Avaleht / Elu / Pere- ja lapsed / Need ropendavad lapsed…

Need ropendavad lapsed…

Kõige mõnusam on mitte midagi teha. Lihtsalt chillida ja mitte vaevata pead selle üle, mis tuleb ja mis saab. Kuid ma pole kunagi peale laiseldud õhtut mõelnud, et vau, küll see oli vinge õhtu. Mul pole isegi ühtegi mälestust õhtutest, kus ma midagi ei tee. Kõik mälestused on neist hetkedest, kus ma teen midagi rutiinist väljas pool. Ehk elan.

Esmaspäev oli tore päev. Õigemini tore õhtupoolik, sest esmaspäeval jäi Esileedi nõiakoolitus ära (või ma ei tea, kus ta üle nädalati esmaspäeviti käib) ja otsustasime, et teeme midagi natuke muud, kui et veedame õhtuni aega, läheme pesema ja magama. Otsustasime minna hoopis lastega mänguväljakule.

Ma ei tea, kas lastel on tõesti nii igav, igatahes hetkest kui me neile sinnaminekust teatasime ja kuni kohale jõudmiseni, olid nad nii sillas ja ainult karjusid kontrollimatult “Me läheme mänguväljakule!!” Enne minekut pidin ma koos lastega ka ühele pildile jääma, et see ühele ajakirjale saata, kes mu artikli juunis avaldab. Mul oli vaja ilusat pilti, aga kuidas sa saad ilusat pilti kui lapse ei suuda elevusest paigal olla. “Issi, tead mida?”. “Noh, mida?”. “ME LÄHEME MÄNGUVÄLJAKULE!!!”

Peale mitukümmet katset saime lõpuks midagi pildile ka. Alles hiljem avastasime, et pooltel piltidel oli fookuses hoopis selja taga olev puu ja just need udused pildid olid parimad. Võib olla nad lihtsalt tundusid paremad, sest ma olin seal uduselt.

Kuid millest ma tahtsin rääkida, oli see, et mänguväljakud olid kõik okupeeritud koolieelikute ja teismeliste poolt. Nad eriti ei teinud seal midagi. Mõni ehk kiikus vähe, aga nad lihtsalt olid ja chillisid. See ei häirikski mind, kuid mis nende juures mind enim riivas, oli nende non-stop ropendamine. Väikesed 6-9 aastased poisikesed jooksid ringi ning vahepeal oli mul kahtlus, et äkki on tegu mingi tourette laagriga, kus hädalised üksteisega muljeid saavad vahetada.

Väikestest poistest saan ma veel aru – sa oled vanemateta väljas, oled koos oma sõpradega ja nüüd on sul võimalus teha midagi, mida sa ei saa kunagi oma vanemate kuuldes teha – ropendada. Lakkamatult ja rõvedalt. Ma ei mäleta, et mina seda teinud oleks. Kuid veel veidram oli see, et erinevatel mänguväljakutel lonkisid ringi ka teismeliste kambad. Parajalt pikad lõngused, kes selles keskkonnas pigem naeruväärsena tundusid. Minu rikkumata nelja-aastane Noorsand, kes pole kunagi veel kasutanud ühtegi roppu sõna ja ma tahan, et nii ka jääks kuni ta 40nda eluaastani, kuni ta oma elu peale kolib, oli nende vahetus läheduses. Noorsand korjas maast prahti nagu tal kombeks on, et see prügikasti viia ja kõrval räägivad omavahel tolgused sõnadega, mis meie mänguväljaku ilusa lapsepõlve aurasse julmalt sisse sõitis.

Ma ei öelnud kummalegi seltskonnale midagi, sest ma ei ole neis olukordades eriti vilunud ja mul pole plaani B. Et mis siis saab, kui lastekamp selle asemel, et ropendamine lõpetada, hakkaksid hoopis demonstratiivselt karjuma ja roppustega esinema? Mis ma siis teen? Õnneks oli seal lähemal veel üks ema lapsega, kes lastele siis käratas, et äkki nad kontrolliks oma sõnu. Ropendamine lõpetati, kuid paari minuti pärast hakkasid lapsed uuesti olukorda proovile panema. “Sa oled ikka hea nunnipea!”, “Mine peresse!”.

Parim strateegia ei olegi ehk sellises olukorras sekkuda, sest ümber sa neid ei kasvata. Parim oleks see, kui laste vanemad oleksid ise kodus loomas väärtushinnanguid, et ropp kõnepruuk ei ole sotsiaalselt aktsepteeritav. Ma tean, et ma pean viivitamatult sekkuma kui mu laste elu ja tervis on ohus, aga kui need ropendavad lapsed lihtsalt suhtlevad ja lõbutsevad… Ma panen ennast samasse olukorda, kui ma nende vanune olin. Ei olnud nad pahatahtlikud, lihtsalt elasid välja ja meie juhtusime seal läheduses olema.

Oli tore õhtupoolik ja jääb pikaks meelde.

Mida teie teinuks?



originaalpostitus

Isadusest, perest ja omavahelistest suhetest

Loe samast kategooriast

Üksteist päeva kolme lapse emana

Täna on Madli kaheteistkümnes elupäev. Oeh, kus see aeg alles lippab! Juba praegu vaatan ja …