Avaleht / Maa / Taludeblogid / õpi keeled kanna kübarad

õpi keeled kanna kübarad

See, kes kunagi raadio leiutas, oskas needsamused asjandused, mis raadiosse hääle toovad, ülitäpselt ära defineerida – raadiolained. Suiti lainetavad raadiosaated meil ikka nii kõvasti, et viie minuti jooksul võib ilma raadiot puudutamata kuulda julgelt nelja keelt. Eesti ja läti keelt mõistagi, lisaks kõikvõimalike aktsentidega inglise keelseid lülitusi  otse taevast lennukitelt ja seekord viskas koguni mingit itaaliakeelset jaama sisse. Raadiosaated võtsin teemaks aga seepärast, et keeltepaabeli seast noppisin nagu kirsimarja üles ka tänase loo pealkirja. image

Kuu aega kestnud jalka MM puudutas mind aegade tagant  – üle 30 a tagasi tuli sel ajal viimast kuud suurt kõhtu kanda ja seetõttu said pea kõik mängud ära vaadatud. Sest et mitte midagi muud ei olnud lihtsalt teha  (loe: ei saanud teha). Nüüd saime samalt, toona sündinud lapsukeselt ehedaid jalkaemotsioone otse Prantsusmaalt ja need olid loomulikult ülevoolavad. St, et loomulikult prantslased voolasid seal üle ja teiste lõpmatut eufooriat vaatad ju alati muigega suunurgas.

Prantsusmaa võit

Jah, kõik siin elus on kultuur, nii sport kui töö, nii toit kui ka kõik kaunid kunstid ja selle kõigega siin viimasel ajal kokku puutunud olengi. Tööasjus käisin Hiiumaal. Aga poolel teel näidati mulle imelist kontserdisaali. Ehtne näide, kuidas suurelt unistades sünnivad võimsad ja uskumatud asjad. Miks ei või siis ühe pisikese küla  pisikeses sadamas olla üks äge filharmoonia? Ikka võib – seest suurem kui väljast; pakkumas elamusi hingele ja meeltele. Ja no see merevaatega lava!

image

image

Et kui nüüd jällegi töö ja muu elu jõuga üksteisest lahku lüüa, siis Hiiumaa restoran Lest ja Lammas pakkus minu jaoks vähemalt paari-kolme täiesti uudset maitset. Eriti ootasin leedriõie sülti, sest leedriõite (taas)avastamises siinmail tunnen endalgi pisukest süüd. Ootasin miskit värisevat, õrna ja õiepitsilist, aga see oli nagu üks tummine pannacota. Maitse oli siiski väga hõrk, eimittemillegagi võrreldav ja hoopis teistsugune, kui Saaremaa musta leedri õitel. Ei teagi, kas kasutati seal mingit teist liiki leedrit või oli maitse saavutatud väljamaa siirupiga? Teenindajad seal toitudest ei rääkinud ja ega tahtnud pärimisega vaikset idülli rikkudagi. No pagan, kui Hiiumaa leedritel on selline maitse, siis mina küll ei mängi!

image

image

image Saaremaa pödrakanep

Kuidagi marjane on see tänavune suveke. Ma ei kasvata sõstraid ja puuvilju, nemad seal kuskil ise kasvavad. Nii saab mõne liitrikese kaupa kuuma suve maitseid talveks talletatud. Jällegi pigem iseendale mäletamiseks jätan siia daatumid – esimesed kurgid korjas väike E. 10.juunil ja esimene punane tomat tuli 8.juulil. Tomat ja kurk on ka ju marjad, botaanilises mõttes.

image

image

image

image

image

image

Mere ääres ei olnud aga mitte ühtegi maasikat ega muulukat, need olid olematuks kõrbenud. Pika ja pideva leitsakuga oli mõtet vaid merre ronimisel. Järgmisel pildidl on tõestus, et meite rannas on tõesti rahvast hõredalt. Panoraampildi otsad on küll kokku painutatud, aga tegelikult on nii ühele kui teisele poole mitu kilomeetrit sirget tühja randa. Ja see seal vees ei ole mitte Saaremaa sensatsiooniline karu.

image

Ühel nädalavahetusel, kui üksinda maal olin, oli mul telefon linna jäänud. See tähendas seda, et ka internetti ei olnud. Hetkeks oli ärevus, et aga mis siis, kui… Ja seejärel kohe mõte, et kuidas me kõik ometi enne elasime, kui isegi lauatelefone ei olnud? Kuid adudes, et koti põhjas on siiski ka üks vana nuppudega ja ilma internetita Nokia, otsustasin, et nii ongi parem. Pärast mõtlesin, et millest kõigest oleks ma ilma jäänud, kui mul oleks nutikas kaasas olnud? Ma ei oleks näinud ööhakul aknast, kuidas meie õuest suur kolmel jalal hüppav rebane läbi kalpsab, ma ei oleks lahendanud ära Maakodu ristsõna, ma ei oleks maja ees pingil lihtsalt niisama istunud ja taevast, puid  ja loojuvat päikest vaadanud, ma ei oleks mõelnud kõiki neid mõtteid ja mul oleks olnud palju lühem uni.  Ühe vana fotoka peaks küll maale päriseks viima, sest ainuke, mida ma kartsin oli see, et äkki juhtub tulema mingi imeline hetk või haruldane nähtus (nt karu, keda juba naaberkülas nähti) ja mul jääb see jäädvustamata. Ei tulnud õnneks.

image

image

image

image Lõhn ja lõputu zumin

image

image Üks istumise koht on ikka lemmikum, kui kõik teised kokku.

Ühel pühapäeval astus väike tore sõpruskond meie õuelt läbi. Ringi vaadates ja pärast varju all arbuusi ja kuivatatud õunarõngaid nosides jagunes seltskond kahe erineva ilmavaate esindajateks. Nimelt püüdsin seletada, et küll oli ikka õige tegu 35 aastat sodi korjata, sest vastasel juhul ei oleks meil olnud maakoju ei mööblit, nõusid, lampe, tekstiile ega ka naturaalseid ehitusmaterjale kuskilt võtta olnud. Mõni ainult raputas ja vangutas pead selle jutu peale, teised jällegi said endagi “kollektsioneerimisele”  hea põhjenduse. Äh, eks see kõik pigem üks naljajutt oli.

image Tere, sõbrad!

Kuid ei saa üle ega ümber sellest, et terve Kuressaare hingab jällegi ooperi õhku. Ooper algab muidugi kohvikust, aga enne seda vahel ka mõnele stiililehele, seejärel kaubandusse ja mõne ilutegija juurde eksides. Ei mingit glamuuri, pigem iseendale meeleolu tekitamiseks natuke suvist vallatust.

See on lihtsalt fenomen, kuidas meie kohalik rahvas on ooperiusku pööranud! Ja kohe päris kindlasti on paljude kõige lemmikum muusikastiil hoopis miski muu, sest ma ei usu, et need saalitäied rahvast muul ajal klappidest või autoraadiost ainult ooperit kuulavad. Aga ooperipäevad on omaette sündmus ja ooperipäevade fiiling on nö täiskomplekt maailmakultuurist, südasuvest ja tuhandetest justkui ühises vandenõus osalevatest rahulolevatest inimestest. Imelik lause tuli. Aga see ongi ju kirjeldamatu.

image

image

Kes meist Bizet ooperi Carmen muusikat ei teaks ja mina olin juba noores eas muusikakoolis käies need meloodiad endale viimse pausi ja pooltoonini pealuu sisse saanud. Kui muidu öeldakse, et esines oma tuntud headuses, siis Shanghai ooperiteatri etendus oli tuntud headusest kindlasti üle. Kui riigis on üle miljardi inimese, siis suurlinna ooperiteatris saavad töötada vaid absoluutsed tipud.

Tundus, et hiinlased (Carmen ei olnud hiinlane:) üllatusid etenduse lõpus päris kõvasti. Ooperi ajal plaksutati püüdlikult õigetes kohtades. Aga lõpus tegi ühe põhjamaa pisikese saare mikrolinnakese telksaali publik äkki sellist kauakestvat möllu, et minu meelest läksid esinejate kitsukesed silmad täiesti ümmarguseks ja nad muudkui kummardasid ja kummardasid. Lõpuks hakkasid nad oma lillekimpe saali loopima ja iga kimbu lennu ajal paisus inimhäälte torm. Trambiti ka, sel hetkel pabistasin tellingute pärast, millel me ligi poolteisttuhandekesi tegelikult asusime. Loodan, et pääsukesed, kes terve etenduse aja lauljatega võidu hõiskasid, lossi ümbert ära ei kolinud.

Me endi ooperipäevade traditsiooniks on kujunenud jätkupidu kodusel terrassil, sest ülevaid emotsioone ei saa lihtsalt kõmdi! ära lõpetada.

image

image

Aga maakas jõuab lõpuks ikka maale, kus meil see va remondi-pastoraal pooleli. Veel viimaseid kordi sai kliistripintsli ja tapeedipaanidega võimeldud, palke toonitud ja muud nipet-näpet sätitud. Jäänud on veel vaid koerasabaotsaviimastekarvadeviimasedotsad. Rasvaplekk söögilaua kohal roheliseruudulisel tapeedil on lõpuks seljatatud! Tulevased plekid ja kriimud on juba meie elu.

image

image image

image Pojaga restoranis



originaalpostitus

identicon
Tere! Rõõm kohtuda!:) Teie uusmaakas Katrin

Loe samast kategooriast

Allium longipetiolatumi aeg

Köige mönusam tunne on see, kui on pühapäeva õhtu ja sa ei peagi maalt linna …