Avaleht / Spordiblogid / Minu kõige viimane postitus!

Minu kõige viimane postitus!

Aega on viimasest postitusest läinud. Palju lund on vahepeal ära sulanud ja veel rohkem asemele sadanud.
Käisime vahepeal Barcelonas puhkamas ja see süstis meisse kõigisse reisipisiku sisse. Juba planeerime ja ostame oma järgmist lendu. Kuigi Barcelona röövis mu südame. Ma armusin Maltasse ja Ibizasse, kuid Barcelona on SEE!

Vahepeal olen ka oma tervist lasknud kontrollida. Meil käis juba kuuke tagasi stuudios Angeelika Somelar, kes teeb elektromagnetilist testi. Sealt testist sain ma oma küsimustele, miks ma paks olen ja miks ma midagi teha ei jõua enam, vastuse. Lisaks rauale on mul sada muud asja kehas valesti. Nendest kõige suuremat kahju teevad hormoonid, mis on ka pikas laastus loogiline, sest kogu mu mure algas eelmise suve hakul, kui Mari rinnast võõrutasin.

Õnneks tõestab universum mulle järjest, et mures ei olda üksi ning saadab mu ümber õigeid inimesi. Nii märkaski mind Kristiina Murutalu, kes toitumisnõutaja-ja õppiva terapeudina mulle oma abi pakkus. Sest toitumise ja elustiili muutusega on võimalik tervis korda saada!

Mida aga kõik targemad ja kogenuimad inimesed mulle rääkisid, oli et pean aja maha võtma. Puhkama. Seda nii füüsiliselt kui vaimselt.

Barcelonas käik sai mulle pisikeseks selguse-reisiks ka. Sain seal rahulikult olla ja mõelda kõigile oma soovidele ja tulevikule. Tulevast sügisest läheb Mari lasteaeda ja tahaksin ise minna õppima. Ma pole veel 100% endas kindel mida, ja kas, ma õppima minna tahaks, kuid meelel mõlgub praegu koka amet. Juba selle mõttega, et sellega saab igal pool mujal maailmas ka tööd ja hakkama.

Kõigi asjade varjus juhtus aga nii, et eile andsin ma Dancesti enda viimase trenni. Kuna selleks, et sügisel kooli või koolitusele pääseda, peaksin ma enne olema töötukassas töötuna arvel, pidin ma ära lõpetama asjad, läbi mille ma treenerina töötada sain. Ja see tervis. Kui ma ikka hambad ristis, kõigi soovitustele vaatamata raskeid trenne iga päev teen, siis mis imelisele tervenemisele ma lootma jään? Nii istusimegi me Martaga ükspäev saalis ja kõigist nendest asjadest ja aspektidest rääkides, jõudsime ühisele otsusele, et kuna on kuu algus, siis võtame minu tunnid tunniplaanist maha.

Mis nüüd siis edasi saab? Juhtub see, et võtangi mõneks ajaks aja maha. Tegelen kodus toitumisega, käin jalutamas ja püüan Kristiina juhiste järgi oma keha ja meele toimima saada.
See aga ei tähenda nüüd, et Dancestiga lõpp on. Oh ei! Kuigi hetkel on tunne küll nagu olekski igaveseks kuskile ära kolinud ja südames on sama kubus mis näiteks lahutuse ajal, siis tegelikult olen ma tantsugrupis siiski edasi. Annan endale natukene aega, et kõik toimima saada ning lähen tantsima tagasi.

Kuid tunne mis mind valdab, on tõepoolest rusuv. Ma olen üle kahe aasta olnud saalis igapäevaselt kohal. Olen olnud asjaajamistest ninapidi sees, olen olnud suure ja segase perekonna üks liige. Ma olen saanud igal õhtul teha midagi, mis on mu kutsumus. Mu süda murdus, kui nii mõnigi, kuuldes uudisest, ütles, et tema lemmik treener terves maailmas läheb ära. Dancest on andnud mulle nii palju: imelised videod mida meenutada, pildid. Ma olen saanud sealt endale varjupaiga argipäeva eest, teise perekonna. Ma olen saanud sealt endale parimaid sõbannasid, kellega jagada oma muresid ja rõõme. Kaks reisi, mis muutsid mu elu: Malta ja Ibiza! Ja kuigi mu mõistus võtab kinni, et eemale jäädes saab kiiremini tagasi ning et ma ju varsti lähen siiski tagasi, on kurb ja segane tunne siiski.

imageimage

Kui te nüüd aga mõtlete, mis sellel kõigel on seost postituse pealkirjaga siis… See postitus tõepoolest jääb minu viimaseks. Ja mitte suusoojaks viimaseks vaid päriselt. Ma tunnen, et mul ei ole enam millestki kirjutada- seda näitab juba sissekannete tihedus. Spordist ma enam kirjutada ei saa, toitumisest ja kaalulangusest ka mitte, perest ei kirjuta ma enam ammugi. Seega jah. Selle suure ja raske elumuutusega, lõpetan ma ka selle rippuva osaga oma elust ära.

Ma tänan teid kõiki kihvti seisteme aasta eest! Teie toetuse eest ning EBA teise koha eest!

Kui üks uks sulgub, avaneb teine…

image image image image image image image imageimageimage image

originaalpostitus

identicon
Mina olen Kati, 28-aastane noor naine, kes resideerib oma abikaasa ja kahe tütrega Soomes. Huvitun spordist ja tervislikest eluviisidest ning tegutsen tantsu- ja treeningklubi Dancest all Piloxingu ja YOGAFUNC instruktorina. Teretulemast lugema nii tervislikust toitumisest, treeningutest kui meie igapäeva tegevustest üldiselt!

Loe samast kategooriast

Maagiline maailm pooltoonides

Pühapäeva hommikul sättisin jooksusussid jalga veidi enne kaheksat, kuigi silmad tegin lahti juba viie ajal …