Avaleht / Maa / Taludeblogid / Nähtused

Nähtused

image Käisin sirelite õitsemise ajal jällegi Jämaja kalmistul. Ohhoo, kirikutee oli uue mustkatte saanud, aga olgu tee must või siiruviiruline – kui seal ikka kaks autot teineteisest mööda ei mahu, siis pole värvil ega kattel tähtsust. Ükskord see päev tuleb, ma ütlen…

Suurtest sirelimüüridest seal Eesti kõige mereäärsemal kalmistul ei ole ma ikka veel seda õiget pilti kätte saanud. Mäletate – eelmisel aastal tuli just selleks hetkeks udu, üleeelmisel oli liiga terav vastuvalgus ja kes seda üleüleeelmise aasta põhjust enam mäletab. Sel aastal pidi kõik klappima – selge ilm, kaks aparaati pildistamiseks ja õhtupäike mere poolt. Ainult üks pisiasi oli puudu – sireliõied! Nii kesist õitsemist ei olnud seal varem näinudki. Külavahel olid küll põõsad õite raskuse all lausa kaardus.  Mere ääres oli aga sulaselge põud. Või mis mere ääres –  polnud seda merdki õieti! Paljas merepõhi vaatas aia tagant vastu. Jalutasin siis seal merepõhja peal veidi, omamoodi nähtus seegi.

image image

Kalmistul kohtasin tuttavaid, 90-aastast vitaalset ema ja tema tütart, kes rääkisid kurva, aga armsa loo. Nimelt laastas sõda nende koduküla nii, et külasse jäi mingi ime läbi alles vaid üks üksik naine. Tema oli ka see, kes peale hullemaid lahinguid mattis üksinda maha kõik langenud ja oli nagu selle mereäärse küla hing ja sümbol. Hiljem, kui sinnakanti jälle inimesed tagasi tulema hakkasid, oli üksiku naise suurimaks mureks see, et tema haual ei hakkagi kunagi keegi käima, sest temal ei olnud ühtegi järeltulijat. Kalmistul kohatud naine oli siis üksikule naisele tõotanud, et mina hakkan su haual käima! Ja nii ta ongi terve elu teinud. Nüüd on püha kohustuse üle võtnud juba tema tütar ja sellestki õhtust jäi väikest hauaküngast kaunistama suur kollane peiulill. No hea küll, tageetes:)

Meri on meil muidugi juba pikemat aega lännu ehk siis veed on nii maas, et kaladki kuhugi mujale ära kolinud. Välja arvatud mudilased, need kurikuulsad ümarmudilad. Neid võiks kaldaveest peoga välja võtta, aga kes neid libedikke ja luiseid tahab. Mudilased justkui teaks, et neid miski ega keski ei ohusta. Tulevad ja vaatavad uudishimulikult sulle vee seest tükk aega otsa ja ujuvad siis rahulikult minema. Tuulehauge ei ole me sel aastal (veel?) saanud.  Loodus on huvitav, elab säästlikult. Merikapsas muudab kuivuses ja kuumuses oma värvi ja koduõue pihlakas otsustas sel aastal üldse mitte õitseda. Aga need,  kellele vahel vett visatud sai, rõõmustavad lopsakusega.  image image

image

image Aga muidu elame me samamoodi nagu raha eestki. Sõna otseses mõttes. Nimelt ammugi ei ole näinud oma majapidamises ühte nii rahulolevat koondatut. Ükskord aastaid tagasi olin ise ka selline õnnelik pääsenu, aga see kõik on kirja panemiseks liiga pikk ja tüütu lugu.

Niisiis läksime keset tavalist tööpäeva õhtut paadiga järvele. Sellest järvest tunneme me igat soppi ja mitte ainult – koguni suuremaid kive põhjas ning sügavamaid, madalamaid, liivasemaid ja mudasmaid kohti. Mitmeid aastaid tagasi käisime oma kalasõprade pundiga seal järves palju kordi jalgsi sees, kusjuures vahel oli vesi pea rinnuni. Kummipükstega muidugi. Enam küll nii ei julgeks.

image

Nüüd olime varustet mitme pudeli puugi- ja sääsetõrjevahenditega, söögi- ja joogipoolisega ja no muidugi ka kalapüügiriistadega. Järve peal oli justkui teine maailm – ei ühtegi sääske, ei külm ega palav, eemal näitasid luiged ilusaimaid tiivasirutusi ja kuskil kaugel mörisesid hirved. Kalad ujusid vee all nii, et pinnale tekkisid lained. Mõistetavatel põhjustel ei olnud lõpuks ometi ka ühtegi õhtust töökõnet segamas. Pildimasinad jäid suures õhinas küll koju, aga panen siia vanu pilte selle järve seiklustest. Kala saime ka, see tähendab mina ei saanud ühtegi, aga puhastada sain pärast küll.

Aga miks meil kiskus järve peal suu korduvalt kõrvuni, kui jõudsime järvesaarekese juurde või suure kivi lähedale või kui oli vaja ankur põhja lasta? Hahaha, siit see lugu tuleb.

Oli aasta… ükskord.. kunagi. Meil oli väike kummipaat, vaikse järve peal õõtsumiseks just hästi sobilik. See on müstika, kuidas me sinna alati koos rohke padajänniga ära mahtusime, vahel isegi kolmekesi. Aga mahtusime, paat ju kummist. Sõitsime mööda järve vaikselt ringi ja otsisime kalakohti. Ei rabanud keegi meie lante ja päevake muudkui veeres. Tahtsime jalgu sirutada, aga kaldad olid mudased ja auto juurde liiga pikk tee tagasi minna. Järves on aga üks suur lame kivi ja sinnapoole oma paadinina pöörasimegi. Et peame piknikku ja loobime sirge selja- või pigem sirgete põlvedega lanti ka.

Paat ei tahtnud aga sugugi edasi liikuda, ei aerutades, ega mootoriga. Igasuguseid mõtteid sai mõeldud, et mis põhjusel me küll edasi ei lähe, aga kuidagi jonkadi-jonkat ta ju liikus ka. Poole tee peal äkki vaatame, et oot-oot, mis köis see meie paadi järel vees on? Ankur! Selle olime hoopis unustanud. Kui ankru välja tõmbasime, oli selle küljes sõna otseses mõttes pool maakera. Lollus karistab.

image

Randusime, või peaks hoopis ütlema, et kivindusime? Kindel kivi jalge all, võtsime veidi suupoolist ja kalapüük võis jätkuda. Muidugi oskan ainult mina lante niimoodi loopida, et need roogudesse lootusetult kinni jäävad. Võttis kapten siis laeva ja läks rüütellikult lanti päästma.

image

Äkki vaatan, et paat hakkab ümber oma telje ringe tegema ja paadimees teeb veidraid liigutusi. Korraks nagu ehmatas, aga nähes et olukord saab peagi kontrolli alla ja et paadimees ise vappub naerust, ajas mindki see piruettidega etendus naerma. Tagasi kivil, selgus, et ei juhtunudki muud, kui et tasakaal oli korraks kadunud, käsi vajutas tüüri põhja ning tants ja ukerdamine võis alata.

image

Lõpuks jätsime oma kivise saare maha ja läksime uusi kohti avastama. Ei pidanudki palju loopima, kui mehe spinning kaardu tõmbus. Esialgu ei osanud midagi arvata, aga ühel hetkel hakkas kala õige suuri pööriseid viskama ja oli selge, et otsas on igavene suur purikas. Sidur särises ja kerimisest ei tulnud midagi välja, sest kala tegi, mida tahtis. Ja mida ta siis tahtis? No meile sõitu teha muidugi! Ja oligi nii – kala pani ees ja vedas meid mööda järve paadiga järgi. Einoh, tore sõit oli, aga tema eesmärk oli ikkagi roogudesse jõuda. Sinna me kõik koos ilusasti ka jõudsime. Sealt edsi läks kiiresti – saime selle meetrise ja 6,5 kilose eluka kätte. Kuna ta paati väga ei mahtunud, viisime ta väikese saarekese peale ja mõtlesime seal ise ka kätevärinal elu üle järele.

image

Patt oleks olnud midagi enamat sellelt retkelt soovida ja hakkasimegi kodu poole sättima. Sõitsime oma sadamasse  ja peagi paistis,  et sellel seikadega päeval on mulle veel midagi eredat pakkuda. Olin paadist nö teine väljuja ja  esimene hakkas minu ees kõrgemast kaldast üles ronima. Ja mida ma näen (parem muidugi, kui ei oleks näinud)! Kuidas seda nüüd viisakamalt öeldagi, aga midagi kahtlast paistis sealt, kust tavaliselt ei paista, sest midagi oli paadi ja kalaga võimeldes kellelgi lõhki kärisenud. Öujeee, ma lihtalt kõõksusin, aga teine ei saanud muidugi midagi aru, mis mul hakkas.

image

Kuidagi ma sealt paadist välja sain ja kaks viimast pilti siin jutu lõpus on tehtud lihtsalt rohu sees vääneldes. Vot sellised unustamatult hunnitud vaated suvise järve kaldal…

image

image

👀



originaalpostitus

identicon
Tere! Rõõm kohtuda!:) Teie uusmaakas Katrin

Loe samast kategooriast

Meie kuningriik

Kui nüüd tikutulega otsida ja saepuruhunniku alt hoolega kraapida, siis võib olla leiaks kuskilt isegi …