Avaleht / Elu / Pere- ja lapsed / Ole veel hea ja vastutulelik inimene!

Ole veel hea ja vastutulelik inimene!

Kõik te vast mäletate, et mu küülikud said märtsi alguses pojad. Suure poputamise ja ajukeberniidiga suutsin kuuest pojast viis üles kasvatada ja neli neist on nüüdseks juba ammuilma ka uutes, heades kodudes. Viies poeg on aga terve selle aja veel minu juures hoiul olnud, sest tema ”uus omanik” soovis talle järgi tulla alles juulis, et siis olevat tal puhkus ja on rohkem aega, et uue sõbraga kohaneda jne. Veidi imelik, aga nojah, mis seal ikka, eks ma hoian teda siis nii kaua… Küsisin loomulikult raha ette ära. Tellis veel minu kaudu jänksile Saksamaalt puuri, toidud, transpordipuuri, kausid jms, mis tekitas ka usaldust, et noh, kuulas mu soovitusi asjade osas jne. Kokku läks tal mingi 160 või 180 euri.

Jänkule järgi tulemisega oli tal ka koguaeg üks lõputu häda. Küll ei osata Räpinasse sõita, kuigi tal on telefonis olemas nii google maps, kui ka nett, mille abiga oleks ideaalselt kohale saanud. Isegi ilma gepsuta on võimalik imelihtsalt siia tulla. Siis ta soovis, et ma küüliku koos asjadega talle BUSSIGA Tartusse bussijaama viiksin, sest mu enda auto oli tuksis. Ma ei tea mida see inimene mõtles, aga tema arvates oleks jumala võimalik ja okei olnud, et lõpurasedana, koos kahe lapsega, sõidan bussiga tund aega Tartusse, seljas 160cm pikk puur, 15kg heina, 4kg krõbinaid, küülik koos transpordipuuriga ja puuri lisavidinad. ”Aga sinna bussi alla saab ju hoiule panna!” ütles ta mulle. Püha jeesuse ema, ma ütlen! 😀 Siis juba sain aru, et see tsikk küll päris normaalne ei ole, aga enam mul ju midagi teha ka ei olnud – rahad olid makstud.

Vahepeal jõudsime juba oma auto korda teha ja siis leppisin selle naisega kokku, et bensuraha eest viin küüliku koos asjadega talle siiski Tartusse ära. Ta tulevat Pärnust või kuskilt, koos ämmaga ja nad ei oska Räpinasse sõita. Okei, hea küll – viin! Leppisime veel kuupäeva ja kõik kokku… KUNI sain ta mehelt kirja, et nad ei tahagi küülikut – polevat teda kuhugi panna!

Kirjutasin kohe tollele naisele, et mis värk on. ”Jah, sorri, see oli jah minu mees. Me ei taha küülikut enam, kanna raha tagasi!”. Ma ei teadnud kas hakata meeletult naerma või toolilt lihtsalt maha kukkuda, seega saatsin ta põhimõtteliselt seenele oma raha küsimisega, sest kammoon, olen ma mingi säästuhoius või? Soovin maksan sisse, soovin võtan välja? Ise tellis ja soovis asju, aga mina nüüd maksku see kinni või? Midakuradit mina nende asjadega tegema peaksin huvitav?! Lisaks asjadele hoidsin ja toitsin ma ka seda jänest KAKS KUUD! Mul oleks see poeg juba ammu müüdud ja üks sittur vähem, kelle järgi koristada. 😀

Ütlen ausalt, et mõnes mõttes on see MEELETU kergendus, sest selle eide peas küll kõik korras olla ei saa ja thank god, et ma talle seda poega talle üle andma ei pea, aga no see käitumine on ikka… uskumatu.

Ughhh, ühesnaga, nüüd on mul nelja kuu vanune küülikupoeg, keda pean uuesti müüki panema hakkama ja keda on mul nüüd tänu sellele naisele ikka tunduvalt raskem müüa, sest alati eelistatakse ju pisemaid loomi, mitte peaaegu täiskasvanuid. Lisaks veel see peavalu, et tsikk tahab kõige eest raha tagasi.

Vähemalt on teistel neljal head kodud. Suhtlen nende uute perenaistega pidevalt, nad saadavad mulle pilte jne. Aga jamh, eks ole näha mis sellest asjast nüüd saab. Võib-olla lähen vangi nüüd, sest selle tsiki sõnul ma ”pean” talle raha tagasi andma, kui ta asju enam ei soovi. 😀


Fb-Button


originaalpostitus

Loe samast kategooriast

Ma ei pea enam mitte kunagi mähkmeid ostma!

Minu teadmised riidest mähkmetest olid veel paar aastat tagasi täiesti puudulikud – ma arvasin, et …