Avaleht / Elu / Tervise- ja kaalulangetusblogid / Nutisõltuvusest vabaks

Nutisõltuvusest vabaks

Mul on telefon kogu aeg käe juures. Enamasti reageerin kohe, kui uut teadet märkan. Olgugi, et mul on kõik hääled maha võetud ja mingit tilinat ma ei kuule, siis vibreerimise või põlema hakanud tulukese peale ma siiski oma muu tegevuse lõpetan ja telefoni haaran. Telefon on mul näpu vahel ka siis, kui ma näiteks telekat vaatan. Kõige enam satub mul ees olema Instagram, mida ma lõpmatuseni scrollida võin. See on tegelikult lausa hirmus, kui kergelt ma muid asju tehes just Instagramini jõuan. Instagram on teatavasti üldse selline kahtlane koht. Õigeid inimesi jälgides võib sealt saada väga palju inspiratsiooni ja motivatsiooni, teiselt poolt võib see olla aga koht, kus oma ebakindlust süvendada ja oma “igava” ja “mõttetu” elu üle kurbust tunda. Ma jälgin väga paljusid inimesi ja kahjuks on see võrdlemine minus ka sees ja ma tõesti tunnen end tihti liiga “paksu”, “koleda” või “vaesena”. Õnneks olen viimasel ajal sellele rohkem mõelnud, mistõttu suudan ma oma mõtteid rohkem kontrollida ja mõista, et see, mida me sotsiaalmeedias jagame, on enamasti lihtsalt fassaad või tõesti ainult see ilus osa elust, kõik muu jääb kaadri taha. Tegelikult olen ma juba suvest saati end natukene rohkem jälginud. Seltskondlikel üritustel hoian telefoni endast eemal ning ma ei tunne enam vajadust igast hetkest pilte ja videosid jäädvustada. Olen mõistnud, et palju olulisem on olla hetkes, nautida head seltskonda ja olla kohal, päriselt kohal.  Mul tõusevad ihukarvad püsti ja pulss lakke, kui ma näen inimesi autoroolis – SÕIDU AJAL – telefoni kasutamas. Ma lähen ikka kohe päris närvi, kui Instagrami storysid vaadates ikka ja jälle neid rooli taga tehtud klippe vaatan. Tihti on neile veel tekstid jm peale kirjutatud. Nagu – KUI LOLL SAAB OLLA? Mind paneb imestama ka see, et sellise lollusega saavad hakkama algselt minu silmis väga mõistlike, tarkade ja toredate inimestena tundunud täiskasvanud. Üks hullemaid asju, mida ma näinud olen, oli see, kuidas üks fitnesstreener tegi maanteel sõites Instagrami storyt endal laps kõrval istumas. Nagu päriselt? Tookord ma isegi kirjutasin sellele inimesele ja tema vastus oli stiilis “oih, nojah, ära sa nii tee, hihii!” USKUMATU! Okei, ma nüüd rahunen maha. Lihtsalt, ma ei taha, et selline rooli-nutitaja minu või mõne mu lähedase surnuks sõidaks.  Foto: Maike Tubin Tulles tagasi nutisõltuvuse juurde, siis ma tõmbasin omale eelmisel nädalal app’i nimega Space, mis jälgib minu telefoni kasutamist. Enne kasutama asumist pidin vastama hulgale küsimustele ja siis sain soovituse, et maksimaalselt võiksin telefoni kasutada 1,5 tundi päevas. Lisaks minutitele loeb see ka screenlocke, ehk et kui ma olen telefoni just käest pannud ja järgmine hetk juba jälle mõnele teatele reageerin, annab ta mulle kohe märku, et oot-oot, sa just olid siin. Korraga lubab ta mul telefonis olla 10 minutit ja siis saan teate, et on aeg midagi kasulikku teha. Teate, kui lühike aeg on 1,5 tundi ja kui kiiresti see scrollides läheb? Laupäeval sain ma isegi hakkama, muidu olen ikka ajast üle läinud. Aga ma tunnen, kuidas see app mind distsiplineerib. Täna ärgates ei haaranud ma esimese asjana telefoni vaid võtsin kohe tööasjad ette ja hakkasin tegutsema. Kell on kohe 10 hommikul saamas ja ma olen oma tänasest to-do listist nii palju asju maha tõmmata saanud. Tahtsingi oma vaimustust sellest Space app’ist jagada. Kui te olete ka minusugused mindless-scrollijad, siis proovige. Suvi on ees, veedaks selle aja ikka päris maailmas, päris inimeste ja päris hetkedega. 🙂 Võite nutiteemal kaasa ka rääkida. Või öelge vähemalt, et teie ei ole need hullud, kes rooli taga telefoni kasutavad? Tegusat uut nädalat! Laura EDIT: Selline näeb see app välja.



originaalpostitus

Loe samast kategooriast

Kofeiin – kas tselluliidi põhjus või ravi?

Tselluliit on naiste jaoks vast sama lõputu teema kui klatš. Sellest võikski rääkima jääda. Sama …