Avaleht / Eesti / Huumor / Minu sõbrad Ryanair ja terariistad

Minu sõbrad Ryanair ja terariistad

Mulle meeldivad linnapuhkused. Õigemini olen ma ennast õpetanud leppima kättesaadavate asjadega. Kui su tööandja sulle ikka aastas vaid 28 närust puhkusepäeva võimaldab, siis väga muud üle ei jää, kui end odava otselennuga pikaks nädalavahetuseks mõnda Euroopa linna uudistama sättida. Aprillis käisime Ryanairiga Riiast Barcelona külje all asuvat Girona linnakest vaatamas.
Mis lennujaama turvakontrolli läbimisse puutub, siis olen ma oma sõprade hulgas tuntud kui musterreisija. Ma võin une pealt ka ette laulda, mida seal tohib või ei tohi. Sel ajal, kui teised alles telefoni taskust välja õngitsevad ja turvakontrolliesist ala ummistavad, on minul juba ammu kõik nõutav püksirihmast elektroonikani röntgenmasina lindile laotud. Vedelikest on mul kaasas vaid minituubis hambapasta ja ripsmetušš. Turvatöötajad iga kord uurivad, kas see on tõesti kõik.
“See on kõik,” raporteerin ma oma organiseerituse üle uhke olles. Enamasti võetakse mult selle peale lõhkeaineproov.

Kui olime auto Riia lennujaama parklasse ära pannud, hakkas mees autost vajalikke asju kaasa kaapima. Kindalaekast võttis ta välja Šveitsi taskunoa.
“Võtan kaasa. Võib reisil vaja minna,” arvas mees.
“Meil on ainult käsipagas,” tuletasin mehele meelde.
“Mis see siis tähendab?” tahtis mees teada.
“Ei midagi. Ära lihtsalt nuga võta. Ma ei usu, et meil seda Gironas vaja läheb,” loobusin pikematest seletustest.
Saatuse irooniana olin ma meie perest ainus, kellel turvakontrollis jalatsid paluti ära võtta. Ma tean ainult ühte inimest, kes minust tihedamini turvaväravatest sokkis läbi peab jalutama. Ta on pisut ümara keskkoha ja mustade juuste ning silmadega pea kaks meetrit pikk meesterahvas. Kui terrorismivastasesse õpikusse oleks pommivööga araablase pilti vaja, vastaks ta ideaalselt stereotüübile. Ka siin on saatuse iroonia peidus. Tegu on juudiga. Enamus terroriakte on hoopis tema rahva vastu, mitte nende poolt korraldatud. Perspektiivitute vaidluste vältimiseks siinkohal sellel teemal pikemalt arutleda ei tahaks.
Pean muidugi ausalt tunnistama, smuugeldasin raamatu vahel metallist heegelnõela lennukisse. Kas tahab võib nüüd muidugi arvata, kui mitu silmust ma reisil heegeldasin sellega.

Girona reis oli mu esimene korda Ryaniga lennata. Olin juba ette skeptitsismi ja eearvamusi täis süstitud. Tegelikult kulges kõik tunduvalt mõõdukamate ebamugavustega, kui ma oodanud olin. Kui ma saan neljaliikmelisele perele 300 euro eest edasi-tagasi lennupiletid Hispaaniasse, siis nii väikese raha eest oleks ebamugavused võinud isegi suuremad olla.
Tagasilennu eel lasin tänu positiivsele kogemusele ettevaatuse nivoo õige madalale. See oli suur viga.
“Pane palun hambapasta oma kotti,” instrueerisin oma kallist meest, kes viimasena hambaid pesi.
“Võta nüüd hambapasta välja ja pane sinna lindile,” instrueerisin lennujaamas uuesti oma kallist kaasat, kui turvakontrolli järjekorras seisime.
“Mis ma pean hambapasta ette näitama või?” oli mees sokkideni imestust täis.
Osutasin erinevatele piktogrammidele, mis mu juttu kinnitasid.
“Aga ma pakkisin selle kõige alla,” halises mees õnnetult kui ta oma seljakotist hambapastat välja kaevas nii, et kogu ta aluspesu üle poole lennujaama laiali lendas.
Olin sellisest organiseerimatusest nii ärritunud, et unusasin isegi oma liitrise sportpudeli veest tühjaks kallata. Läheduses ei olnud ka ühtegi tualetti, lennuni liiga vähe aega, et seda kusagile kaugemale otsima minna, pudel korduvkasutatav ja liiga hea, et seda lennujaama maha jätta. Nii tõmbasingi endale liitri vett korraga sisse. Selleks ajaks, kui turvatsooni sisse saime, olid mul silmad juba kollased.

Ekraanid teavitasid rõõmsalt, et meie lend on pool tundi edasi lükatud. Hispaanlaste pool tundi on muidugi hispaanlaste poolt tundi. Tund hiljem olime lõpuks õnnelikult lennukis, turvarihmad kinni ja õhkutõusueelsed turvaprotseduurid täies hoos. Kui tundus, et nüüd küll meid enam midagi peatada ei saa, teatas piloot, et meie start on veel pool tundi edasi lükatud. Prantsusmaal olevat lennujuhtide streik, selle pärast. Minu meelest see mees, kes mul akna all kruvikeeraja käes lennuki tiiva juures midagi remontis, küll väga prantsuse lennujuhi moodi ei olnud. Piloot lohutas meid, et selle poole tunni jooksul võime lennukis teha mida tahame, tualetis käia näiteks. Kui muidu võiks lennu viibimise puhul ehk tasuta kohvi või veini loota, siis Ryanairis on ainsaks pakutavaks meelelahutuseks WC. Tasuta joogid võib soovi korral vist prantslastelt sisse nõuda.
Seekord ei olnud hispaanlaste pool tundi isegi tavapärane pool tundi. 20 minutit hiljem teatas piloot, et võime startida ja kõik olgu kiirelt oma kohtadel ning rihmad kinni. Minu meelest tõmbas meeskond isegi reisija, kes parajasti tualeti meelelahutusvõimalusi pruukis, sealt üsna robustselt välja ning surus oma tooli.

Tervelt tagasi koju jõudes olin tänutunnet nii täis, et unustasin vintsutused õige kiiresti. Nii lendame juba täna õhtul lastega sisuliselt tasuta Ryanairiga Bremenisse nädalalõpu linnapuhkust veetma. Reisiks ettevalmistused algasid juba eile. Esiteks tassisin sõna otseses mõttes 10 ämbritäit vett kolmandale korrusele, et oma katuseaia taimed maksimaalselt ette ära kasta. Kohe, kui sellega lõpetanud olin, hakkas vihma tibutama.
Ka olen viimased 24 tundi proovinud oma 4-aastasele, kes oma meisterdusvahendeid reisile kaasa soovib võtta, selgeks teha, et kääridega ei tohi lennukisse minna. Tema seletab vastu, et need on ju pinalis ja pealegi pole üldse teravad. Minu poolest võib ta seda juttu lennujaama turvakontrollis rääkida, kui tahab. Ma ei saa aru, miks meie peres kõik lennukisse nii väga terariistu vedama kipuvad.

Üldiselt tundub Bremen vähemalt praeguse seisuga hea mõte olevat. Lennukini on veel neli tundi aega, aga lapsed istuvad seljakotid seljasnagu rändlinnud ukse ees rivis stardivalmis.

image






originaalpostitus

Kõik inimesed ja hetked on väärt, et neist huvitavalt jutustada.

Loe samast kategooriast

Hille Hanso “Minu Istanbul”

originaalpostitus