemasid seejuures.

Alustasin sellest väidetavalt paremast, kallimast pakist. Kass nuusutas korra oma kausi uut sisu ja jäi siis mulle inimene-kus-toit-on pilguga otsa vaatama. Odavamad krõbinad läksid seevastu hetkega loosi. Nii sai see pakk ka kiiremini tühjaks. Kui aeg oli talle jälle kallim toit ette tõsta, tormas kass inertsist kausi juurde, haaras palakese suhu ja lasi selle siis sama targalt suust välja kukkuda.

Õige pea sundis elu teda siiski ümber mõtlema. Jõulu ja uue aasta vahel sõitsime perega kolmeks päevaks Soome suusapuhkusele. Ladusin köögi seinaääre vee ja kassi “lemmikkrõbinate” kausse täis. Tagasi tulles oli ainult kaks krõbinat kausi põhjas alles. Kass ise oli meid nähes üsna üllatunud. Ta oli vist tõsimeeli uskunud, et ta ongi nüüd hüljatud. Rõõmu minu naasmise üle väljendas ta sellega, et käis kahel järjestikkusel ööl iga tunni järel mu otsas jalgadega tampimas, kõrva nurrumas ja nägu lakkumas. See armastus võib vahel ikka tüütu asi olla. Üks tuttavatest soovitas kassi uusaastaööks rõdule kinni siduda, et ta ka mõistaks, mis tunne see on, kui sul magada ei lasta. Minu meelest ei olnud see väga hea mõte, sest oma kassi tundes oleks – ta tõenäoliselt esimese raketi juures koos majaga ära jooksnud.

Lõpuks polnud sidumist vajagi, sest kogu naabruskond tundub siinkandis olevat täis inimesi, kes kella ja kalendrit ei tunne. Nii vana aasta viimane kui uue esimene olid üks suur saluut. Ma lõpuks harjusin selle pideva paugutamisega nii ära, et ei pannud seda enam taustamüra hulgast tähelegi. Kass selle eest elas sisuliselt kaks päeva ülemisel korrusel voodi all. Kui ilutulestik hetkeks vaikis, jooksis kiiresti alumisele korrusele lonksu vett jooma ja liivakasti. Päris kahju oli teisest, kui keegi keset liivakastitoimingut raketti laskma juhtus. Nüüd on teine sisuliselt juba kaks päeva aastavahetusest välja maganud. Välja arvatud see üks kord, mil ta vanema lapse toas kirjutuslaua all oksendamas käis. Hommepäev tulevad anti hairball krõbinad siia majja tagasi, ma ütlen.
Mu vaene kallis rajakas küll.

image






originaalpostitus

Kõik inimesed ja hetked on väärt, et neist huvitavalt jutustada.

Loe samast kategooriast

Hille Hanso “Minu Istanbul”

originaalpostitus