Avaleht / Spordiblogid / Mõned mõtted ja suur küsimus lugejatele

Mõned mõtted ja suur küsimus lugejatele

Avastasin, et mulle ei meeldi üldse seeriatena harjutusi üksi teha. Kui kambaga, näiteks ühistrennis, siis on see vahepealne passimisaeg okei, kuid kodus ma ei fänna seda väga, sest lihtsalt trennituju kaob ära (kohe uus harjutus peale, muidu on igav). Täna õhtul vist isegi lähen jooksma, aga ma veel mõtlen kas on tuju või pigem tõstan hantleid, rullin ja venitan linte.

Saan tänu õele ja emale mõned päevad vaba aega, lihtsalt üksi kodus olla ja rahu ning vaikust nautida. Üldse endale ka tähelepanu pöörata, mis on ülioluline, et lained väga üle pea ei kerkiks. Hommikul tegin kõhulihastele hommikused harjutused – päev 18, väga ei usu, et päev 30 ja silmipimestav lihas välja on tulnud, kuid kui hästi otsida ja kombata, siis midagi nagu looks. Kõht on üldse kõige hullem koht, sest aegade jooksul on sinna kõik hea ja parem oma jälje jätnud. Esimene mis “pekki läks” ja ilmselt ka viimane kust rasv kaob. Ülimadalat rasvaprotsenti ma taga ei hakka ajama, sest sellega kaasnevad igasugused ebameeldivused. Alustades jäsemete külmumisest ja lõpetades sellega, et naise keha ei toimi nii nagu tervele organismile vajalik.

Autokoolis on 12 sõidutundi kirjas, seega olen ületanud oma kunagise viie tunni piiri – milline eneseületus. Enam ei pilligi end näost punaseks enne tunde, vaid lähen pisikese ärevusega, mis on hea. Selline tunne, et oleks vähemalt 100 tundi vaja, et kõik täiesti selgeks saaks – ikka ideaalseks. Näiteks ise sõites näib 90 juba päris hirmus kiirus, peab ju veel märke jõudma jälgida ja samas mitte teisi tagant tulijaid takistada. Üldse 21 sõidutunniga selgeks saada kogu see mõttetöö ja jälgimine ja kontroll näib võimatu missioonina. Igatahes püüan vaikselt areneda ja kui vaja siis palju lisatunde juurde võtta. Rahalise poole pealt see mõte ei meeldi, kuid tuleviku mõistes tuleb ainult kasuks. Kindlustundega eksamile mitte ehkupeale.

Mul on üks veebruarikuu küsimus:”Kas registreerida end kontorimaratonile või mitte?
Mida Sina teeksid minu nahas kui võtad arvesse järgmisi mõtisklusi..

  • Jooksutrenni pole teinud.
  • Jalad (varbaküüned) on kehvas seisukorras.
  • Liikuda tahaks.
  • Poodiumikoht pole oluline.
  • On Tartus ja 24 on ju vaba.
  • Treppe on palju.
  • Igal kuul üks maraton seni kuni ei suuda end jooksutrennilainele viia- lihtsalt oma lõbuks, sest ma lihtsalt jõuan järjest enam taipamisele, et ei tapa distants vaid kiirus.
  • Olla või mitte olla. 

Mulle meeldib süüa teha – nii kaua püüdsin seda endas alla suruda, sest mul ju ei ole peret, kellele enda oskusi näidata või kes suudaksin hinnata minu “tervislikke ja maalähedasi katsetusi”. Pole vist midagi, mis suudaks mu nii rahulikuks ja asjalikuks muuta kui lihtsalt midagi lihtsat ent maitsvat õhtusöögina tütrele ja iseendale valmistada. Sageli söön vaid ise, sest lasteaias ja külas tundub ikka talle kõik palju parem kui kodus.. kuid enam ei muuda ka see midagi, sest tegevus hoiab mõistuse selge. Söömine on ainuke töö, mis toidab.

image

originaalpostitus

identicon
Alustasin blogi kaalulangetajana. Jälgisin toitumiskava, treenisin nii koduselt kui spordiklubis ja osalesin rahvaspordiüritustel. Nüüd on põhiliseks eesmärgiks joosta üha paremaid aegu võistlustel ja püüda end ületada igal sammul.

Loe samast kategooriast

Peetri jooks. Tark ei torma, vaid jookseb kiiresti!

Foto: Maris Eelmine kolmapäeval oli mul kavas lõigutrenn, kus lõikude pikkused vähenesid iga ringiga, sest …