Avaleht / Elu / Inspiratsioon / Öö ikka, kes teine

Öö ikka, kes teine

Öö mängib viiulit tasa ja meelalt
Täht viib mind endale, kiigutab süles
Keegi ei näe meid ja keegi ei keela
Kuulame muusikat kuu külmas tules

Viiuli halinast jääme me lumma
Aeg läheb meelest ja homset ei ole
Jäässe me tardume, kaks kaamet tumma
Kõik on nii õige, mis eile veel vale

Öö mängib viiulit raskema käega
Poogen on narmas ja keeled on katki
Metsarea tagant näen tulemas päeva
Pimedus pageb, see võtab vaid hetke

Ärgates rusikas pihu kui avan
Pudeneb sellest üks täheke kaval…



originaalpostitus

identicon
Jutud. Lihtsalt jutud.

Loe samast kategooriast

Kuues aasta

Kuues aasta jooksis  juba, aeg oli kadunud märkamatult. Bernilla oli oma hõimuga harjunud, pooljumala staatuses …