Nii

Taas on aeg kiiresti kadunud ja siia kirjutama pole jõudnud. Sai end üle veidi hinnatud ja 12h jalgel võtab harjumist.

Kuidagi turvaline on mõelda, et oli ka minu aeg ja hindasin end kõrgemalt. Avastasin end mõttekäigult, et mis siis nüüd teisiti on ja miks see naiivne usk enesesse kaduma läks. Ilmselt mitmete asjaolude kokkulangevus mängis rolli. Alguses ei saa vedama ja pärast pidama.

Ma muretsen palju ette ja püüan ennustada elu kulgemist, kuid sageli muudan enda jaoks kõik keerulisemaks. Jäi silma kommentaar, et 21 päeva hommikujooksu..kõigest 30 minutit võiks positiivse muutuse luua. Kell viieks tirisema ja lootus, et suudan ärgates end õue kamandada. Kui keeruline see olla saab.

Ma ei tea kui tihti teil tekib tunne, et miski ei edene ja kõik nagu laguneb koost, mis juba peaaegu arenemismärke ilmutab.

Ega normaalne inimene ei loobu tegevustest, mis rõõmu pakuvad. Esmalt jooksud, siis tubased siplemised, rahvaspordiüritused, hommikusöök. Lõpuks jäävad vaid kohustused ja see orav rattas tunne. Väike või juba päris suur läbipõlemine.

Võidud:

*Ultrahelis käidud- tervis korras
*Autokooli teooriaeksam sooritatud



originaalpostitus

identicon
Alustasin blogi kaalulangetajana. Jälgisin toitumiskava, treenisin nii koduselt kui spordiklubis ja osalesin rahvaspordiüritustel. Nüüd on põhiliseks eesmärgiks joosta üha paremaid aegu võistlustel ja püüda end ületada igal sammul.

Loe samast kategooriast

UPDATE: analüüsi vastused ja lobajutt

Viimasest postitusest hulk aega möödas. Selle ajaga jõudsin käia jälle uued vereanalüüsid andmas ning saada …