Avaleht / Välismaa / Elu välismaal / Mul oli sünnipäev

Mul oli sünnipäev

30.juuni oli mul juubel, sain 35. Kuna oli juubel, siis paljud nagu ootasid mingit pidu, istumist, olemist, kutset kuhugi aga seda ei tulnudki. Mul polnud see aasta mitte mingit tahtmist üldse midagi teha. Ma juba tundsin ette ammu seda, et see aasta lihtsalt ma ei taha. Kui koju kutsuda, siis peab ju ikka ette valmistama, terve aja on sagimist, teiste teenindamist jne. Ma olen seda teinud küll ja enne on see tundunud tore, siis see aasta ei ahvatlenud kohe üldse.

Sain kirja oma lasteaia aegselt sõbrannalt, kas oleksin nõus pildistama 30.06 tüdrukuteõhtul. Ta see hetk ei teadnud, et see on mu sünnipäev. Peale lühikest kaalumist, ütlesin et olen nõus ja vaba. Nii käisingi oma sünnipäeval tööl. Tööks on seda muidugi raske nimetada, sest see oli super tore. Kogu see elevus, rõõm ja positiivne õhkkond, mis neil oli hakkas mulle omale ka külge. Tulin sealt ära nagu oleks ise osaline olnud. Lisaks kingiti mulle sünnipäevaks lilled ja prosecco. Nii, et teinekordki tasub minna sünnipäeval tööle. Saab omale sünnipäevaks sobiva meeleolu:D

Veel enne tööle minekut tõid Iti ja Karli mulle 35 küünlaga pitsa, kuna koogid/tordid mind eriti ei vaimusta. Pitsa vaimustas see eest väga!

Õhtuks käisime veel perega Keilas mu ema juures istumas, kus nad olid õe poistega küpsetanud mulle pirukaid-saiakesi. Ja sellega oligi mu sünnipäev läbi.

Ilmselt enamuse jaoks oleks see täiesti kohutav sünnipäev aga mulle meeldis. Just selline nagu ma tahtsin – mitte midagi väga erilist ei toimunud. Oli täiesti pingevaba päev, kus ma sain kulgeda omas rütmis.

Ma ei tea, kas vanusest, elu muutustest, kogemusest või hoopis jumal teab millest, olen viimasel ajal nii palju analüüsinud ennast. Mitte, et ma seda muidu ei teeks aga võrrelnud ennast nüüd ja näiteks 3-4a tagasi. Kõik hakkas sellest, et tunnen, kuidas olen teatud inimestest lahku kasvanud. Äkki mind jätavad külmaks teemad, mis on kogu aeg vaimustanud või mida olen õhinaga kaasa rääkinud. Tunnen, et olen kuidagi maha rahunenud ja rohkem maa peal. Samas on mul tekkinud eesmärgid, mille poole liikuda ja tean, mida tahan. Kui veel mingid aastad tagasi liikusin suht sihitult ja tegin pigem lühiajalisi plaane tulevikuks.

Ma elan rohkem sisse poole ja vähem välja. Nagu näha on siin blogis ka vaikne, ma ei oska enam kirjutada. Mõtted nagu jooksevad aga välja neid kirjutada ei oska. Olen hakanud pigem märkama enda õnnestumisi ning nendest rahulolu tundma,  kui teiste omi. Minust on kadunud ära kadeduse tunne. See ehk on asendunud mõnikord kurbusega kui näen teiste võimalusi ning tean, et minul neid pole aga kadedust kui sellist mul pole. Mis ei tähenda, et ma seda teiste puhul ära ei tunne. Osa inimesi kadetsevad teise ühe karikakra üle samal ajal kui ise tassides ämbritäit roose.

Vahel satun paanikasse ja muretsen hirmsasti kõige pärast – kas ma olen hea ema, kas ma saan oma eesmärkide saavutamisega hakkama, kas suudame leida oma kodu, kas me suudame otsustada kus see kodu peaks asuma, kas ma olen piisav abikaasa jne jne jne. Siis peale mõnda aega muretsemist, tundub see tobe. Mis see muretsemine aitab? Midagi! Kui ma ei püüdle nende asjade poole, siis tõesti need ei suju aga kui ma annan endast parima, siis see ju ongi väga okei. Ja siiani on elu ikkagi vaikselt läinud üles mäge, küll läheb edasi ka 🙂

Vist tuli päris kummaline postitus kokku. Aga nagu ma ütlesin – ma ei oska kirjutada enam loogilist mõtete kulgu või jada.

Igaljuhul oli mul tore sünnipäev.  Aitäh kõigile õnnesoovide eest ja muude üllatuste!  (Ma imestan, et keegi üldse mulle veel õnne soovib, sest ise olen ma väga kehvaks õnnitlejaks jäänud. Kuidagi magan maha kõigi sünnipäevad.)

 

 

 

 

image



originaalpostitus

Loe samast kategooriast

Kolmandat korda talvisel Uus-Meremaal

Uus-Meremaa on netivõõrutuse jaoks jube hea sihtpunkt. Esiteks pole internetti iga nurga peal, teiseks on …